October 25, 2010

Heihei!
Laupäeval käisin siis kuttidega kalal. Selline suuremat sorti mootorpaat oli gps’ide ja kalaleidjate ja muude vidinatega. Tulid nad mulle järgi autoga, paat järelkäru peal ja panime jõe poole ajama, kus selle vette saab lasta. Kõik toimingud tehtud ja aeg sõitma hakata siis tuli Mick’il meelde et ups õli unustas mootorisse juurde panna. Hüppas paadist välja, käis sõbra juures, tuli tagasi liiter õli coca cola pudelisse villutud. Lõpuks saime kaldast kaugemale kaa. Mick lükkas ilusti gaasi põhja ja kohe esimeseks looks tuli “Yeah”. Kes teab seda lugu siis kujutab natuke paremini ette. Päris äge oli, vett pritsis  kolmes kaares ja rallisime mööda käänulist jõge ookeani poole. Olime peaaegu kohale jõudnud siis seal oli üksiku saare moodi koht. Hüppasime paadist maha ja pidime seal sööta püüdma. See käis küll maru lihtsalt. Mick viskas lihtsalt kaldas olles sellist 2m x 2m võrku vette ja tõmbas sealt hunnikuga väikseid kalu välja. Üks kajakas sai ka asjast haisu ninna ja selle asemel et ise kala püüda hakkas hoopis võrku ründama, et vähe lihtsam tee lõunasöögi saamiseks. Sööt püütud läksime ookeanile, trippisime seal miski 15 minutit, paat hüppas lainelt lainele. Ju siis olid need liiga suured ja otsustati et lähme alguses jõele kalale ja hiljem tuleme tagasi kui ilm paremaks läinud. Olime juba jõel kuid mitte seal kuhu minna plaanisime kui paadil sai kütus otsa! Mick vist pidi ostma 25 doltsi eest kütet aga ju tal oli millegi muu jaoks vaja ja ostis ainult 10 eest seega jah seekord jäime nö. tee peale. Midagi teha ka polnud, siis viskasin riided seljast hakkasin päevitama. Õng ka sujuvalt vette ja kämpasin. No kala selles kohas absull polnud. Kutid said kuidagi emaga ühendust ja palusid kütet tuua kankuga. Viimane siis helistas oma kaasale (kes on juhtumisi ka meie tööde juhataja farmis) ja see tõigi meile 20l kütet. Eriti õnnelik ta küll välja ei paistnud. No aga meil nägu naerul ja gaas põhja taaskord. Jõudsime sihtpunkti, väga sürr koht. Puud olid ümberringi raagus, suured kivikamakad veepiiril ja kotkad lendasid peakohal. Avasime siis söödapurgi, panime pisikesed krampides kalakesed konkru otsa ja lennutasime paarikümne meetri kaugusele – spinningud eesti mõistes. Kokkuvõttes sain mina 3 kala ja teised mitte ühtegi seekord. Ju pidi olema tegu algaja õnnega. Kuigi jah kuna mina ju eriti kala ei söö siis ma oleks pidanud viimane olema kes kala saab aga ära ka ei andnud. Peab ju teistele näitama kodus, mudu ei usuta! Mick ja Adam ütlesid et need head maitsvad kalad, olid nii poole kilosid ehk. Suure särje moodi nägid välja aga särjed nad siiski polnud. Selle kütuse jama pärast ei viitsinud keegi enam ookeanile ka minna ja umbes 2-3 ajal hakkasime kodu poole triivima (algus oli 7-8 vahel). Sel ajal kui mina merel olin, sai Marianna kodus koristada ja telksi vaadata kuid jah kuna eriti pikalt me ära ei olnud siis polnud väga hullu. See laupäev lähme teise linna üldse ja seekord lubati mulle ikka et kindlalt ookeanile kui vähegi ilma on, saan oma delfiinid, vaalad ja haid ära näha. Kuna me siin võtame vaikselt suunda siiski linna poole siis ma ütlesin et enne ma ära ei lähe kui nad oma silmaga ära olen saanud näha.

Pühapäeval käisime linnas omast arust hullul shoping touril. Mõtlesime et poodleks tiba ja hääletasime linna. Kell 9 hakkasime kõndima ja natuke enne 10’t olime linna. Keset teed tuli välja, et kutt kes meid peale korjas oli meie naaber. Vaatasime natukene hilpusid, aga nagu tavaliselt ei raatsinud midagi osta. Edasi võtsime suuna toidupoodi kuhu meil esialgne plaan minna oli üldse. Meie õnnetuseks oli see pühapäeval suletud. No Marianna teadis et kui linnast välja hakkame minema siis seal linna piiril veel üks suurem toidukas. Kohale jõudsime siis oh imet – pühapäeval suletud! Me olime ulme maa ikka maha tammunud juba. No kummalgi polnud isu uut poodi otsima minna ja hakkasime maantee poole kõndima ja koju hääletama. Ikka hea 30-40 mintsa saime jalutada kuuma päikese käes kui lõpuks peatus auto. Korralik Subaru Forester milles 30’dates naine ja mees. Küsisid et kuhu minna soovime. Seletasime siis jälle ära ning alguses kahtlesid küll kuna jälle pikk maa sest nad ise elasid linnast vaid paar kilomeetrit väljas. Lõpuks tuli ikka see „ooookei hüpake sisse” ära. Jälle nägu naerul ja kiirelt olime autos enne kui keegi arugi sai. Olime juba oma 3-4km sõitnud kui nad küsisid et mida me Bundabergis tegime. Seletasime et tahtsime minna toidupoodi aga kõik olid kinni. Uskuge või mitte aga autojuht keeras ringi ja nad viisid meid toidupoodi mis oli linna teises otsas. nad ootasid meid ära kuni olime oma ostud teinud ja siis viisid meid koju. Tuli välja et naisel oli see nädalavahetus olnud sünnipäev ja nad niisama seiklesid ringi ja kuna päev oli noor siis koju nad veel minna ei tahtnud sest neil keegi hoidis lapsi ja tahtsid natukene rahu. Olles meid koju ära toonud andsid ka oma telefoni numbri ja ütlesid et kindlasti helistaksime kui tahame kas randa minna või linnast tagasi ei saa või kuskil ööbida pole jnejne. Kütte rahast jällegi kategooriliselt keelduti sest naine ütles et elavad mehe vanemate juures kuni oma maja ehitamine valmis saab ja vanemad mingit raha ei võta seega neil väga kulutusi pole. Naine töötab klaveri õpetajana ja mees mingis sotsiaalasutuses.

Esmaspäev oli tavaline tööpäev. Hommikul kohe jälle värsket vilja korjama. Paari tunni pärast läksime mina ja Mick pakkima, teised jäid edasi korjama, Marianna sealhulgas. Pärast suitsupausi ehk 9 ajal tulid ka teised appi pakkima sest ananasse oli juba piisavalt. Kokku saime päeva lõpuks 16 alust ja ülemus Stan oli tulemiga rohkem kui rahul.
Täna oli umbes sama süsteem ainult, et alustasime päeva sellest et mina ja Mick korjasime ananassi auto kasti mitte traktori taga, et kiirelt millegagi alustada saaks. Marianna oli roolis mõnda aega kuid siis kutsuti ta traktori juurde ära. Kui meil kast täis sai läksime tagasi maja juurde pakkima. 9 ajal tuli ülemus ka sinna ja saime lausa kiita et tubli töö. Pärast pausi hakkasime kõik koos pakkima, valmis olime juba 2 ajal ja seekord 14 alust. Kuna Stan tahtis umbes 12 saada siis jälle plusspunktid ja hea tulemus.

Homse kohta veel ei tea mida tegema hakkame, aga mingi jutt oli istutamisest ja tuttide korjamisest. Ka pidi ehk paar alust tegema värsket vilja. Marianna just tuli majast ja ütles et Jeanett leidis mulle vist köökide paigaldajana tööd teises linna. Ütles et sõit sinna ja tagasi makstakse kinni, elamise kohta veel ei tea. Algab töö 6-8 nädalat enne jõule, eks ma kohe lähen uurin perenaiselt lähemalt mida see endast siis täpsemalt tähendab. Lööb natukene plaanid sassi kuna tahtsime ju Gold Coastile minna aga saame sinna ka jõulude ajal minna, ongi ju ilusam ehk. Täpsemalt selle kohta siis lähipäevil ehk.
Tsaupakaaaa!

6 comments:

  1. inimesed seal tõesti lahked jne..uskumatu ikka:)..aga tore kui teil seal hästi,üritan ka oma kiire elutempo kõrvalt siia vahest kiigata:p..
    kuulsin et olite ka naernud video üle..ei hea oli:D!
    tsaukii!!!

    ReplyDelete
  2. kõik väga tibents tobents kuid vantsi tahtis et te oma karavanist seest ka pilte teeksite ja mina tahaksin mingit pakki saada juba :)

    ReplyDelete
  3. Hoida mudugi silm peal ikka, monsa ning video oli jah hea :D kuidagi see seilari ja kulla/rikkuse hullus seal videos pakkus nalja.

    karavanist siis tulevad pildid kui soovi on, l2hiajal lisame. pakki... mmm sellega ma ei teaaaagi nyyd kuda on. on p6hjust oodata? oled hea laps olnud emmele? :D paki ikka v6ime saata aga mis paki sees peab olema?

    ReplyDelete
  4. Raikol sokkidest puudus, neid võite paari saata :P

    ReplyDelete