Täna koristasime kinni kaetud viljakuhjade ümbrust ja kohtusime maailma ühe märgiseima ämblikuga, kelle mürk pidi google andmetel minutitega inimese meeletutesse valudesse piinlema panema ja surmama üpris kiirelt.

Hei. No nüüd oleme alates esmaspäevast siin uues vilja kohas töötanud. Kuigi nimi on üsna sarnane eelmisele kohale – GrainCorp, ei saa seda mitte öelda töövõtete, masinapargi ja üldse mitte millegi muu kohta. Siin on umbes 2-3 korda rohkem vilja kui meie eelmises firmas, GrainFlow’s, ent näiteks pole mitte ühtegi traktorit, ohutus- ja turvanõuded eiratakse täiesti, inimesed käivad alko haisudega tööl jnejne. Näiteks eelmises kohas meie naised sõitsid traktoriga kahekesi ja sellest tuli kohe selline skandaal nagu sõda oleks lahti, mõned ütlesid isegi et ei tööta enam kui selline asi lubatud on... siin firmas aga on see täiesti igapäevane nähtus. Tegelikult pole lubatud lühikeste varrukate ega ka pükstega töötada sest uv on väga kõrge, kuid siin midagi muud ei kantagi. Osad ei kanna üldse peale helkiva vesti mingit särki. Aga olgem ausad, tegelikult ei ole asi nii hull kui tundub. Seltskond on väga lahe, olenemata sellest et eelmises töökohas töötaks parema meelega ja sealsed töökaaslased olid kuidagi omaks saanud. Siin vist kuulujuttude järgi peaks saama isegi rohkem palka. Veidikene imelik küll, sest töövõtted ja kõik muu tunduvad ajast ja arust olevat.

Ööbime kohalikus motellis, saime toa 2 suure ja 1 väikese voodiga. Nagu juba ütlesin, siis hinna saime 770 pealt 400 peale mis on sellise koha kohta päris soodne. Oma telekas, dušš, külmkapp jne.. selle koha omanik on ikka omaette kuju. Ei oskagi kohe kirjeldada.. ei saagi aru kas ta on nüüd siis pede või mitte. Käitumine on küll vahepeal vastav. Tema olek on kaa väga libe ja kohe väga vastikult nilbe. Nii naised kui mehed arvavad, et temaga on väga ebameeldiv suhelda. Peaks ära mainima selle koha juures ka teise hea omaduse peale motellitoa – söök. Siin on šnitsel mis on nõnda suur et ei mahu taldrikule ära. Ausalt alguses kui kõik kirjeldasid ja näitasid käega, arvasime, et eks ta paras kalamehe jutt ole ent kui praad lauda jõudis soovis ettekandja ka ettenägelikult edu.

Suhtleme endiselt eelmise koha töökaaslastega kuna nad elavad nüüd meist vaid 6km kaugusel. Oleme käinud õhtusöögil ning ka paar korda suuuuure kotitäie aprikoose saanud. Jube head on ikka oma aiast pärit viljad.

 Eluke veereb tasapisi, neljapäev ning reede olid vabad, täna töötasime, homme vaba ja esmaspäevast uus töönädal. Rahad on ikka suht nullis kõigil. Või no mul ei oleks aga ma maksin kõigi eest üüri ja teised tsipa võlksi aga muidu jah. Peame kolmapäevani kuidagi vastu pidama.. siis tuleb palk eelmisest kohast ja neljapäeval tuleb ka juba sellest uuest kohast ühe nädala palk, siis oleme jälle normis omadega.  Ei tea veel kaua see töö siin kestab, kuid üks nädal on juba läbi ning paariks nädalas ju lubatigi, seega ei tea täpselt mis elu edasi toob. Vaikselt siin haume plaane mida edasi teha ja kuhu minna. Vaikselt tahame kõik Melbourni minna ja seal veitsa õnne proovida, kuid vaatame ka siin lähedal asuvaid viinamarja istandusi ja veinikeldreid. Pidi sealt ka kopsakalt teenima, aga jällegi tahetakse ainult kogenuid töölisi vähemalt viimastesse. Istandustesse harvestitele ikka saaks kui kohti oleks. Iseenesest 1 koht on kindel kuhu saaks aga sinne tahetakse ainult 1 inimest. Muidugi võime loota, et naised saaksid kohalikku pubisse või klubisse ja inimene kes seda 1 kohta lubab ütles ka, et tal võib veel tuttavaid olla kellel vaja läheb kuid midagi täpsemalt ei tea veel. Rohkem kuuleme siis räägime jälle.

Ilmad on siin ikka jube kuumad. Üleeile küll sadas ladinad kuid see oli siiski ühe päevane mitte nagu mujal ja täna polnud mitte ainsatki pilveräbalat taevas ning termomeeter näitas viludas 35 kanti. Ilmaennustused ütlevad õnneks et lähipäevade ilm tõotab tulla 22-27 kraadi.

Nonii ettekuulutused läksidki täide, niiet kes veel meie blogi vahepeal külastavad siis nüüd teile pisike ülevaade. Pikalt ei tee, ütlen ette ära.

Ei teagi kohe kust alustada.. Vahepeal siis töötasime suures vilja hoidlas niiöelda. Seal oli 4 suurt punkerit – pikad kolmnurksed viljahunnikud. Mina ja Kaido olime pärastlõunases (14.30-23.00) ja Marianna ning Nele hommikuses vahetuses (6.30-15.00). Meie pärastlõunased vahetused aga venisid tavaliselt kella 1-2’ni öösel, saime kena hunniku ületunde kogu aeg. Hommiku vahetus vist enamasti koristas öövahetuse tekitatud segadust ja meie tavaliselt tegelesime nende suurte viljahunnikute katmisega, kuna meie tiimis oli kutt, kes ainukesena oskas katteid/vakstuid korralikult kokku sulatada. Nimi on tal Rhys Inglis. Siinkohal peaks ära mainima, et see kutt on 21 aastane ja juba 5 hooaega seal töötanud ning isegi tõsiselt meie ülemused ja ülemuste ülemus küsis kogu aeg Rhysilt kuidas midagi parem teha oleks ja mida tema asjast arvab jne. Võib kindlalt väita, et see meie vanune tegelane oli seal kõige kogenum ja targem inimene. Siis sõitsime palju traktoritega ringi, kühveldasime natukene vilja, kui midagi tarka teha polnud siis ka harjasime. Õmblesime ka põhjakilesid kokku  ning vahepeal (tegelt vist üsna tihti) passisime niisama ja ootasime kuna Rhys valmis sulatama on. Vahepeal läks selle peale isegi 2 tundi ja siis lihtsalt istusime ja ootasime. Palka saime väga korralikult ent kahjuks jagus tööd ainult 3 nädalaks kokku ja põhjus miks ma räägin minevikus ongi see, et kolmapäeval oli seal me viimane tööpäev.

Jõulud möödusid üsna rahulikult. 24 detsember me üldse töötasime kella 17-ni, edasi läksime koju pessu ja siis töökaaslastega linnapääle lällama. Siin 24 polegi mingi püha, nemad tähistavad rohkem 25’dal. Sel päeval läksime ühtede toredate töökaaslaste, Blake ja Hayley juurde jõululõunale, kus olid kohal kõik vanavanemad, sugulased ja loomulikult vanemad, kes meid väga lahkelt vastu võtsid. Loomulikult suutsime me pool tundi ka hiljaks jääda, sest nad elavad küll vaid 20km kaugusel meie hotellist kuid siiski juba uues osariigis. Meie hotell on Lõuna-Austraalias, nemad aga Victorias ja viimases on nimelt kell pool tunnikest ees. Külakostiks viisime 2 veini. Meie jaoks olid lauas kohad kaetud, pakuti kalkunit ja kartulit koos salatite ja kõrvitsaga. Taldrikute kõrvale olid pandud ka christmas crackerid, mis kujutavad endast suure kommi kujuga pisikest suvalist üllatust. Üks inimene hoiab ühest otsast kinni ja teine tõmbab teiselt poolt ning seest leiab igasugu nänni. Mina sain pisikese harja, Nele sai lukuga koti, Marianna rohelise klammerdaja ning Kaido puzzle. Söök söödud siis Hayley tegi meile ringkäigu farmis ja selle aias. Neil on öko farm -  kõik elekter  tuleb päikesepaneelidest, vee pumpab üles tuulik jnejne. Maja ise ka oli antiikses stiilis ehitatud ja nägi väga kena välja. Õhtu jätkus noortel õuemajas koos snäkkide, shampuse, muusika ja lauatennisega. Edasi kulgesid kõik päevad jälle tööpostil ning pühade tõttu saime 2.5x palka.

Uut aastat sõitsime vastu võtma Adelaide’i, mis on Lõuna-Austraalia pealinn. Töökaaslaste käest kuulsime, et seal on kuulus rand nimela Glenelg, kuhu kogunetakse tavaliselt 31 detsembril. Kõik kohad olid täis politseinike, kes rangelt valvasid, et keegi alkoholi ei tarbiks. Terve rand oli „Dry zone“ ehk siis alkoholi ei tohtinud ei tarbida ega isegi kaasas kanda ja väga virksalt tehti kohe trahve. Õhus oli hunnikuga adru haisu ja kohale veetud laval mängisid erinevad live bändid. Saluuti, mis oli kehvem kui Tartus muide, lasti laevadelt. Kuna kõigil olid kõhud tühjad ja alkoholi tarbida ei võinud, siis võtsime kohalikust kiirsöögikast friikartulid kalaga ja selle saatel võtsime uue aasta vastu. No rannaliivale küll politsehärrad ei tulnud oma viksitud kingadega, niiet shampuse saime siiski lõpuks avada. Nele kohtus seal ka oma vanade töökaaslastega, kes olid ka tulnud Adelaide’i uut aastat vastu võtma. Õhtu jätkudes veetsimegi aega nendega ja rääkisime juttu. 2 neiut ja 2 kutti - kõik saksamaalt pärit. Tagasi hakkasime sõitma 2-3 ajal ja kinnivajuvate silmadega oli päris ebameeldiv mööda pea 300km inimtühja sirget maanteed litsuda. Kuna Kaido jäi tookord meie väikelinna, siis olin mina roolis seekord. Aina enam hakkab tunduma see vasakul pool liiklemine loogilisemaks ja just vaatasin vanu Rootsi töö pilte, seal istusime mingis autos ja see vasakul pool asuv rool oli ikka jube kummaline nii imelik kui see ka pole. Kõik on kuidagi muutunud.

Vahepeal nüüd pärast kolmapäeval lõppenud tööd ja enne tänast käisime veel korra Adelaides ja ostsime kõik omale uued arvutid kuna KÕIK eelmised lõppesid otsa. Tuiasime ka niisama mööda linna ringi sest eelmine kord käisime ju suhteliselt pimedas. Isehakanud tänavamuusikuid olid kõik kohad täis. Kes mängis viiulit, kes pasunat, kes tegi niisama nalja ja no kitarristid olid väga tavaline iga nurga peal olev nähtus. Kutsuti ka teiste töökaaslaste juurde peole. Peol lubas üks neist meid mootorratastega sõitma viia järgmine päev ja no võite üks kord arvata kas me läksime kohale ka järgmine päev. Paraku olin mina ainuke, kes sõita sai. Krossikad olid ja no väääge lahe igatahes. Sõitsin mitu korda pikka liivateed läbi. Korra tegin pahandust kaa. Hakkasin kohalt ära minema kuid kui avastasin et käiku pole sees ja selle lõpuks sisse vajutasin olid pöörded juba suht laes ja ratas lasi naks jalgevahelt minekut, lendasime koos rattaga üle kaela. Midagi ei juhtunud ei minu ega rattaga õnneks. Töökaaslane ka ütles, et ratta terveks jäämine oli täiesti ime.

Täna hommikul mahutasime oma kaks asja autosse ära, ei pagass ega ükski uks ei tahtnud kinni minna aga no kummiauto siis pitsitasime end sisse ära. Iga väiksemagi augu korral käis põhi lups ja lups vastu põrandat. Helistasime ka ühte uude vilja firmasse, millel täpselt sama põhimõte, öeldi kindlalt, et neljale pole ruumi. Otsustasime siiski kohale minna ja asja ise oma silmaga kaeda, kuna see oli ainult 25km kaugusel. Kohale jõudes juba ülemus ootas meid ja kui autost välja saime ei jõudnud sõnagi lausuda kui juba ütles, et jaajaa tulge siiapoole, ma täitsin juba teile paberid kaa ära. Küsimuse peale, et kas meid kõiki nelja tahab siis vastas, et jaa muidugi, tulge tulge edasi. No täitsime paberid ära, siis saime teada, et peme kohe täna alustama. Kiirelt pidime otsima majutuse ja söögi jne. Leidsime motelli kus saime väga kena toa mille hinna suutsime 770 pealt 400 peale kaubelda ja asi oligi otsustatud. Siin siis 12 tunnised tööpäevad ja kestab vast kuni 2 nädalat, mis iseenesest sobib suurepäraselt meile hetkel. Kuna juba tööd tundsime, saime kohe käe külge panna ja kõik ütlesid, et nad olidki viimane nädal mega pikki tunde teinud ja väga raske ning hea et me tulime ja kõike teha oskame jnejnejne.

Nüüd istume oma motellis, pesust tulnud ning vaatame telekat, täidame blogi ja maksude ankeete uue töö jaoks jne. Ilusat külma talve ja mõnusat kühveldamist teile sinna. Töötasime pool päeva käised üles keeratuna ja päääris korralikud randid on juba.

TSAUUUU

Maiade ettekuulutuste ja viljaringidest saadud info kohaselt hakkab Mirko kohe blogi kirjutama.