Hei,

Nonii oleme jälle kõiki hoidnud teadmatuses. Lihtsalt piiramatu interneti ligipääsu  endiselt jällegi ei ole.

Kõik see pull hakkas eelmine esmaspäev, kui ma sain kõne Nelelt, et vaja kiiresti lennuki peale tormata ja Adelaidi sõita(Lõuna-Austraalias), kui tööd ikka soovime. Nii siis saatsin Mirkole sõnumi, et ta teaks, mis minul või meil plaanid peaksid olema. Pärast tööd siis sõime oma viimase õhtusöögi ning mina asusin asju pakkima. MA olin juba vägagi kindle, et ma pean üksi minema. Kuid ei Mirko otsustas siiski kell üks öösel, et ta tuleb minuga kaasa.

 Teisipäeva hommik algas varakult, sest oli vaja süüa ning viimased toimetused ja kirjakesed valmis kirjutada. Siis jätsime pererahvaga hüvasti ning asusime rongijaama poole. Esimesest rongist jäime loomulikult maha aga need rongid käisid iga 30 minuti tagant seega ei olnud kaua passimist. Lennujaamas jõudsime ilusti eha check-innid ja läksime juba turva väravatest läbi.  Ja varsti oligi aeg kui astusime lennuki peale ja nautisime 2 tunnist õhulendu Austraalia kohal. Pärast maandumist pidime Nelet ja Kaidot ootama umbes 4h. Käisime siis IKEA poes ja sõime ka kõhud mõnusat sööki ja Daimi kooki täis. Siis lõppeks saabusid kaua oodatud sõbrad , kellega siis nüüd ka edasi oleme seigelnud.

Õhtuks peatusime Lameroos, sest see oli lähedal meie tulevasele töökohale. Öö magatud siis läksime hommikust sööma ja pärast seda asusime Pinnaroo poole teele, et siis ülemusega kohtuda ja teha väike intervjuu. Kõik sujus seni kuni ülemus ütles, et arvatavasti selle nädala jooksul ei saa teha medicali ja tööle vast ei saa siis kaa nii pea. Sest ilma medicalita siin sellistes töökohtades tööle ei võeta. Medical on siis test, kus tehakse kindlaks, kas sa jood või tarbid narkootikume.

Pärast ülemusega kohtumist suundusime siis öömaja otsima kuhugile ranniku lähedale. Selleks kohaks sai siis Victor Harbor. Ööbisime caravan pargis kabiinides, kus öö neljale maksis 88 dollarit. Aga see oli täitsa mõistlik hind võrreldes teiste hindadega. Ja selle hinna sisse kuulus kõik vajalik. Victor Harboris veetsime kolm ööd. Vahepeal käisime graniidi saartel, otsisime jugasid ningrahvusparke, kus saaks grillida. Kõik väga mõnus!

Laupäeval siis pakkisime oma kodinad kokku ja suundusime jällegi jugasid otsima, ja mille me leidsime oli üli ilus koht! Tegime palju pilte, aga pildile ei mahu kõik see, mis silm näeb- kahjuks. Aga meie matkamine mägedes venis pikemaks kui arvasime ning hiljem oli raskusi karavani pargi leidmisega. Sest kahel läpakal mõlemil aku tühi. Seega ei olnud suuremat interneti võimalust. Aga õnneks on tänapäeval leiutatud ultramoodsad telefonid, mis võimaldavad ka internetti. Ja siis leidsime mõne karvan pargi numbri ja helistasime ning ohh imet me saamegi kuhugile ööbima, ei pidanudki ööd autos veetma. Kuid öö veetsime hoopiski telgis. Aga ööd on siin suhteliselt jahedad. Ja kuna ilmadega ei ole kaa väga vedanud siis vahepeal on siin eriti külm. Ja sellisest maapeal magamisest on juba kõik kondidki valusaks jäänud. Selline telgiplatsi rentimine maksab meile 42 dollarit öö nelja peale jällegi. Aga siin on vetsud, pesemis, söögitegemis võimalused. Seega jällegi ei ole kõige hullem. Eile sain siis kõne haiglast, ja ohh imet öeldi, et homme helistame tagasi ja ütleme, kuna võite tulla proove andma. Seni pole helistatud aga eks ole näha millal. Kui mingiks kellaks ei ole seda tehtud siis ega meie oleme halastamatud, meie helistame ise! Sest töö soov on meil veres! Aga täna oli algul meil plaanis kuugile mujale minna, sõita aga kahjuks meie kallis autojuht Kaido tunneb end halvasti natuke haigeks jäänud. Aga poputasime teda natuke ravimite ja teega, loodetavasti on ta varsti jalul. Muidugi meie autos on neli autojuhti, aga keegi meist ei ole väga siin Austraalias veel sõitnud ja kuna see ainuke masin siis väga ei julge rooli minna, et  sõitma hakata.

Nii aga see oli siis lühikokkuvõte meie poolt ja meie tegemistest, ärge muretsege, meiega kõik korras!

Tsauki issid,emmed,vanaemad,vanaisad, õed-vennad, sugulased ja sõbrad ! J

Peatse jälle nägemiseni!

Manna

Hei,

Nii samal ajal kui Mirko käis välja õppetel käisin mina koos sõbranna Silvaga Dreamworldis. Täna oli mul õnneks kuni esmaspäevani vabad päevad ja sain omale sellist lõbustust ka lubada. Mida see Dreamworld endast siis kujutas. See oli super-üli-tohutu suur lõbustuspark. Ostsime kalli pileti, mis maksis 72 dollarit. Aga see sisaldas kõiki atraktsioone, kus võisid käia mitu korda järjest. Nii jõudsime sinna Dreamwoldi kella 12 paiku. Me sõitsime sinna tund aega. Kõik lõbustus-, vee-, filmipargid asusid linnast natuke väljas. Kuid põhimõtteliselt on Gold Coast nii suur, et selle rannajoont on 80km. Ja seega olid need pargid ka linna sees. Aga metsade sisse peidetud.

Astusime parki sisse, algul ei osanudki kuhugile minna. Nii mõtlesime, et astume edasi ja teeme tiiru ja pildid kõik ära ning siis viime oma kotid kotihoidu. Aga kuna see park oli nii tohutu siis lihtsalt vedasime oma kodinaid kaasa igale poole. Silva kui hulljulge soovis minna väge metsikutele atraktsioonidele. Kuid algul ma ikkagi meelitasin ta bumper autodega sõitma(nagu meil tivolis). Ja hiljem läksime käsnakalle karuselliga lendama, tekitas kaa natukene adrealiini. Aga ikkagi see oli rohkem väikestele lastele.

Edasi ma lubasin, et okei ma tulen sinuga the glawi. Oii sel hetkel kui ma sellele atraktsioonile istusin tundsin, et see on mu elu suurim viga. Sest see masin see lennutas inimesi julmalt 75 km/h-is ühelt küljelt teisele ja 360 kraadi ringiratast. Me lendasime 9 korruse maja kõrgusele ja nägu oli vastamisi maaga. Enamus ajast olid mul küll silmad kinni kui kui Silva ütles, et comoon tee silmad lahti ja kui lahti tegin siis see oli täiesti sõnuseletamatult hirmus. Kui vahepeal piilusin silmadega, et kus pool me nüüd oleme ja selline lennutamine pani mind tundma nagu oleksin kirp pesumasinas. Pärast kui maha tulime värisesin üle keha. Minu jaoks ei olnud tol hetkel midagi hullemat kui just läbi elatu. Kuid nüüd tagant järele ma olen täiesti uhke selle üle, et ma proovisin kasvõi ühe hullu atraktsioonigi järele.

Väike link, et saaksite aimu, missugune see atraktsioon välja nägi.

http://www.youtube.com/watch?v=ga-jhn9arGw

Nii pärast seda atraktsiooni soovis Silva minna Wipeouti, mina ei soovinud, sest sellest viimasest atraktsioonist oli rohkem kui küll. Küll see Wipeout väntsutas inimesi küll ühte küll teist pidi, natuke diagonaalis kuid Silva ütles, et korraks tuli selline öak tunne aga hiljem oli see juba täiesti mõtetu, et Eesti Tivoli tuuris on see Ranger äkki kaa ägedam või hullem kui see siin. Ühesõnaga polnud ta sellega rahul. Siis läksime Giant Droppi, mis on kui vabalangemine. Mis sõidab 120 meetri kõrgusele siis natuke praeb inimesi ning siis ükshetk lendavad inimesed alla kiirusega üle 135 km/h. Nooh kui võis tekkida küsimus, et kas ma käisin seal siis vastus on , et EI MINGIL JUHUL!! Seal pidi järjekorras ootama 1h ning see oli liiga õudne minu jaoks. Aga ootasin siis kuna Silva sealt atraktsioonilt alla sajab. Ja ainukene reaktsioon oli tal , et SEE OLI NII JUBE; POLE ELU SEES MIDAGI NII JUBEDAT TUNDNUD!! Seega, mul oli ülimalt hea meel, et ma sinna ei läinud. Pärast seda atraktsiooni kui ta värises mõtlesin, et oleks hea nüüd thea väike jalutuskäik loomade läheduses. Nii, mis oli kõige huvitavam ja ägedam kogemus – Ma nägin, katsusin ja toitsin kängurut mu oma enda käe pealt. Nägin ka väikest Joeyt. Nad olid nii armsad ja nad ei kartnud inimesi. Vau! Ja hiljem, mina läksin tiigreid vaatama ja Silva kui hulljulge läks The Tower of Terrorisse, mis kujutas endast 161km/h kihutavat atraktsiooni(sekunditega), mis jällegi pürgis kõrgustesse, umbes 38 korrusele.

Mina kui nii öelda armsate asjade armastaja käisin vaatamas siis tiigri showd. See oli äge, Pole varem näinud sellist etendust. Tegin palju pilte, kuid arvatavasti ei saa täit ülevaadet sellest ja arvatavasti ei ole vaja seletadagi, mis seal toimus. Kuid üks asi oli naljakas. Siis kui lasti pruunikad tiigrid sisse siis nendel oli komme märgistada oma territoorium. Põhimõtteliselt siis saba püsti ja väike puuks puu peale ja ongi märgistatud. Ja seda materjali ikka jagus väga paljudesse kohtadesse. Ja kindlasti peab ära mainima, et helistati ka kahest töökohast, mis on kaalumisel nagu juba Mirko eelnevalt vist kijrutas, minul loomulikult kui saab kõhklemata, sest Austraalassed on ikkagi räpased inimesed ja päris igapäev ei taha nende segadust ja mustust koristada. 

Manna

Nonii eile siis läksin kella 12’ks taaskord kontorisse ja mis ma siis kuulsin. Need 7 kes me siis edasi saime ei olnudki veel lõplik otsus. Päev mis ees ootas oli täis katseid ja nö. mänge mis isiksust näitavad. Pidime siis mõtlema välja mingi ulme toote mida veel olemaski ei ole ega arvatavasti ei tule ka ja selle paberile panema lühikirjeldusega ning siis kokku voltima ja pisikesse ämbrikesse suskama. Siis segati need ära ja igaüks pidi omale ühe tõmbama. Mis sellega siis tegema pidi oli see et anti aega 15 minutit ning selle ajaga pidi koostama kiirelt pika siis põhimõtteliselt monoloogi ning siis tegema näite. Pidime võtma 1 suvalise inimese ja temale rääkima miks seda toodet praeguses maailmas vaja on ja kes kasutaksid ja miks on hea jnejne. Olema nagu müügimees ja tekitama piisavalt huvi et tema käest saada kätte kontaktandmed, et hiljem kontorist saaks keegi talle helistada kust on võimalik toodet tellida. Alguses kohutas see ülesanne küll parajalt ära aga tegelt kui mõtlesin et nagunii juba nii kaugele jõudnud ja kaotada enam midagi pole siis suutsin süveneda ja asja ilusti ära teha. Väga kiideti, ju siis meeldis lähenemisviis ja reklaam. Veel pidime tegama neljased grupid siis välja mõtlema suvalise žanri ja ka ühe toote. Segati ära ja saime siis kokku et soobika gängster ja toode oli telekas et kui vaatad mingit saadet ja nuppu vajutad siis muutud ise üheks saate peategelaseks. Pidime siis tegema grupiga reklaamiklipi kus ise olime tegelased ning pidime olemagi siis nagu seebika gängsterid, rääkima samas formaadis jne.

Paari tunni pärast tuli siis kõne et läks väga hästi ja olen tiimis ja oodatud homme (ehk siis nüüd juba täna) kell 12 kontorisse väljaõppesse JEEE. Täna siis käisin seal väljaõppes, räägiti absoluutselt kõik pisiasjad nende paneelide kohta. Nii paigalduse, hindade kui garantiide kohta. Edasi tuli väljaõpe turustamise jaoks et kui me nüüd esmaspäeval tööd alustame siis mida tegema peame, mida rääkima ja kuidas, mis toonil jne. Anti ka korralik patakas kodulugemist ja harjutamist et esmaspäeval heas vormis olla. Tehti ka pildid, ameltike kaartide jaoks ja esmaspäeval siis vormistame lepingud.

Oh õudust!!! Kus pole seal ei saagi olema ja kus on sinna tuleb ikka juurde. No „super” üllatus, täna saime telefoni kõne et oleme ka vastu võetud sinna vilja tehasesse/keskusesse kuidasiganes seda kutsuda. See koht kuhu me juba kõige alguses kõige rohkem tahtsime ja nüüd kui töö on olemas, nemad siis helistavad. Marianna ütles et tema läheks mõtlemata sinna kohe. Et see koristamine paras jama ju ole ja saan tast täiesti aru aga mina olen küll pääääris priske dilemma ees nüüd. Kas lihtne töö kus saab mega keelepraktika ja on super grupp meid. Kus saab küll esialgu väikest baaspalka kuid edasijõudnuna on võimalik teenida päääris priskelt. Kus töö on ainult 6 tundi ja tööriieteks on ülikond ja kingad ja kontor on kesklinnas ilusa pilvelõhkuja kõrgel korrusel VÕI tagasi füüsilise töö peale kus kohe hakkaks teenima päris hästi aga see-eest päevad enamjaolt 12 tunnised nagu ma aru sain ja kuuma päikese all saabastes ja tunkedes? Kurat kes nüüd ütleks mis on õige? Siin on veel päris mitu argumenti mis üksteist trumpavad. Kohati müügitöö ja kohati vili aga ikka saba kinni ja nokk lahti. Karm otus tuleb vastu võtta lähipäevil, seda teame ainult.

Noniii kätte on jõudnud taas see õnnis hetk, kus Mirko suutis ennast arvutisse vedada ning nüüd saab Eesti rahvas lugujuttu kuulemaie. Igatahes.. oleme nüüd üle nädala olnud tagasi Gold Coastil. Rendime tuba ühes eestlaste majas, kus peale meie on veel 2 eestlasest maailmarändurit. Oleme olnud üpris sportlikud viimasel ajal -  käinud korda paar golfi mängimas ning reketitki oleme käes hoidnud tennise mängu tarbeks. Läks kuidas läks, sellest me praegu ei räägi. Oleme usinalt ka tööd otsinud, näiteks see suur Pacific Fair’i kaubanduskeskus on meie cv’sid täis. Tegime siis mitut sorti, et kui oli tehnika poodi vaja viia, siis kirjutasin et hoolega varem tehnikat müünud ja it’d õppinud ning kui jalavarjude kauplusesse oli vaja viia, siis kirjutasin et ma vana kingakaupmees juba varajasest nooruspõlvest. Plaanid head kuid noh ju siis ainult eestlaste arvates. Mida ei tulnud olid igasugused vastused erinevatest poodidest. Ei andnud alla seekord ja punnisime edasi kui lõppeks kutsuti Marianna proovipäevale mille edukalt sooritas ja 117 kandidaadist osutus siis tema see kõige parem koristaja olema. Käib ülemusega koos mööda Gold Coasti ja puhastavad vaju kust inimesed on välja kolinud. Palk on Austraaliale kohaselt suhtkoht normaalne aga Mann ütles et vahepeal on parajad peldikud ikka mida tuleb korralikult küürida nii et nägu punane ja küüned katki. Peab ta iga hommik rongiga teise linna otsa sõitma mis kuiiiidaaagi ei meeldi sest väga vara peab ju ärkama ja teele asuma kuid no vähemalt on töö ja loodame et kestab. Minagi saatsin paari kohta avaldused et oleks üks usin ja mega kogemustega noor kutt välja pakkuda ja üks õhtu kirjakasti vaadates leidsin eest kirja et olete oodatud intervjuule sinna ja sinna aga mis kohaga tegu, seda ei mainitud üldse. No hommikul kell 7 äratus, tõmbasin triiksärki selga ja läksin linnapeale laiama. Jõudsin siis kohta kuhu mind kutsuti. Või noh õigemini välisukse ette ja minu ees oli kõrgustesse ulatuv pilvelõhkuja. Suuuured aknad jne.. võiks vist pläskuga võrrelda tartus aga no suurem ikka palju. Jõudsin nats liiga vara kohale muidugi siis otsustasin mitte kohe sisse tormata ja veidi väljas oodata. Kõik kes sisse-välja käisid olid marudalt ülikondades ja naised seelikutes ja pintsakutes. Mõtlesin et no tohhoo tonti kuhu ma nüüd siis sattunud olen. Läksin 13’dale korrusele nagu kirjelduses mainitud ja seal tervitasid mind kohe kaks näitsikut. Sellised noored blondid sekretärid kes istet võtta palusid ja veidi oodata. Närv oli jube sees, kogu keha värises. Kui kell siis oma 9.45 oli lasti meid väikesesse konverentsi ruumi kus seinal oli mega suur plasmakas ja aknast oli miljonivaade. Terve Gold Coast koos oma hotellide, motellide, mägede ja orgudega oli justkui peopesal. Pidime täitma ankeedi ja sain siis aru et firma tegeleb päikesepaneelide müümisega. Teate ju küll neid asju mis katusele pannakse ja valguse siis elektriks genereerivad. Meie ülemus on nooo süsimust! Vaadates ankeete küsitles ka igaüht veel isiklikult ka üle ja tegi slaidishowga ülevaate sellest millega firma tegeleb ja kuidas meie teenima hakkame ja palju jne. Tööriietus siis viigipüksid ja kingad et väga targad ja profesionaalsed välja näeksime nagu iga teine siin hoones (tema sõnad). Olime seal ruumis siis 7 kandidaati ja pärast meid pidi veel 8 tulema kellede seast kokku 7 välja valitakse. Suurelt miitingult koju naasnuna kella 2-3 paiku tuli sõnum et olin edukas kandidaat ja oodatakse homsele väljaõppele. Väljaõpped siis toimuvad nii homme kui ka ülehomme ja ütles et kui võimalik siis reedel aga pigem arvatavasti esmaspäevast hakkab töö. Nii rohkem informatsiooni selle kohta hetkel ei edasta eks mõelge ise edasi kuidas miski kulgeda või välja näha võib. Ärga nüüd siin liialt ka lootke eks müügimehe töö nagu ikka et baaspalk mis on iga nädalane kindel on siiski suhteliselt madal austraalia kohta kuid edukate toote tutvustuste pealt saab päris hästi teenida. Olen ausaltöeldes juba ise ka ammu tähele pannud, et siin pole eriti paljudel majadel neid solar paneleid ja täna räägiti kaa et kõik arvavad neid hirmus kallid olevat kuid tegelikkus on sootuks teine. Pidi see juba ennast 3-4 aastaga ära tasuma ja garantii on 25 aastat. Ja mis kõige huvitavam. Igale ostjale kompenseerib austraalia valitsus 5-12 tuhat dollarit olenevalt siis mitu paneeli inimene ostis. Sest Austraalia on küll päris rikas ja hästi edenev maa kuid elektri generaatori ehitamine pidi maksma kümneid miljoneid dollareid seega on neil odavam kompenseerida päikesepaneelide ostjatele mingi summa. Asi nimelt selles et kui majapidamine kogu paneeli toodetud energiat ära ei kasuta siis läheb see tagasi juhtmetesse ning ringlusesse ja seda kasutavad teised. Paneeli omanik saab selle eest isegi raha kui ta kogu energiat ära ei kasuta ja ringlusesse laseb. Räägiti et on ka farmereid kellel saak on hävinud ja on hoopis otsustanud omale põllu neid samuseid paneele täis panna ja elektri pealt siis teenima hakata. Muidugi sellistes mahtudes ostes on asi üpris kulukas aga pidi päris kiirelt ennast ära tasuta, peab lihtsalt algkapitali olema. Loomulikult on kõigi huvid ka planeeti säästa ja kasutada energiat mis atmosfääri ei saasta. Homme kui esimene päev seljataga eks siis saan lähemalt rääkida.

Olge tublid ja järjejutt on varsti tulemas praegu litsalt natu hilja ja ei viitsi kaua üleval olla. Tsaukimauki!

Heihei!

Laupäeval käisin siis kuttidega kalal. Selline suuremat sorti mootorpaat oli gps’ide ja kalaleidjate ja muude vidinatega. Tulid nad mulle järgi autoga, paat järelkäru peal ja panime jõe poole ajama, kus selle vette saab lasta. Kõik toimingud tehtud ja aeg sõitma hakata siis tuli Mick’il meelde et ups õli unustas mootorisse juurde panna. Hüppas paadist välja, käis sõbra juures, tuli tagasi liiter õli coca cola pudelisse villutud. Lõpuks saime kaldast kaugemale kaa. Mick lükkas ilusti gaasi põhja ja kohe esimeseks looks tuli “Yeah”. Kes teab seda lugu siis kujutab natuke paremini ette. Päris äge oli, vett pritsis  kolmes kaares ja rallisime mööda käänulist jõge ookeani poole. Olime peaaegu kohale jõudnud siis seal oli üksiku saare moodi koht. Hüppasime paadist maha ja pidime seal sööta püüdma. See käis küll maru lihtsalt. Mick viskas lihtsalt kaldas olles sellist 2m x 2m võrku vette ja tõmbas sealt hunnikuga väikseid kalu välja. Üks kajakas sai ka asjast haisu ninna ja selle asemel et ise kala püüda hakkas hoopis võrku ründama, et vähe lihtsam tee lõunasöögi saamiseks. Sööt püütud läksime ookeanile, trippisime seal miski 15 minutit, paat hüppas lainelt lainele. Ju siis olid need liiga suured ja otsustati et lähme alguses jõele kalale ja hiljem tuleme tagasi kui ilm paremaks läinud. Olime juba jõel kuid mitte seal kuhu minna plaanisime kui paadil sai kütus otsa! Mick vist pidi ostma 25 doltsi eest kütet aga ju tal oli millegi muu jaoks vaja ja ostis ainult 10 eest seega jah seekord jäime nö. tee peale. Midagi teha ka polnud, siis viskasin riided seljast hakkasin päevitama. Õng ka sujuvalt vette ja kämpasin. No kala selles kohas absull polnud. Kutid said kuidagi emaga ühendust ja palusid kütet tuua kankuga. Viimane siis helistas oma kaasale (kes on juhtumisi ka meie tööde juhataja farmis) ja see tõigi meile 20l kütet. Eriti õnnelik ta küll välja ei paistnud. No aga meil nägu naerul ja gaas põhja taaskord. Jõudsime sihtpunkti, väga sürr koht. Puud olid ümberringi raagus, suured kivikamakad veepiiril ja kotkad lendasid peakohal. Avasime siis söödapurgi, panime pisikesed krampides kalakesed konkru otsa ja lennutasime paarikümne meetri kaugusele – spinningud eesti mõistes. Kokkuvõttes sain mina 3 kala ja teised mitte ühtegi seekord. Ju pidi olema tegu algaja õnnega. Kuigi jah kuna mina ju eriti kala ei söö siis ma oleks pidanud viimane olema kes kala saab aga ära ka ei andnud. Peab ju teistele näitama kodus, mudu ei usuta! Mick ja Adam ütlesid et need head maitsvad kalad, olid nii poole kilosid ehk. Suure särje moodi nägid välja aga särjed nad siiski polnud. Selle kütuse jama pärast ei viitsinud keegi enam ookeanile ka minna ja umbes 2-3 ajal hakkasime kodu poole triivima (algus oli 7-8 vahel). Sel ajal kui mina merel olin, sai Marianna kodus koristada ja telksi vaadata kuid jah kuna eriti pikalt me ära ei olnud siis polnud väga hullu. See laupäev lähme teise linna üldse ja seekord lubati mulle ikka et kindlalt ookeanile kui vähegi ilma on, saan oma delfiinid, vaalad ja haid ära näha. Kuna me siin võtame vaikselt suunda siiski linna poole siis ma ütlesin et enne ma ära ei lähe kui nad oma silmaga ära olen saanud näha.

Pühapäeval käisime linnas omast arust hullul shoping touril. Mõtlesime et poodleks tiba ja hääletasime linna. Kell 9 hakkasime kõndima ja natuke enne 10’t olime linna. Keset teed tuli välja, et kutt kes meid peale korjas oli meie naaber. Vaatasime natukene hilpusid, aga nagu tavaliselt ei raatsinud midagi osta. Edasi võtsime suuna toidupoodi kuhu meil esialgne plaan minna oli üldse. Meie õnnetuseks oli see pühapäeval suletud. No Marianna teadis et kui linnast välja hakkame minema siis seal linna piiril veel üks suurem toidukas. Kohale jõudsime siis oh imet – pühapäeval suletud! Me olime ulme maa ikka maha tammunud juba. No kummalgi polnud isu uut poodi otsima minna ja hakkasime maantee poole kõndima ja koju hääletama. Ikka hea 30-40 mintsa saime jalutada kuuma päikese käes kui lõpuks peatus auto. Korralik Subaru Forester milles 30’dates naine ja mees. Küsisid et kuhu minna soovime. Seletasime siis jälle ära ning alguses kahtlesid küll kuna jälle pikk maa sest nad ise elasid linnast vaid paar kilomeetrit väljas. Lõpuks tuli ikka see „ooookei hüpake sisse” ära. Jälle nägu naerul ja kiirelt olime autos enne kui keegi arugi sai. Olime juba oma 3-4km sõitnud kui nad küsisid et mida me Bundabergis tegime. Seletasime et tahtsime minna toidupoodi aga kõik olid kinni. Uskuge või mitte aga autojuht keeras ringi ja nad viisid meid toidupoodi mis oli linna teises otsas. nad ootasid meid ära kuni olime oma ostud teinud ja siis viisid meid koju. Tuli välja et naisel oli see nädalavahetus olnud sünnipäev ja nad niisama seiklesid ringi ja kuna päev oli noor siis koju nad veel minna ei tahtnud sest neil keegi hoidis lapsi ja tahtsid natukene rahu. Olles meid koju ära toonud andsid ka oma telefoni numbri ja ütlesid et kindlasti helistaksime kui tahame kas randa minna või linnast tagasi ei saa või kuskil ööbida pole jnejne. Kütte rahast jällegi kategooriliselt keelduti sest naine ütles et elavad mehe vanemate juures kuni oma maja ehitamine valmis saab ja vanemad mingit raha ei võta seega neil väga kulutusi pole. Naine töötab klaveri õpetajana ja mees mingis sotsiaalasutuses.

Esmaspäev oli tavaline tööpäev. Hommikul kohe jälle värsket vilja korjama. Paari tunni pärast läksime mina ja Mick pakkima, teised jäid edasi korjama, Marianna sealhulgas. Pärast suitsupausi ehk 9 ajal tulid ka teised appi pakkima sest ananasse oli juba piisavalt. Kokku saime päeva lõpuks 16 alust ja ülemus Stan oli tulemiga rohkem kui rahul.

Täna oli umbes sama süsteem ainult, et alustasime päeva sellest et mina ja Mick korjasime ananassi auto kasti mitte traktori taga, et kiirelt millegagi alustada saaks. Marianna oli roolis mõnda aega kuid siis kutsuti ta traktori juurde ära. Kui meil kast täis sai läksime tagasi maja juurde pakkima. 9 ajal tuli ülemus ka sinna ja saime lausa kiita et tubli töö. Pärast pausi hakkasime kõik koos pakkima, valmis olime juba 2 ajal ja seekord 14 alust. Kuna Stan tahtis umbes 12 saada siis jälle plusspunktid ja hea tulemus.

Homse kohta veel ei tea mida tegema hakkame, aga mingi jutt oli istutamisest ja tuttide korjamisest. Ka pidi ehk paar alust tegema värsket vilja. Marianna just tuli majast ja ütles et Jeanett leidis mulle vist köökide paigaldajana tööd teises linna. Ütles et sõit sinna ja tagasi makstakse kinni, elamise kohta veel ei tea. Algab töö 6-8 nädalat enne jõule, eks ma kohe lähen uurin perenaiselt lähemalt mida see endast siis täpsemalt tähendab. Lööb natukene plaanid sassi kuna tahtsime ju Gold Coastile minna aga saame sinna ka jõulude ajal minna, ongi ju ilusam ehk. Täpsemalt selle kohta siis lähipäevil ehk.

Tsaupakaaaa!

Natuke lisasin nüüd pilte meie tööpäevadest. Lähemalt siis järjekorras.
http://fotoalbum.ee/photos/Mannakas/sets/1050045/?page=7

Esimesel pildil on ülevaade pisikesest osast ananassi põldudest – nii kaugele kui silm ulatub, teisel pool on veel rohkem.

Meie igapäeva kasutuses olev traktor millega värskeid vilju korjatakse.

Töölised sumavad mööda põldu lindi taga ja panevad järjest ananasse peale.

Järgmised võtavad need lindilt ja asetavad kastidesse… kui korjame purkidesse panekuks ja mahla jaoks siis pole selline tegevus vajalik ja lastakse lihtsalt kasti kukkuda kuid antud juhul on oluline, et viljad lööke ja nö. sinikaid ei saaks kuna nagu kunagi eelnevalt mainisin siis raha, mis viljade eest makstakse oleneb nende kvaliteedist . Kui 12’st näidiseks võetud ananassist 4 on  nende mõistes vigased siis võetakse julmalt pea pool hinnast alla.

Kui rida läbi saab, võime ananasse näost sisse ajada nagu Marianna osavalt demonstreerib J.

Väike vahepala -  peremehel on aias ka oma banaanipuud, meilgi on lubatud süüa kui isu tekib.

Lõigatakse kobarad maha rohelistena ja pannakse sedasi rippu kuni kollaseks lähevad. Ei ole vaja päikest, lihtsalt seisavad seal katuse all.

Need siis tühjad kobarad millega me juba üks-null oleme jõudnud teha.

Lasin töökaaslasel Michaelil paar pilti ka oma tänasest ülejäänud päevast teha. Kui alguses 6st kuni kella 8’ni korjasime kiirelt 10 suurt kasti nasse ning mina sain trakatsit juhtida siis käesolevalt pildilt on näha mida me edasi tegime. Hetkel panen viimast ananassi karpi.

Kui karp on täidetud siis tuleb see viia...

...teiste kastide juurde!

Selline nägi välja olukord enne lõunale minekut.

Paari tunni pärast olid kõik karbid kaanetatud, alustele viidud, kinni teibitud ja templid peale löödud. Paks tegeleb veel loendamise ja paberitööga. (täiega haige eit on see...)

Lisaks värskele viljale korjati lindilt tulevatest ananassidest välja kõige küpsenumad (sest teised olid üsna toorekesed mis Sydneysse viiakse), loetakse ükshaaval üle ja viiakse vist kuivatusse seekord. Või kuskile lähedal asuvatesse poodidesse.

Alused transporditakse sellise autoga Sydneysse.

Homne päeva tulem peaks nägema välja umbes selline. Kastid ananassi tutte täis (1 kasti täitmiseks kulub 1 inimesel umbes 1 tund).  Tagapool on näha ka jalgadel mahutit – see on täis diislit, mida sinna iga nädal juurde tuuakse.

Kui tutid on korralikud kuivanud ja üles korjatud siis istutatakse need mulda. Siin on näha lähiminevikus istutatud taimi.

Istutatakse neid sellise sinise traktoriga. See võtab suure kasti omale taha ja pöörab tagurpidi.

Istutajad istuvad kasti taga sinistel toolidel ja sel ajal kui traktor mööda vagusid sõidab ja auke maasse teeb peavad nad kastist tuti urgitsema ja maasse suskama.

Päeva lõpus võtsime selle pika lindiga lati küljest, kuna homme hakkame korjama peenra äärest masina poolt maha lõigutud päid mis hiljem mulda uuele ringile kasvama pannakse.

Umbes kella 3 paiku eile, kui lisasin siia blogisse postituse tuli ikka idée et tahaks seal Bundabergis ära käia ja need monsterautod ära näha. Plaan oli hea aga teostus halb, sest perenaine ei saanud linna ära visata kuna neil auto ainult 2 kohaline ja kõik kellele ta helistas kaütlesid et linna ei lähe. Ei jäänud muud üle kui hääletada. Läksime siis jooksuga karavani juurde, tegime kiire söögi ja panime korralikumad riided selga ning maanteele – näpp püsti. Saime umbes 15 mintsa jalutada kui peatus auto kes meid lahkelt oli nõus ära viskama. Oli üksinda autos ja ruumi kui palju. Ütles et sõidab ka just tagasi koju, käis 250km kaugusel sünnipäeval et väsinud janii. Ütles et sõidab nagunii areenist mööda, viskab meid päris kohale ära siis kuid kuna meil oli vaja automaadist raha välja võtta siis pidime varem maha minema. Edasi polnud väga pikk maa kui olimegi õiges kohas. Autosid oli tohutult ja enamus läksid oma lastega neid masinaid vaatama. Kõik olid hullud fännid - karjusid ja kisendasid, monsterautode fännisärgid seljas jne. Otsisime ka omale tribüünil siis istekoha ja show võiski alata. Alguses tegid siis kõik osalejad 2 auringi enda tutvustamiseks ja rahvale lähemalt näitamiseks, siis pidid kõik püsti tõusma sest lasti Austraalia hümni. Etendus koosnes siis vabastiili mootorratturitest, kes seal trikke tegid ja hüppasid, siis väge noored lapsed sõitsid väikeste krossikatega ringi (kõige noorem oli 7 aastane), kraanaga tõsteti auto taeva alla ja lasti maha kukkuda, sama tehti mikrobussiga jne. Kui see buss ära oli kukkunud siis õhtujuht ütles et ooo iga backpacker oleks tahtnud seda bussi parem endale vms. Ja no loomulikult olid siis monsterautod kes ritta pandud romudes üle sõitsid. Muide ühe auto juht oli 15 ja teisel 16 aastane... ülejäänutel siiski vanemad mehed.  Oli siis õhtul nende vabakava kaa ja laste lemmik scooby doo võitis selle. Kõige uhkemalt lömastas neid ritta pandud autosid. Ühele mikrobussile oli taga paigaldatud reaktiivmootori laadne asi. See paugutas seal kaa korralikult leeki välja ja lõpus pani ühe auto põlema. Mootorratturid sõitsid tribüünide lähedalt ja andsid lastele plaksu ja üks onkel oli auto kapotile pandud kes läbi tuleseinade sõitis nagu leegimees või miskit. Vahepeal lasti ka ilutulestikku mis tõsiselt ei jäänud alla Tartu uusaasta ilutulestikule. Ma kujutan ette et peaaegu kogu piletite müügist saadud raha lasid nad õhku. Ikka oma 15 mintsa järjepidevalt ja väga ilusaid rakette. Show läbi sai siis hakkas asi tõsiseks muutuma... et kuidas me tagasi koju saame? Väljas oli päris kottpime juba ka. Läksime kõigepealt rongijaama lähedal asuvasse kiirsöögi kohta mis on 24/7 avatud ja võtsime burksid et kui peaks nüüd juhtuma et me koju jooksma/kõndima peame. See oli muide sama pood kust meie seiklus Bundabergis algas kui esimest korda siia tulime. See sama pood mille eest meid peale korjati ja edasi siia karavani toodi. Okei sõime kõhud täis ja läksime siis teele linna välja. Vast umbes poole tunnine jalutuskäik oli. Päris linnast välja veel ei jõudnudki kui Mann sõrme püsti viskas et äkki keegi viskab meid kasvõi linna äärde ära. Paljud sõitsid mööda teist nägugi tegemata kuid siis peatus auto. Sjuuke vanemat sorti valge auto mis oli puupüsti inimesi täis. Küsima minnes selgus et ta ei taha mitte meid peale korjata vaid me seisame tema maja ees ja ta tahaks hoovi sõita kui võimalik :p astusime siis mõned minutid edasi kui see sama mees tuli meile järgi ja peatas auto kinni ning küsis et kuhu me siis minna tahame. Ütlesime et Yandaranisse (koht kus meie karavan on). Mees seepeale et ooo et see on maru kaugel (32km). Mann juba ütles et okei siis pole midagi kui ise sinnapoole ei lähe et eks me hääleta edasi kuid mees jõudis juba vastata et aaah mis seal ikka hüpake sisse ma viskan teid ära. Käisime veel bensukast läbi ja sõit võis alata. Uskumatu lihtsalt. Ise just koju jõudnud ja selle asemel et tuppa minna lihtsalt heast peast ütleb et okei ma viskan teid 30 kiltsa kaugusele ära. Ütles, et tal poleks kodus nagunii midagi tarka teha olnud niiet pole probleemi. Üritasime ikka raha kaa kütte eest maksta kuid vend keeldus kategooriliselt, ütles vaid et oo don’t be silly J soovis meile ilusat siinviibimist ja sõitis ise kodupoole tagasi. No tõsiselt iga päev imestame ikka ja jälle kui vastutulelikud siin kõik on. Ta pakkus et võib meid maja juurde ära visata aga otsustasime viimase kilomeetrikese, mis suuremast ristmikust meie majani on, jalgsi kõndida. Varsti olimegi kodus ja oiii uneke oli väga magus tulema. Täna ärkasime kella 8 paiku taas ning nüüd pärast blogitsemist ei teagi mida tarka päevaga peale hakkan. Mann viis pesu pesema ja mina vist peaks midagi hommikusöögiks tegema. Ilm on ilus, päike paistab... õrn briis ka paitab jne. Tsaukimauki!

M&M

Reedel oli suur värkse vilja päev turgude jaoks nagu tavaliselt reedeti. Saime Mariannaga kärul olla ja ananasse kasti toppida. Jällegi seepärast et need kukkudes lööke ei saaks. Umbes kell 8 olime sellega valmis, siis hakkas tige pakkimine pihta. Saime kokku 7.5 alusetäit aga Stan tahtis 8 täis saada seega hüppasime 2 vennaga autosse ja läksime vagude vahele tagasi, viskasime kiirelt 15 karpi suuremaid nasse täis ja kella 12.15’ks umbes oli päev lõpetatud. Edasi tulime koju, mina kukkusin kohe magama millegipärast. Ei tea kas pole ikka veel Austraalia ajas või mis viga on aga kunagi õhtul und ei saa ja hommikul ei saa kuidagi silmi lahti.. keset tööpäeva ka jube uni kogu aeg. Õhtusöögiks tegin mõned kalapulgad endale ning Marianna sõi värsket passion fruiti ja keerasime koikusse ära. Öösel ärkasin mitu korda selle peale et suur paduvihm oli väljas ja karavan kõikus päris julgelt. Siis vaatasin et õnneks Marianna on karavanis seega see kuskile ära lennata ei saa ju, et noh raskust piisavalt sees :P okei nali naljaks. Hommikul ärkasime juba kell 7 täiesti ilma kellata üles ja enam und ei tulnud. Muide üks hommik uksest välja astudes oli jänesepätt meil õues. Sjuuke pruuni värvi ja üsna turske. Mind nähes kepsutas minema muidugi kuid ilus vaatepilt oli. Täna on täiesti pilvitu ilm ja päike sillerdab taevas kuigi tuul on üsna tugev. Kellagi teha polnud, niitsin muru ära. Marianna oli usinalt enne koristamisega tegelenud karavani ümbruses kuid jah... see muruniiduk loobib hoolega muru laiali seega ta koristamisest ei olnud suuremat tolku seekord kahjuks. Hommikul kui ta uksest välja astus tahtis mega suur prussakas tuppa ennast pressida. Marianna käed olid kärmed mürki haarama ja seekord jäi meie potensiaalne koduloom siiski uksetaha, sussid taevapoole, lebama. Täna on linnas monster-autod... teate küll need suuuurte suurte ratastega kes igasugu karavanidest ja bussidest üle hüppavad ja sõidavad jne. 35 doltsi võiks ju korra elus välja käia küll et seda show’d näha kuid kahjuks oleme me ju pommiaugus ja linna kuidagi ei saa jälle. Pole ikka üldse tore olla maakas, eriti kui autot pole :P vähem kui kuu aja pärast saan avalduse saata ARK’i et nad mu load tegemisse annaks ja äkki siis mingi summa eest kuidagi Ausstraaliasse saadaksid koos rahvusvaheliste lubedega. Tavalise postiga nad neid vaevalt, et saadavad ei taha mõeldagi kuhu ma neile lõppeks järele pean põrutama siis. Ehk on juba selleks ajaks raha piisavalt on mingi autokolu soetada. Või kui peaksime linna minema tagasi siis äkki ostame rollud, saab ikka liikuda mugavamalt kui bussidega või jalgsi. Olge mõnusad, loodame et õhtu toob midagi uut ja huvitavat endaga kaasa. Olge mõnsad !

M&M

Esmaspäeval oli ainult 5 tunnine tööpäev, sest ilm vigurdab siin täiega. Brisbanes on suured üleujutused – autod kõik vee all jne. Õnneks meil nii hull siin pole lihtsalt vahelduva eduga tibutab ja öösiti lodistab vähe kõvemini. Jõudsime siis kell 5.40 tööle, pidime kummipüksid ja vihmajope selga ning potikud jalga tõmbama. Põllule jõudes hakkas üha rohkem sadama, lõpuks polnud ka kummiülikondadest miskit kasu, vähemalt tundus nii, sest mina olin küll täiesti läbimärg põllul ringi tatsamisest. Marianna sai traktori käru peal nö. pakkida ja kuna seal pisike katus peakohal siis väga märjaks tema ei saanud. Pärast suitsupausi saime veel 1.5h tööd teha kui ülemus Stan tuli ja ütles ,et okei teid viiakse nüüd koju sest ilm ei lase midagi väga teha. Kell 11 oli siis tööpäeva lõpp, mis mulle tundus super uudisena. Esmaspäevad ju need kõige jubedamad + ma eile näppisin Roni kitarri ja kuidagi õnnestus jupike keelest  sõrme sisse saada ja sõrm oli paistes seega väga hea korjata polnud ja siis veel see märg olemine jne. Suht vastik päev oli kokkuvõttes. Pidime seekord neid ananassi päid käsitsi ära väänama. Ok saime koju siis käisime peamajas kuuma dušši all ja ajasime nats juttu, istusime arvutis ja pinistasin tiba kitarri – haigelt raske tundub selle mängimine ikka. Korralikku heli küll välja veel võluda ei oska kuigi häält teeb kordi paremat kui minu pill mis kodus nurgas seisab. Printisin ka mõned laulud akordidega ja sain Ronaldilt ühe raamatu õppimiseks – eks näis kas viitsin nüüd rohkem kui 1 päeva sellega tegeleda J. Õhtul helistas Stan, et teisipäeval tööd pole seega vaba päev – jeee. Mulle tundus täitsa vajalik, Mann oleks tahtnud pigem tööl olla. Kell 12 läksin Jeanettega linna (Bundabergi) kaasa, sest siiani on seal ainult Marianna käinud temaga kaasas ja mina polegi veel päevavalges seda kohta näinud. Tundus palju suurem kui õhtul mil me esimest korda siia jõudsime. Pidi umbes 80-tuhat elanikku olema. Jeanette näitas ühte hostelit, mis enne oli politseimaja ja nüüd on renoveeritud ja iga endine vangikong on nüüd backpackerite magamistuba. Kujutan ette et sellise eluaseme eest 200 doltsi nädalas maksta näkku võib küll päris valus olla. Peale maksta selle eest et kongis saaks sitsida. Lasi ta mind mingi ostukeskuse ees autost välja ja ütles et 1.5h pärast saame parklas kokku. Sain siis veidike vaba aega et ringi chillida. Midagi erilist ma küll sealt ei leidnud et jälle ja jälle tagasi tahaks minna kuigi olgem ausad, see linna elu tekitas sooja tunde küll – tahaks isegi tagasi tsivilisatsiooni. Lisaks kõigele muule tarvilikule ja ebatarvilikule ostsin ka 2 dollari eest karbi miskit koogipulbrit mille Jeanette aitas õhtul suuremat sorti muffiniteks küpsetada ja nüüd istuvad meil külmkapis ilusakesed. Ostsin ka selle kauaoodatud känksi liha ära. Õhtul helistas jällegi Stan ning teatas, et kolmapäev on tööpäev mis hea uudisena tuli. Hommikul söök söödud ja asjad pakitud, läksime teeäärde ootama kuid mida ei tulnud oli auto mis meid tööle viiks. Pärast 20 minutit ootamist otsustasime et lähme tagasi karavani magama juhuks kui nad ei tulegi kuid niipea kui saime astuma hakata kuulsime tuttavat heli ning jah meid oligi tegelikult ära unustatud kuid lõpp hea, kõik hea. Kuni kella 12’ni korjati värsket vilja tugudele saatmiseks. Meie Mariannaga saime käru peal olla ja ananasse kastidesse laduda, sest nad ei tohtinud lindilt kukkuda, muidu oleks tulnud nö. sinikad ja need värskele viljale ei sobi mitte. Korjamise ajast viimase tunnikese saime ka korjata sest lõpuks oli vaja 5 kasti vilju, mis pidid minema kuivatamiseks kuskile uude kohta jälle ja nende pakkimine käis raskemalt vist?! Pärast lõunapausi hakkasime kõik koos ananasse pakkidesse laduma – saime vist 10 aluse täit kokku ja iga peal umbes 44 kasti. Tööpäev lõppes 15 mintsa varem meie usinate käte tõttu ja saime koju puhkama ning käisime külma dušši all. Kella 5 paiku hakkas Marianna süüa tegema ning mina tegin lõkke, et kauaoodatud känguru ära küpsetada. Võttis aega mis ta võttis aga valmis ma ta sain kuid pean siikohal mainima, et madu maitses kordi paremini kui see keksiv loomake. Känguru lihal on väga eriline maitse ja ta näeb väga tumepunane välja, lõhn ka hooopis eine kui lehmal, lambal või seal. Kõrvale võtsin klaasikese kodukootud õlu kuid pärast paari lihatükki piirdusin ma siiski õllega ja panin liha külmkappi oma korda ootama juhuks kui peaks mingi imelik isu tulema. Edasi sättisime ennast magama et homme jälle valmis oleksime – pikk tööpäev ju ees taaskord. Õnneks seekord tundub töönädal pisike olevat tänu sellele vabale teisipäevale.

Noniiii nüüdseks neljapäevane tööpäev ka seljataga. Jube pikaks venis tänane päev -  kella 3 asemel lõpetasime 4.30 ja päev oli täis käsitsi tuttide väänamisega korjamist kuna seade mis eelnevatel kordades on tutte maha lõiganud jätab liiga väikesed varud istutamiseks, siis otsustas Stan et kuni asi korda saab hakkamegi käsitsi väänama neid. Kuna olin esmaspäeval ka seda natukene juba teinud siis oli süsteem vähe rohkem käpas ja käed enam kangeks ei jäänud. Õnneks hakkavad vanad põllud vaikselt otsa ka saama, öeldi et nädala/paari pärast saame alustada põldudega millelt esimene saak, seega pole  lehed maha tallutud ja ananassid on ka väga korralikud suured seal. Tean, sest olen korra sellist põldu korjanud, ju oli varajasem sort. Täna käisid meil jälle backpackerid ka abis kuid kahjuks surus Stan lõpus neil jälle kätt seega homme nad tagasi ei tule. Meil ka homme ainult ju 12ni tööpäev nagu iga reede seega väga ei tunne vast puudust ka. Jõudsimegi nüüd koju ja meisterdasin lõkke, et sooja dušši saaks, Mann läkski juba pesema ka. Tema tööpäev oli järjekordselt lihtne, pidi kärul seisma ja lindilt tulevaid meie poolt otsast väänatud tutte kasti loopima. Õhtuks praeme suuri vorste ubadega ja vaatame mis veel teha annab. Homme jälle palgapäev – ooo happy day... mitte, et me seda palka nii megalt ootaks ja igatseks, et kuskile kohe raiskama minna aga hea teadmine ikka, et oma töö eest tasu ka saab. Nüüd kui raha natukene kogutud kaa siis üha enam liiguvad mõtted tagasi linna mineku poole – siin juba hakatakse jõulu asju müüma ja teadjadmehed räägivad, et siis otsitakse palju abikäsi poodidesse jne. Eks näis, mis meist siis lähiajal saama hakkab. Targutamised ei ole teretulnud seekord! Siis peaks juba Nele ja Kaidoga kaa ühendust võtma, et kuskaugel nemad omadega on jnejne.

Võiksite komentaaridesse natsa kirjutada ka kuidas endal teil seal Eestis läheb, oleks meilgi mida lugeda. Tsaukimauki M&M

Heiiiheii noored ja vanad, sübrad ja vaenlased!
Uhhh nädal on olnud tõine - päevad täis ananasse. Käed täiesti ribadeks jne. Mannil vähe paremini läinud, tema meil traktori roolis olnud oma katkise selja pärast terve nädala. Algusest saati pidime korjama nö. vanadelt põldudelt, kus taimede lehed olid maha vajunud ja ananassid nende alla jäänud seega pidi kogu aeg koogutama ja neid üles otsima sealt. Täna läks tiba pareeeemini! Pärast lõunat saime kõikide vanade põldudega ühele poole ning viidi meid siis põllule kust esimene saak ja pole kordagi korjatud.. kõigil oli nagu ühest suust et "oooh its like heaven compared to the other ones!" ehk siis taevas võrreldes teiste põldudega (ei kõla just eriti normaalselt eesti keeles). Põõsad olid ilusti püsti, megaaa suured nassid vaatasid taeva poole, ei mingit little shiti ja teerajad olid kõik näha, polnud mingit jubedat sumamist läbi padriku. Selliselt põllult korjaks ausalt päevast päeva ilma mingi probleemita. Kuna eile panime pool tundi kauem et oma kastid täis saada, siis täna saime pool tundi varem lahti. Tunnike enne lõppu küsis üks rootsi backpacker et kas meie (mina ja mann) ka ei pea homme tulema, kuna ülemus oli neile öelnud et neile rohkem tööd ei ole. Mul tõmbas korra kuuli kokku, et mis mõttes?! Kas, kas, kas...? Aga ei, meie oleme ikka seal edasi ja kõik korras :D lihtsalt suurem saagi korjamine vist möödas ja rohkem pole nii palju inimesi vaja. Nojah backpackerite elu, mis teha. Ahjaaa, eile oli ühel nendest rootslastest sünnipäev ja tolle farmi peremees tõis kasti õlut ning perenaine oli talle tordi küpsetanud! Lihtsalt mignile töölisele selline žest.. uskumatu. Kuigi jah imestama vist ei peaks sest see rahvas seal farmis tunduvad kõik väga sõbralikud olevat jällregi. kogu aeg naeratud näol ja midagi kellelgi perse läheb siis aaah pole midagi, pane aga edasi :) Ei võeta iga pisiasja eest kohe mune maha. Aga okei see chill olek siin igal pool tegelikult. Jeejee homme on palgapäev, sulli kukkub kontole jälle. hmm... Keda huvitavad üksikasjad ananasside ja nede turustamise jne kohta siis... täna uurisin natsa maad ja sain teada et ntx need suured kastid... mitned tonnid ananassid mis lähevad mahlaks ja konservideks.. igast kastist võetakse 12 ananassi näidisteks milledest sõltuvalt kasti sisu eest pakstakse. kui 12'st on 3 vigased (ehk siis kas natukene toored, üleküpsenud, natukene rohkem pead jäänud külge kui vaja, liiga peenikesed, liiga lühikesed jne) siis võetakse 30% maksumusest maha! kui on 4 vigast siis 42% jne. Sain ka täna natukene midagi peale korjamise teha - sain tunnike või kaks sorteerida. Pisut vaheldust oli ikka super, pärast oli korjamine ka kohe palju valutum. Ühel kutil töölt on nö. suur paat siis, millega kala käivad püüdmas nädalavahetuseti. Nagu mingi iganädalane traditsioon. Lubas mind ka kaasa võtta kunagi, jeee :D see nädal ei saa sest pean Roniga minema 250km kaugusel asuvale turule appi, Mann läheb Jeanettiga teisele turule. Proovime oma meisterdatud kujukesed ka siis maha parseldada, saaks 50 doltsi kasumit skulptuurilt. Mina tegin baleriini ja Mann siis ingli.. Pildid saate nendest varstivarsti kui meil tiba rohkem aega on netis istuda. Praeguseks tsaukimauki, lähen joon tassi kohvi ja siis vaatab mis edasi saab, ehk võtan veel tiba päikest.

M&M

Heipaa Marianna siin!

Teine tööpäev ananassi farmis oli lühike. Sest reedesed tööpäevad on lühendatud. Meie tööpäev algas kell 6.00 ning lõppes umbes 12-ne paiku. Hommikul kui jõudsime farmi, tuli Stan(farmi omanik) ja ütles mulle, et ma ei tohi raskusi tõsta oma haige seljaga ja seetõttu sõidan mina traktoriga ning Mirko hakkab ananasse pakkima. Algul ehmatas ära, et miks ma ei või aga kuna eelmine päev farmi perenaine küsis, et kas on midagi , mida peaks teadma(trauma vms), mis võib teie tööd mõjutada. Ja ma ütlesin, et mul on alaseljas mõra. Et see võib vahest tunda anda ning seetõttu sõitsin mina terve eilse päeva (6 h ) traktoriga ning raha ainult tiksus J . Aga see oli samas raske kaa, sest kuna hommikul ei jõudnud kohvi lõpuni juua siis iga natukese aja tagant mokad lahti ja uni silmas. Minu töö seisnes siis selles, et sõitsin traktoriga põllu peal ja jälgisin vagusid, ning kui inimesed, kes istutasid ananasse ütlesid Vo! Või Stop! Siis pidin siduri alla vajutama ja käigu välja võtma. See ananasside istutamine ei ole ka üldse raske, vähemalt esmapilgul tundus, sest nad istusid traktoril järel, suur konteiner ees, kust siis ananassi pead olid. Ja traktor ise automaatselt teeb augud valmis mitte ei pea kühvli või sõrmedega auke puurima. Ja traktoril oli neli käiku, ning neid ei pea ükshaaval vahetama nagu autodel tavaks. Võisin kohe neljanda käigu sisse panna. Mirko töö, ehk pakkimine käis siis nii, et pidi sorteerima suuruste järgi ananassid ning panema kastidesse  ning siis ühe suurusega kastid asetama euroalusele ning järjest laadima neid üksteise otsa. Seega Mirko käis nö jõusaalis ja raha tuli.  Ja pärast tööpäeva lõppu võisime võtta nii palju ananasse kui vähegi tahtsimeJ. Koju jõudes proovisime teha jälle endale pesemiseks kuuma vett aga seda oli vähe. Tegime kiire külma pesu. Päeval lõpetasime oma skulptuurid, ehk viimistlesime , värvisime. Ning hiljem tahtis Mirko oma panga seisu vaadata, ja voilaa olimegi juba saanud raha, ilmselt Sweet potatoe-dest. Sest umbes 200 dollarit ja natuke rohkem oligi oodata sealt kahe päeva eest. Ja siis Jeanette küsis, et kas mul kaa juba raha olemas ning ma ütlesin, et ma arvan küll aga mul ei olnud tol hetkel panga pabereid, millega saaksin oma konto jääki vaadata. Käisin ja võtsin vajalikud asjad, ning Voilaaa! Mul ei olnud mitte kui midagi. Okei mõtslesin, et äkki ei ole veel jõutud kanda vms. Aga ei lähemal uurimisel selgus, et ma olin oma tööandjatele valed numbrid andnud, ÄRGE ARVAKE, ET MA LOLL OLEN! See ei olnud minu süü, sest naine, kes meil pangakontod avas asendas selles pangas kedagi ning ta kirjutas BSB (number mille järgi eristatakse pankasid ja nende harukontoreid)  ning ka konto numbri valesti. Ma olin juba endast nii väljas, et noo, miks peab just minuga nii juhtuma. Jeanette proovis helistada panka aga seal nõuti isiku tuvastamisel kolme kohalist numbrit, mis väidetavalt oldi antud kaasa koos kaardiga. Noo mõtlesime, et panga kaardi taga olevad kolm numbrit. Jeanette proovis kolm korda erinevaid numbreid, aga ei midagi. Siis ühendati mingi isikuga ja ma lasin perenaisel rääkida, sest tema oskab paremini seletada, mis on juhtunud. Ning pärast seda sooviti ka minuga rääkida, aga ma ei olnud lihtsalt selleks võimeline, sest olin endast väljas ja sellised olukorras ma ei suutnud ühtegi inglisekeelset  sõna suust välja saada. Öeldi Jeanettile siis, et minge sinna panka kust te kaarti taotlesite, aga me ju oleme umbes 500 km Gold Coastist, seega soovitati minna lähimasse panka(Bundabergi). Aga laupäeval on pangad ainult 2h lahti ning Jeanette ja Ron pidid kell neli hommikul juba tööl olema, seega lükkub asjade korda ajamine esmaspäeva peale, mis on paha, sest ma peaksin ja tahaksin tööl olla. Sest kui ühe päeva eest saab 160 doltsi siis see on suur summa juba! Aga peab ohverdama natuke aega tööpäevast, et saaksin vähemalt ülejäänud rahagi kätte! Minu pangakaart on hetkel suletud,nii kaua ei saa keegi mulle raha kanda või kui saab siis mina seda internetipangast ei näe, sest see kirjutab ERROR! Aga tööandjatega on juba ühendust võetud ja edastatud uued numbrid, loodame, et edaspidi selliseid vahejuhtumeid ei ole, ning loodan, et kellegil teisel seda ei juhtu. Alati tuleb kontrollida kõik üle, mis kuhugile paberi peale kirjutatakse! Õppetund missugune! J

Õhtu edasi kulges rahulikult, sõime ja läksime magama kell 7 õhtul. Olime lihtsalt väsinud. Ärkasime öösel kell 12 üles, sest väga külm oli , panime soojapuhuri sisse ja magasime edasi ning ärkasime natuke ennem 8-t , sest palav oli . Sõime paar röstsaia, viisime pesu pesema, lasin koerad välja, Mirko niitis muru ja mina korjasin oksi, et saaksime sooja vett pesemiseks. Täna saame jälle värsket saia , hääd ja paremat otse pagariärist . Tänane päev on nö. koristamise päev, sest muud nii kui nii teha ei ole. Mirko meisterdab siin peremehe masinatega jalanõude riiulit ja tegi ka väikse nagi, sest siiani oli võimalik riideid ainult kapi otsas hoida, nüüd siis ka riputamise võimalus.

Kallid, musid, paid J Olge mõnusad!

Manna ja Mirko

Eile tööl ei käinud, kuna hommikul kui oleksime pidanud minema siis vihma sadas ja helistasime farmi ning öeldi et korjamist ei toimu. Okei tahtsimegi ju tiba hinge tõmmata. Õhtuks oli juba niisama istumisest täiega kopp ees, mõtlesime et tahaks ikka tööd teha :D. Jeanette (koha omanik kus me ööb ime) helistas siis niisama korra ananassi farmi ja voilaa. Täna hommikul panime sinna ajama. Kell 6.30 olime kohal, natuke paberimajandust jälle vaja täita ja kui see tehtud siis juhatas tolle farmi perenaine Linda meid ananassi vagude vahele. Meil pidi karp lahti kukkuma. Pole varem nii palju ananasse näinud. Tösiselt sadu tuhandeid oli neid seal kindlasti. Töö käis siis sedasi, et põllu kõrval sõitis traktor millel oli küljes pikk teleskoop suunatud põllule. Sellel käis ringi lint koos ananassi hoidjatega. Meie pidime siis mööda põldu sumpama ning parajas küpsusastmes olevad ananassid varre küljest lahti naksama ning sinna hoidjatesse panema. Olime viiekesi selle teleskoobi taga ning korjasime, üks kutt oli traktori roolis ja üks naine sorteeris lindilt tulevaid ananasse kastidesse. Olid siis 4 kasti traktoril taga umbes 1x2x1.5m. kahte tagumist kogu aeg vahetati kui need täis said – sinna läksid ananassid mis viiakse konservi tehasesse. 2 kasti mis olid statsionaarsed, sinna läksid ananassid mis lähevad mahlaks tegemissse. Sinna kuulusid siis kas liiga väikesed või liiga valmis ananassid. Konservikasse saab viia ainult alates teatud suuruses vilju, sest 1 vili läheb 1 purki ja see peab olema piisavalt suur, et pärast koorimist ja viilutamist ilusti purk täis saaks. Ja kui teil nüüd tekkis küsimus, et kui traktor sõitis põllu kõrval oma teleskoobiga siis kui pikk see olema pidi, et üle terve põllu ulatuda jne. Põllud olid täpselt nii laiad, et kui me käisime ühe tiiru mööda ühte äärt ja teist äärt mööda tulime tagasi siis oli terve põld tühjendatud. Küsisin kohalikelt, et kui tihti nad seda ühte põldu siis tühjendavad, sest maha jäid tohutult palju kas väikeseid või mitte valmis ananasse, millede peal talluti suvalt, ning ka need mis olid juba mädanema läinud jne. Vastuseks sain, et hooaja jooksul umbes 3-4 korda ja siis veel viimane kord kus tehakse suurpuhastus ehk korjatakse olenemata värvist või suurusest ära kõik viljad ning siis läheb põld kündmisele. Töölistel on seal lubatud süüa ananasse niipalju kui süda ihkab. Võtsime siis meiegi ühe ja no kui te nüüd kujutate ette kõige magusamat/maitsvamat ananasse mida te söönud olete ja selle korrutate umbes viiega siis saate aimu kui hea see oli. Niii tohutult mahlane ja magus!! Farmis muidugi süüakse neid nii et ainult pool viljast ehk juurepoolsem  osa kuna see on kõige parem ja ülejäänud visatakse lihtsalt põllule tagasi nagu mingid jäänused. Üks kohalik sõi lõunaajal papaiat, saime ka proovida ja see oli ka tõsiselt hea. Haises rõvedalt aga maitse oli päris nunnu. Sedasi korjasime neid ananasse umbes kella 14-ni, läksime tagasi maja juurde ja arvasime et noo tööpäev läbi aga kus sa sellega. Mann oli küll juba jalanõud ära vahetanud aga üks töö oli veel ees. Pidime veel 1 põllu tühjendama, millede viljad läksid erinevate linnade poodidesse ja turgudele värskete viljadena müügiks. Neilt ei pidanud pealseid ära korjama ega midagi. Ahjaa see traktori küljes olev teleskoop.. selle otsas oli ka saeketas, et kui panime ananasse sinna oma pessa, siis lindi lõppu jõudes lõikas saag pealse küljest ja edasi veeresid pealsed tagasi põllu äärde ja viljad ise naise juurde kes neid kastidesse sorteeris. Nii neid turuks vilju korjasime umbes tunnike et täna tuli siis 8h – pausid. Vist kas siis 7 või 7.5h tööd. Lõuna ajal andis peremees meile kohe mesitarust kärjega sooja mett proovida. Mina küll muidugi mett ei söö aga see oli isegi päris hea. Saime ka teada kuidas see mesi sinna kärgede sisse saab. Nüüd hakkate targutama et mis te siis ei teadnud et mesilased viivad jne. No seda küll aga see mis seal kärje sees on, see on puhas nektar õite seest ja mesilased teevad tiibadega hullu kuumust tarus öösiti ja sellega nad aurustavad nektaris oleva vee ning kärge jääbki ainult puhas mesi, niiet ei nad muuda seda kuidagi oma kehaga või ei situ seda välja v mida iganes. Võibolla on see algklasside bioloogia aga mina seda varem ei teadnud... või noh ei olnud huvigi tundnud kuidas see asi käia võiks. Homme on jälle töö ananassides ja sedasi ka esmapäeval ja teisipäeval ja no eks näis. Kohalikud ütlesid et kui nüüd veel kuukene möödub siis on tööd täiega palju. Mina hakkan homme istutama ja Marianna hakkab pakkima. Kõik ütlesid et istutamine pidi kõige lihtsam töö olema ever :D lihtsalt istud tarktoril taga miski puki otsas ja muudkui suskad mulda uusi võrseid aga eks näha ole kuidas see siis tegelikult käib. Pakkimise kohta ei teadnud keegi mdiagi rääkida. Tasuks on nassi farmis 18.5 dollarit tunnis ja ainult tunni palk.. üldjuhul umbes 38h nädalas aga võib kõikuda. Täna näiteks korjasime vist 25 kasti mis peaks olema 1 rekka täis aga vahepeal peab korjama 2 rekkat ja siis võib õhtuni välja minna. Samas ega kodus pole ka kellagi targemat teha ju õhtul. Käime pesemas, sööme söögi ja siis kas vahime natsa telksi või mängime arvutit. Jaa me saime omale karavani teleka, peremees tõi. Nad ütlesid ka et siin ühest kohast pidi neid vanemat sorti paksu tagumendiga televussereid 10 doltsi eest saama. Ja mida mängime? Noo vana hea heroes 3 või age of empires 2 :D..

Siinkohal võin öelda et ananasside korjamine on kordades parem töö kui seal kartulivagude vahel istuda. Ja seda täie tõsidusega. Seljaga ei pea peaagu midagi tegema, sest ananassi taimed on suhtkoht kõrged ja see traktori küljes olev latt ka umbes lõua kõrgusel seega naks ja pots, naks ja pots. Muidugi kuna taimed on väga torkivad siis peab kindlasti kandma pikki riideid natuke paksemat sorti ja kindaid ja hea oleks kui kummikud või saapad ka jalas oleks. Meie kandsime kummikuid ja oli väga turvaline tunne, kuna võisime igale poole suvalt astuda, tossudega oleks kogu aeg vaatama pidanud kuhu astuda saab ja oleks võinud seal ära ka jalast kaotada. Päike oli täiesti taevas jällegi mis ajas väga janutama ja lõpuks olime ikka päääris väsinud kaa kuid oleme mõlemad kindlal arvamusel, et parem on see igatahes kui kartuliväätide korjamine ja istutamine. Kasvõi juba selles mõttes, et palk on pea 2x parem ja loomulikult selg ei jää häigeks. Siin ehk peame kauem ilma vingumiseta vastu :D. Samas magusate kartulitega tegelemine oli hea algus sest nüüd me oskame millega võrrelda ja iga farmitöö on ikka väga raske linnavurledele kuid ananassidest käib vähemalt jõud üle ja treenib lihast kaa. Neid 2-3kg viljakesi päev otsa näo kõrgusele tõsta on päris mõjuv.

Ühte imelikku asja olen veel kohalike kõnes tähele pannud. Nad ei kasuta kunagu toitude iseloomustamiseks sõna maitsev/maitsekas vms. Nemad ütlevad et see oli väga ilus või kena. Väga harjumatu on seda siiani kuulata. Nende häälduste ja kõnekäändudega hakkame vaikselt harjuma kuna nii igapäevaselt suhtleme. Oleks veel täitsa üksi kuskil padu inglise keele keskel ning poleks mahti üldse eesti keeles suhelda siis oleks juba peaaegu kohalik valmis J

Muide Mariannale pean siinkohal ütlema tõsised kiidusõnad. Tema ülim ämblikukartus hakkab vaikselt otsa saama. Tänagi seal põldudel ämblikud ja nende võrgud on ikka igal sammul aga no pole aega neist välja teha. Kui ta varem hakkas kiljuma ja jooksis minema siis nüüd ütleb ta „uiiii ämblikupoiss. Surma sai!” või midagi sellist. Karavani juures ka neid ikka leidub piisavalt ja siis ta lihtsalt käib kummikindad ja mürgiprits käes ja suts-suts tapab neid siin suht rahuliku või huvitunud ilmega, et „nooo kuna sa juba surma saaaad?!”. J

Õhtusöögiks siis täna makaronid hakklihaga mida Marianna siin hoolega kõrval kokkab. Perenaine eile küsis et kas mingit minski vms tahame. Ma ei teadnud mis see on ja lootsin et nüüd toob miskit erakordset liha aga kurat täna koju jõudsime siis ootas laual meid ainult kilo hakkliha, ei muud ning seegi oodatust kallima hinnaga. Õhtu on ilus, päike loojub vaikselt, taevas oranžikas-roosa ja eile uudistes lubatud suur torm ei jõudnudki meieni. Sööme ära ja lähme vist vaikselt magama. Kell saab meil küll alles 6 kuid no nagunii kohe und ei tule ja homme vaja 5.40 valmis olla uuele ringile minekuks seega püüame erksad olla. Siin internetti eriti pole ning telekast oskame ka ainult superstaare ning kodus ja võõrsil vaadata seega ei ole kiivat vajadust poole ööni üleval passida ja hommikul ärkamised on suhteliselt lihtsaks muutunud juba selle 1 nädalaga. Kartuli farmi arvatavasti enam ei lähe ja loodame et ananassides tööd on piisavalt et seal käima jääda. Täna on kartulite farmist palgapäev ning homme ananassidest. Juhuuu rahaaa :D see milleks me siia ju lõppkokkuvõttes tulime.

Olgu, ilusat päeva/õhtu jätku teile ja nautige oma külma sügist sel ajal kui meie kuumuse käes vaevleme või siis päikest võtame ookeani ääres sest nädalavahetused ju vabaaaad J varsti ehk saame omale auto ka ostetud siis tips vabam liikumine.

Uujeee saime just teada et 9% mis läheb pensioniks ei võeta mitte meie palgast vaid makstakse meie palgale lisaks ja seda arvutatakse ENNE maksude maha arvestamist. Kuna selle saab 100% kõik tagasi kui maalt lahkume ja viisa lõpetame siis on see päris kena kopikas juures :P

Kallid kõigile!

Nooniii 2 päeva tööd seljataga! Kuna sweet potatoe ehk magus kartul liigitatakse taimena umbrohu alla, siis seda külvatakse sedasi, et vanalt taimelt peab lõikama ära uued võrsed ja need teises kohas mulda suskama. Kui nüüd lisada sinna see et 9h järjest paistis lauspäike, siis võite ette kujutada, et see väga meeldiv polnud. (Kusjuures siin on olnud aeg kus ei sadanud vihma 7 AASTAT järjest mitte kordagi. Siis oli sadu ja jälle 6 aastat ilma vihmata.) Pole ju töö iseenesest raske- nuga käes hoida ja kimpe teha, aga fakt, et peab päev otsa küürutama, teeb töö raskeks. Seljad ikka mõnusalt valusad + veel see 30km jalgratta matk ookeani äärde päev enne tööle asumist. Maksmine käib siis sedasi, et alguses korjasime neid võrseid milledest pidi kokku tegema 50sed puntrad ja 1 puntra eest saab lepingu kohaselt 1.5 dollarit. Algajad ei suuda kellagi korjata. Ntx mina korjasin tunnis umbes 7 kimpu ja Mann 6, aga kohalik lasi nagu harvester- tunnis 18 kimpu. Tema teenis seega kaa ikka päris hästi. Kui kastikas on täis võrseid, siis edasi liigutakse uuele põllule, kus need maasse tuleb lükata, nukkide sügavusele kasutades 4 sõrme (ehk kõik v.a. pöial). Esimene päev kulus seal 2.5h ning täna 3h sest korjasime kokku rohkem võrseid seega läks ka istutamine kauem. Istutamise eest saab tunni palka – 18.5 dollarit.

Esmamuljed tööst siis sellised et esimesel päeval pärast paari tunni möödumist karjus mul peas mõte, et ma tahan tagasi Garri garaaži autosid vuntsima :D. Ning lisaks oli meil veel ühte mõte, et linnavurled pole ikka vagude vahele loodud ning pole kahtlustki et me kooli tahame minna. Tänane päev läks juba väga palju ladusamalt. Olime natuke selle koogutamisega harjunud ja mõned nipid ja trikid kõrvataha pannud, saime tiba kergemalt hakkama. Ja kui te siin naersite linnavurlede jutu peale siis võime siinkohal ära öelda, et me olime parimad korjajad kui see kohalik naine välja arvata niiet eestlasele kohane sitkus aitas vist välja. Nii mitu korda tahtsime käega lüüa aga mõtlesime et siis hakkavad ju kõik kodused kohe näpuga näitama ja parastama, et nii ikka ei saa ja peame vastu pidama ja pidasimegi! A ja muide Mann oli sunnitud omal küünedki maha lõikama sest need pikad asjad väga ei tootnud seal vagude vahel. Küüne aluseid kuidagi puhtaks ei saa ja kui kinnud kätte panna siis pressivad need kindad katki.

Hetkel sajab jubedalt ja eks paista kas homme tööd on või ei ole kuid sisimas tahaks päevake hinge tõmmata küll juba. J palkade kohta me midagi praegu ei ütle, eks te ise arvutage ja tehte omad järeldused kuid jah see lepinguline töö kus saad nii palju kui korjad on ainult hea hästi vilinud vennikestele. Mingi riisinägu korjas täna 60 pundart!!! Meie 33 ja 31 vastu! Ja ta oli esimest päeva, meie aga teist. Uskumatu lihtsalt. See kohalik korjas eile 80. Ananassi farmis saaks kogu aeg tunni palka ja seega oleks sissetulek ka pea 2x suurem, et natsa ootame toda, kuid samas ka natuke kardame sest ega too töögi kergete killast ei pidavat olema.

Tööle ja koju sõidutavad meid peremees ja perenaine, hetkel neile maksma midagi ei pea kütuse eest, sest perenaine käib ise linnas tööl see nädal ja saab meid möödaminnes ära visata sinna. Edasi vist hakkame natukene maksma. Täna töölt koju koju sõites küsisin midagi päikesepaneelide kohta ja sain teada, et päikesepaneelidega on siin sedasi et kui ise kogu elektrit ära ei kasuta mis paneelid toodavad siis läheb see elekter tagasi juhtmetesse ja teised kasutavad selle ära. Mõõdetakse seda tagasi saadetud elektrit ja arvestatakse siis hiljem maha sinu maksudest mingi summa olenevalt siis kui palju teistele kasutamiseks on läinud.

Koju tulles mõtlesime dušši alla minna aga nagu needus.. sadama hakkas just siis kui lõket üritasin teha. Kuna täna enam väga kuum ka polnud siis külma vee alla väga hea meelega ei roninud, kuid eks tuleb sedagi vahest teha kui vaja.

Tööpäev algab kell 6.15 ja lõppeb siis kui võrsed kõik maasse on lükatud. Ärkame tavaliselt 5.15, teeme kohvi, hommikusöögi ja kerge lõuna kaasa ning minek. Esimene päev lõpetasime kell 15.30, täna kell 14.15 seega tootlikkus on suurenenud. Või noh palju vähema ajaga teeme töö ära. Teenimise kohapealt läheb iga päev paremaks sest kiiremini saame tunnis võrsed korjatud = rohkem vrseid tunnis ja mida rohkem võrseid seda kauem kulub aega, et need maasse saada = rohkem tunde ja kuna seal tunni palk siis..... jnejnejne.

Küsimused ikka jätke kommentaaridesse, proovime ka vastata vahepeal.

M&M

Noniii pole jälle pikalt saanud mahti kirjutada. Pole vahepeal midagi suurt teinud, ilmataat ikka lolli mängnud ja pererahvas ka räägib et imelikult kaua sadanud, polegi varem olnud midagi sellist. Aga oh imet! Täna siis lõpuks anti päikest meile... käisime Manniga ookeani ääres push-bikedega (jalgrattad). Algus oli väga paljulubav kuid arvestades tõsiasja et need rattad suhtkoht utiilid olid siis 30km sõitu kokku 1 käigulisel rattal mööda kruusa aukliku asfalti pole just teab mis mee lakkumine. 3 tundi sõkkusime kokku edasi-tagasi puhtalt sadulas ja selline tunne oli küll lõppeks nagu 3 tundi oleks mingit asja urruauku monteeritud. Aga nooo ookean oli iluuuus. Täiesti inimtühi. Polnud inimesi ega suuri pilvelõhkujaid nagu gold coastil. Täiesti tühi rand kus ainult mõned raagus puud veepiiril. Väga ilus koht oli tõesti. Möllasime natuke lainetes ja võtsime päikest. Mina suutsin muidugi ära põleda nagu tavaliselt, Mann suht korras. Mul ikka turi ja käed päris punased. Okei tegime mõned pildid ja asusime tagasiteele. Lükkasin pleierist vana hea Koit Toome taas käima ja sõit võis alata. Tagasitee tundus tükkmaad lühem olevat. Vahepeal sõitsin ühe känguruga võidu. Kutt hüppas mul kõrval nii 2-3 meetri kaugusel... siis nägime veel teepeal rõvedalt haisevat madu kes oli arvatavasti autolt löögi saanud ja teepervele kärbeste ja muude satikate söögiks langenud. Tee peale jäi ka väike külake kus oli 1 pood, 1 kõrts, 1 motell ja 10-15 elumaja. Lasime poes pudeli vett täis valada ja väntasime edasi. Koju saabudes otsustasin et peaks üle pika aja ka ise oma duššile vett tegema mitte enam pererahva oma kasutama sest ilus ilm ka ja oksad polnud enam nii läbi vettinud kui eelmistel päevadel. Pusisin ikka päris pikalt aga lõpuks sain nende märgade ja pool toorete okstega lõkke alla, 15 mintsa kõva tuld ja vesi oli valmis. Seekord jätkus kuuma vett lausa päris pikalt, saime mõlemad korralikult asjatada seal.

Kuna täna oli ilus ilm (nüüd õhtul küll hakkas tibutama) siis võib arvata et homme on tööpäev. Selle pärast me tegelikult selle rattaretkegi ette võtsime, et saaks ennast ära väsitada ja 8-9 ajal magama sest peame 5.30 üles ärkama, 5.55 umbes kodust lahkuma. Töö hakkab küll 6.30 aga taheti et kuna esimene kord siis et tiba varem kohale saaksime kuna vaja natu juhendamist alguses. Seega 6.10 peame kohal olema. Pestud-kustud-kammitud siis tegin viimase lihvi perenaise pillile – panin keeled külge ja kaane peale ning valmis ta saigi. Edasi hakkas Mann oma kujukesele viimaseid detaile külge panema ja homme ehk saavad kujukesed viimase lihvi ehk värvi peale ning siis peaksid müügi valmis olema. Kell hakkab vaikselt juba 7 saama, perenaine soojendab kodukootud pirukaid, viskame mõned sisse ja tegelikult hakkamegi ennast tuttu pakkima. Pilte leiate ikka samast kohast kus varem, aadressi enam kordama ei hakka, kel huvi see leiab ise üles.

Piltide kohta siis niipalju, et alguses on valmis küpsetatud madu kui imestate et miks me mingeid söömise pilte paneme üles... edasi tulevad paar pilti perenaise tööst ehk taimedest mida ta kasvatab ja turgudel müümas käib. Kaardilt leidis Marianna sellise huvitava koha nagu Savu Sea J Siiis edasi nagu näha sain mina natukene oma erialaste masinate vahele. Seal ma seda pilligi siis nokitsesin ja edasi juba tulevad pildid meie tänasest jalgratta matkast ookeani äärde, surnud madu teepeal, majavalvur Osca, mina dušši vee tsirkulatsiooni jaoks lõket tegemas ja meie võimsad velod millega selle pika teekonna läbisime. Täname kõiki kaasaelajaid ja sponsoreid J

Head ööd meile ja ilusat päeva jätku teile! M&M

Noniii tykeldasin siin mao ilusti 2ra, osad maitsestasin soola ja pipraga, osadele lisasin majoneesi ja osadele v2rskest sidrunist mahla. taitsin koik sibula ja tilliga ja see liha oli lihtsalt oivaline. pariselt see maitses niiii hasti. lika ise oli natukene kumjas ja rebenes ribadena aga maitse oli kull super hea. Marianna keeldus seda proovimast aga no kui muud tood Eestisse naastes ei leia siis oma mao resto voin kyll avada. Eks kunagi hiljem lisame ka pilte, kasutan hetkel pererahva arvutit kuna enda oma jai karavani sest siin saadas nii hullult vihma et ei saanud seda majja tuua. ja kuna sadas kovasti vihma siis me ei saa veel ka homme toole vaid peame moned paevad ootama. tobe on ilma tapitahtedeta kirjutada seega lopetan siinkohal.
G'night everyone!

No tsaukimauki. Hommik oli jube vihmane. Kuna Marianna oli vahepeal perenaisega linna poodi läinud toidu materjali tooma, siis mina hakkasin süüa tegema. Kuna külmkapis ainuke soolane asi, millega võikut teha, oli lehtjuust sulatatud (nagu Eestiski need mis on ilmselt mõeldud burkside vahele panekuks) ja see maitseb minu arust nii kohutavalt, siis ma jätsin soolase toidu vahele, asusin kohe magusa kallale… Paar nutella- ja moosisaia ajasid asja ilusti ära. Vahepeal olin käinud ka kasvuhoones ja noppinud mõned piparmündi lehed tee jaoks. Nüüdseks olen söönud ja ootan naisi linnast tagasi, mõtlesin et niikaua siis viskan paar rida eilse mao püügi kohta.
Noooh alguses kui perenaine üksi läks ja järsku karjuma hakkas et “Bring me shovel, FAAAST” (too mulle kiiresti labidas) siis käis juba korra jõnks läbi, et noniii nüüd seal midagi ikka siis olema peab. Labidat ei leidnud, võtsin kirve :D aga kuna maoni ulatumiseks pidi alla natukene upitama, sest ta oli aia sees ja perenaine oli kanade pea otsast löömise noaga teda kinni hoidmas, siis kuidagi ma kirvega ligi ei pääsenud. Perenaine ei tahtnud ka loomulikult looma tappa, tal oli juba suur kanister valmis pandud et noh panema sinna sisse ja viime hiljem metsa.  See mõte mulle küll ei meeldinud. Hakkasin siis läbirääkimisi pidama, et kui see metsa viia siis võib see ju tagasi tulla ja mida sa hiljem kanadele rahustuseks ütled? Et viisid mao metsa ja enne homset ta teid ei tüüta? Olgu selleks korraks kandsid läbirääkimised vilja. Tõin nurga tagant pika raske raudkangi millega siis pea otsast sai lõigutud, sest muudmoodi teda surmata ju ei saa. No täpselt nagu angerjas. Liigutab ka pärast sissesoolamist! Närvid pidid veel 24h tõmblema. Okei siis vedasime mao ja viimase pea maja ette, ning perenaine küsis et noo mida sa nüüd temaga teha tahad. Kohe kargas pähe mõte, et see asi tuleb ära proovida, Eestis vaevalt et mao liha saab. Kahekesi punnisime tal naha maha, mille panime ilusti kuivama, et seegi mälestuseks jääks. A ja pea tahtsin ma ka kindlasti kuivama panna, et hiljem sellest miski ehe teha. Isale siis et kui ma neid krokodilli hambaid ei peaks saama siis äkki lubatakse mul see pea läbi tuua. Äkki nad ei näe või midagi. Kui see vahepeal katki ei lähe muidugi. Nahk kooritud, siis perenaine lõikas selle lõhki, et ilusti kuivama saaks panna, mina pidin seda nahatut madu hoidma, millel soolikad välja rippusid. Ausalt noo see oli tiba rõve :D Mann üldse karjus ja kriiskas kõrvalt mida Eestisse jõudes  ka videolt näha võite. Teglikult kaa.. alles teine päev siin maakohas ja juba selline action käib. Ütlesin juba eos ära kaa, et kuigi see oli väga lahe ja hullult tahaks seda liha maitsta, siis tegelikult on nüüd madudest küllalt ja mitte üheks päevaks või kuuks vaid no ma arvan, et üheks eluks. Niisama läbi puuri klaasi miks mitte, aga vabas looduses kohata ei tahaks, päris nõmedad elukad ikka. Väänlevad nagu… nagu… nagu maod! Perenaine kookis need soolikad välja ja siis viisime ussikese tuppa, nõnna õnnetu nägi ta välja ilma riieteta. Pesime sellest vähesest verest puhtaks mis tema kehasse jäänud oli. Tõesti liha oli täiesti valge, mitte ühte rasvajupikest – ainult puhas tai. Soolasin siis sisse ja panime ta rõngasse keeratuna potti, et täna ta tükeldada ja küpsetada saaks. Perenaine kurtis et tal ju pole ühtegi mao küpsetamise retsepti kuid noo vahet ei ole. Vana hea sool + pipar aitab ju alati, vastasin ma seepeale. Eks me mõned ürdid ka sisse leia ja vast saabki jube hea. Perenaine ütles et tal käivad siin koraanid ka mune söömas – sellised priiisked sisaliku laadsed. Pidavat kutsutama ka mingiteks draakoniteks vms. Prantslased, kes nende juures enne meid olid peatunud, olid selle koraani kätte saanud ja seda lõkkel küpsetanud. Perenaine küll loomakest söömast oli keeldunud kuid prantslaste arvates oli super maitseelamus aga samas nad ju vanad konnasööjad.

The End!

OMG!

Nii samal ajal kui plaanisime minna oma caravani, kuulis farmi perenaine midagi imelikku oma kanalas. Ning ta läks kontrollima, ega ei ole midagi viltu. Ning kelle ta leidis sealt oli PÜÜTON! :S Suur, vb mingi 3-4 kg püüton. See madu püüdis minna kanalasse, et süüa mune.Ja seega tuli see püüton sealt välja saada aga Mirko soovis, et ta tapaks selle püütoni ära. Sest muidu tuleb püüton tagasi :D Ning seega võtsid nad rauast esemed, et püütonil pea otsast lüüa.. SEE OLI JUBEEE! Mirko lõi otsast!!!!! :S Ja kui pea oli maha löödud võtsid nad selle püütoni sealt välja.ja Mirko on kuulnud, et mao liha süüakse ja see maitseb nagu kanaliha..Seega ta tegi perenaisele ettepaneku, et tahaks seda proovida. Ja nad hakkasid maol nahka maha koorima.. Minu arust see on RÕVE! Aga Mirko arvas, et see on ÄGEE :D Nüüdseks on Madu sisse soolatud ja ootab homset küpsetamist! Ja see püüton liigutas oma pead ja keha ka siis kui oli pea maha löödud.. Creeepy!! (õudne) Ja Mirko ning perenaine läksid uuesti vaatama, ega rohkem ei ole madusid..Seega, eks Mirko kirjutab homme ise veel sellest, mida ta tundis, kuidas madu maitses jne.. Laen veel mõned pildid üles, ning siis saate vaadata pilte. Tegin ka video Püütoni naha maha koorimisest aga seda näete ilmselt alles Eestis, sest internet ei võimalda meil väga midagi üles laadid :) Nõrganärvilistel vaadata kaugelt :D Aga ilmselgelt pole need nii head pildid, et ette kujutada milline see tegevus tegelikult välja nägi. Minu poolt Tsauki ja Kena päeva jätku:)

By Manna :)

TSAUKIIII! :D

nonii te pole meist nüüd sellest ajast peale midagi kuulnud kui seal rongijaamas olime Brisbanes. Saime siis hommikul ärgates osta piletid Bundabergi ja quess what? need maksid 68 doltsi nägu ja rong läks alles kell 17.00. Appi pidime veel miski 10h passima seal. Lõppeks rongi saime siis hakkas asi aina paremuse poole minema kuni praeguseni. Sõit ise oli suht väsitav - miski 4.5h aga istmed olid pehmed jne. Võtsime rongist 2 kohvi ja 2 puuvilja kooki kokku 6 doltsi. Jõudsime siis Bundabergi kell 21.25 ja noo ülla-ülla hostel oli muidugi kinni kuhu minna tahtsime. Kämpasime niisama ringi, kuulasime telefonist Koit Toomet ja otsisime Westpaci automaati et oma viimased rahad kaardilt ära võtta. Pärast seda läksime tagasi rongijaama juures asuva 24/7 avatud poe juurde. Plaan oli siis selleks 1 ööks peavarju küsida et jörgmine päev minna hostelisse. Esimene naine vastas et tal maru väuke korter ja poeg elab ka seal, et kuiiidaaagi ei mahu. Varem olid aga juba poe ette saabunud 2 naist mõlemad eri autodes, võtsid poest süüa ja istusid vanema naise autosse. Ma ikka oma 15 mintsa nillisin et nooo kas minna või mitte. Lõppeks sain siis julguse kokku ja läksin küsisin mispeale lahked naisterahvad kohe telefoni haarasid ja helistama kukkusid. Lõppkokkuvõttes sai ta ühenduse sõbrannaga kes lubas meid oma haagises ööbida. See oli poole tunni tee autoga linnas välja, ning seesama naisterahvas viskas meid ka ära siia. Vapustav lihtsalt, pole varem selliseid inimesi kohanud. See kelle juurde ööbima tulime pakkus seda kohta veel tasuta. Kohale jõudes oli voodi tehtud ja kuum kohv ootas laual. Jäi siis kokkulepe et kui tahame hommikul linna minna siis tuleb seesama autoga naine meile järele jne. Hommikul tuli perenaine küsima et mis me siis plaanime aga otsustasime koos et ei lähe sinna hostelisse kuna oleks pidanud tüesti KÕIK raha sinna alla panema ja vbla poleks ikka tööd saanud. Seega perenaine lubas helustada paari kohta siin lähedal ja küsida kas on midagi. Siin siis 5km kaugusel ja 15km kaugusel mõlemad ananassi farmid. Teines päeval ehk siis eile niisama tuiasime mööda seda farmi ala ringi ja uudistasime. Ikka täiesti farm noh! Kanad ja pardid puuris, vana traktor õuepeal jne :D Perenaine tegeleb mingisuguste kujukeste tegemisega, keedab moosi ja igast muid vidinaid veel. Peremees hetkel töötab pagarikojas kus asendab kedagi, kellel käsi rullikute vahele jäi. muide ta saab siin 25-51 dollart tunnis selle eest. siis nad veel kasvatavad kasvuhoones taimi ja maitseaineid ning kõike seda käivad turgudel müümas. piltide järgi tundub räämas maja ja sjuuke räsitud kuid tegelikult nad on teistsuguse ellusuhtumisega inimesed lihtsalt. nad ei rüga et osta suuremat maja või kallimat autot, maad pidi neil vist 800ha olema ja veel kuskil mingi korralik korter ookeani ääres. lihtsalt nad teenivad et reisida ja siis rahulikult tegeleda sellega mis neile meeldib. Nii Õhtust sõime ka nende juures. oli siis kana ja köögiviljad. Kõik tundus nii kuradima toores olevat :D aga noo see vast meiel kui eestlastelke ainult. Ajasime juttu ja uurisime elu. Peremees rääkis et siin tsitrusefarmides greipe korjates on kiiremad vennad kuni 4000 krooni PÄEVAS. Okei läksime siis magama ära, plaan oli 9 ärgata aga no luugid avasime ehk 12 ajal taaskord. tegime perenaise antud muna ja peekonit hommikuks. Tiba soolased said aga saime ilusti söödud. Siis läksime... ahjaaa ma polegi ju jõudnud rääkida. neil on siin puuris mingi ulmesuur papagoi ka. üleni valge ja kollane suur tutt peas. Paari sõna oskab ka öelda :D näiteks oma nime Harry korrutab pidevalt ja näiteks kui ära minna tema juurest siis ta ütleb iseendale Bye Harry. Nii jutuga edasi. söök söödud siis läksime maja juurde kämpama,  viskasime papagoile käppa ja läksime tuppa. neile olid poeg, poja naine ja nende tütar külla tulnud. poeg oli ehtne viiking punase pea ja habemega, tegime nende kulul natukene nalja ja siis kutt ütles et sõbrad kutsusid ka teda viikingiks. Istusime natsa netis kuni peremees magama tahtis sest ta pidi 6ks tööle minema. Siis läksime Manniga välja oma haagise ümbrust korda tegema ja korjasime oksi lõkke tegemiseks. need tehtud siis vedasime toolid põllu äärde ja seal pidi känksid varsti tulema. ootasime oma tund aega ära ja siis kui alla andsime ja toole kokku koristama siis ma järsku karjatasin VAATA SEAL! kuna mann lühinägelik ja prille kaasa ei võtnud siis tema ei näinud suurt midagi aga mina nägin ikka mõned kängurud ära. ühel oli isegi pisike pauna sees. kepsutasid ringi seal, kuid siinsed on suhtkoht arad ja kui liigutada rohkem või häält teha siis panevad pagema. No ma sis uurisin nende tegemisi natuke aega kuid kaua sa ikka neid vahtida jõuad. Aitasime pereniasel kanu ja parte toita. Kukk tahtis hirmsasti naiskale kallale tulla, viimane pidi end ämbri ja miski nuiaga kaitsma. Käisime ka õhtusöögi tarbeks kohalikku rohelist korjamas, Suchinid, chilid, siis mingid asjad veel. Perenaine andis veel paar rükki lambaliha. Kuna täna pidime omal käel hakkama saama siis mina (mirko) asusin pulti, kuna mann nagunii lambast ei tahtnud midagi kuulda. kuna ma ka esimest korda seda küpsetama pidin siis ei osanud muud mõelda kui viskasin selle liha koos kartulite, ubade, suchinide, chillide ja muu traaniga potti, sool takka ja tuli alla. poole tunni pärast oli lõhn juba paljulubav. mingi aja prast võtsin kartulid ja lamba potist, viskasin pannile ja pruunistasin üle. Muu roheline jamps.. selle kurnasin ära ja panin taldrikule. kui kartulid ja lambuke ka valmis sai, sarveerisin ja oligi valmis. esimese korra kohta isegi üsna norm. (jaaaa maa teaaan ennast kiitmast ma ei väsi jnejne. aga mann kiitis ka :D ) Praeguseks siis tulime tuppa, marianna harjutab inglise keelt seal perenaisega ja mina siis täidan blogi ja hakkan kohe pilte lisama. Pilte saate ikka samalt aadressilt, võtke viimane leht lahti jne. Ah kurat kõige tähjtsam jäi rääkimata. Perenaine helistas uuesti sinna 5km kaugusel asuvasse tallu ja teisipäevast hakkame siis ananasse korjama. siin kohalik peremees ütles et 18 dollarit tunnis on selline tavaline taks aga eks näis palju me seal siis teenima hakkame. perenaine mainis ka et viisa pikenduse jaoks meil vaja 3 kuud farmi mispeale talle siis vist vastati et kui on normaalsed töölised siis pole probleemi. Niiet siiani tundub küll hästi minevat. Loodame siis et tööga ka kõik sujub ja jalad lõpuks alla saame. Loodetavasti siis 3 kuu pärast linnas tagasi ja kuskil baaris või linnasemas kohas tööl. okeii tsaupakaaa praegu!

Ajuvabaaaaa. No see reis läheb ikka üha "paremaks" iga uue liigutusega. Lisaks sellele, et me pidime veetma öö rongijaama ukse taga, saime hommikul piletipunkti minnes teada, et piletid maksavad hoopis $68 nägu. pea 2 korda rohkem meie esialgselt plaanitust. Ja rong väljub alles kell 5 ÕHTUL! Nojah saame jälle passida natukene. Nii kui kell 4 uksed avati, läksime kohe 3'dal korrusel olevasse ootenurka. Seal vaip maas, saime magada ja kui külge pöörasime nägime, et meist on veel inimesi õppust võtnud :P siis polnudki enam ainukesed kes maas õndsat und magasid. Praegu kell 7.07 hommikul, võtsime kohalikud odavad pannkoogid hommikusöögiks ja ootame millal ilm soojemaks läheb. Hetkel seljas jope mille alla veel sai pusa orgunnitud ja ikka tundub vähe hõre olevat. Loodame et asi varajases kellaajas ja et varsti kraade ka siinmail juurde tuleb.

Ahjaa rääkides eelmises postis mainitud kommenteerimisest siis ma seadistasin nüüdseks nii, et te ei pea kuskile registreeruma selleks et kommenteerida, seega laske käia. Nagu näete võivad rõõmustada nüüd ka need, kellele eelmine taust silmadele hakkas. :)