Esmaspäeval oli ainult 5 tunnine tööpäev, sest ilm vigurdab siin täiega. Brisbanes on suured üleujutused – autod kõik vee all jne. Õnneks meil nii hull siin pole lihtsalt vahelduva eduga tibutab ja öösiti lodistab vähe kõvemini. Jõudsime siis kell 5.40 tööle, pidime kummipüksid ja vihmajope selga ning potikud jalga tõmbama. Põllule jõudes hakkas üha rohkem sadama, lõpuks polnud ka kummiülikondadest miskit kasu, vähemalt tundus nii, sest mina olin küll täiesti läbimärg põllul ringi tatsamisest. Marianna sai traktori käru peal nö. pakkida ja kuna seal pisike katus peakohal siis väga märjaks tema ei saanud. Pärast suitsupausi saime veel 1.5h tööd teha kui ülemus Stan tuli ja ütles ,et okei teid viiakse nüüd koju sest ilm ei lase midagi väga teha. Kell 11 oli siis tööpäeva lõpp, mis mulle tundus super uudisena. Esmaspäevad ju need kõige jubedamad + ma eile näppisin Roni kitarri ja kuidagi õnnestus jupike keelest  sõrme sisse saada ja sõrm oli paistes seega väga hea korjata polnud ja siis veel see märg olemine jne. Suht vastik päev oli kokkuvõttes. Pidime seekord neid ananassi päid käsitsi ära väänama. Ok saime koju siis käisime peamajas kuuma dušši all ja ajasime nats juttu, istusime arvutis ja pinistasin tiba kitarri – haigelt raske tundub selle mängimine ikka. Korralikku heli küll välja veel võluda ei oska kuigi häält teeb kordi paremat kui minu pill mis kodus nurgas seisab. Printisin ka mõned laulud akordidega ja sain Ronaldilt ühe raamatu õppimiseks – eks näis kas viitsin nüüd rohkem kui 1 päeva sellega tegeleda J. Õhtul helistas Stan, et teisipäeval tööd pole seega vaba päev – jeee. Mulle tundus täitsa vajalik, Mann oleks tahtnud pigem tööl olla. Kell 12 läksin Jeanettega linna (Bundabergi) kaasa, sest siiani on seal ainult Marianna käinud temaga kaasas ja mina polegi veel päevavalges seda kohta näinud. Tundus palju suurem kui õhtul mil me esimest korda siia jõudsime. Pidi umbes 80-tuhat elanikku olema. Jeanette näitas ühte hostelit, mis enne oli politseimaja ja nüüd on renoveeritud ja iga endine vangikong on nüüd backpackerite magamistuba. Kujutan ette et sellise eluaseme eest 200 doltsi nädalas maksta näkku võib küll päris valus olla. Peale maksta selle eest et kongis saaks sitsida. Lasi ta mind mingi ostukeskuse ees autost välja ja ütles et 1.5h pärast saame parklas kokku. Sain siis veidike vaba aega et ringi chillida. Midagi erilist ma küll sealt ei leidnud et jälle ja jälle tagasi tahaks minna kuigi olgem ausad, see linna elu tekitas sooja tunde küll – tahaks isegi tagasi tsivilisatsiooni. Lisaks kõigele muule tarvilikule ja ebatarvilikule ostsin ka 2 dollari eest karbi miskit koogipulbrit mille Jeanette aitas õhtul suuremat sorti muffiniteks küpsetada ja nüüd istuvad meil külmkapis ilusakesed. Ostsin ka selle kauaoodatud känksi liha ära. Õhtul helistas jällegi Stan ning teatas, et kolmapäev on tööpäev mis hea uudisena tuli. Hommikul söök söödud ja asjad pakitud, läksime teeäärde ootama kuid mida ei tulnud oli auto mis meid tööle viiks. Pärast 20 minutit ootamist otsustasime et lähme tagasi karavani magama juhuks kui nad ei tulegi kuid niipea kui saime astuma hakata kuulsime tuttavat heli ning jah meid oligi tegelikult ära unustatud kuid lõpp hea, kõik hea. Kuni kella 12’ni korjati värsket vilja tugudele saatmiseks. Meie Mariannaga saime käru peal olla ja ananasse kastidesse laduda, sest nad ei tohtinud lindilt kukkuda, muidu oleks tulnud nö. sinikad ja need värskele viljale ei sobi mitte. Korjamise ajast viimase tunnikese saime ka korjata sest lõpuks oli vaja 5 kasti vilju, mis pidid minema kuivatamiseks kuskile uude kohta jälle ja nende pakkimine käis raskemalt vist?! Pärast lõunapausi hakkasime kõik koos ananasse pakkidesse laduma – saime vist 10 aluse täit kokku ja iga peal umbes 44 kasti. Tööpäev lõppes 15 mintsa varem meie usinate käte tõttu ja saime koju puhkama ning käisime külma dušši all. Kella 5 paiku hakkas Marianna süüa tegema ning mina tegin lõkke, et kauaoodatud känguru ära küpsetada. Võttis aega mis ta võttis aga valmis ma ta sain kuid pean siikohal mainima, et madu maitses kordi paremini kui see keksiv loomake. Känguru lihal on väga eriline maitse ja ta näeb väga tumepunane välja, lõhn ka hooopis eine kui lehmal, lambal või seal. Kõrvale võtsin klaasikese kodukootud õlu kuid pärast paari lihatükki piirdusin ma siiski õllega ja panin liha külmkappi oma korda ootama juhuks kui peaks mingi imelik isu tulema. Edasi sättisime ennast magama et homme jälle valmis oleksime – pikk tööpäev ju ees taaskord. Õnneks seekord tundub töönädal pisike olevat tänu sellele vabale teisipäevale.

Noniiii nüüdseks neljapäevane tööpäev ka seljataga. Jube pikaks venis tänane päev -  kella 3 asemel lõpetasime 4.30 ja päev oli täis käsitsi tuttide väänamisega korjamist kuna seade mis eelnevatel kordades on tutte maha lõiganud jätab liiga väikesed varud istutamiseks, siis otsustas Stan et kuni asi korda saab hakkamegi käsitsi väänama neid. Kuna olin esmaspäeval ka seda natukene juba teinud siis oli süsteem vähe rohkem käpas ja käed enam kangeks ei jäänud. Õnneks hakkavad vanad põllud vaikselt otsa ka saama, öeldi et nädala/paari pärast saame alustada põldudega millelt esimene saak, seega pole  lehed maha tallutud ja ananassid on ka väga korralikud suured seal. Tean, sest olen korra sellist põldu korjanud, ju oli varajasem sort. Täna käisid meil jälle backpackerid ka abis kuid kahjuks surus Stan lõpus neil jälle kätt seega homme nad tagasi ei tule. Meil ka homme ainult ju 12ni tööpäev nagu iga reede seega väga ei tunne vast puudust ka. Jõudsimegi nüüd koju ja meisterdasin lõkke, et sooja dušši saaks, Mann läkski juba pesema ka. Tema tööpäev oli järjekordselt lihtne, pidi kärul seisma ja lindilt tulevaid meie poolt otsast väänatud tutte kasti loopima. Õhtuks praeme suuri vorste ubadega ja vaatame mis veel teha annab. Homme jälle palgapäev – ooo happy day... mitte, et me seda palka nii megalt ootaks ja igatseks, et kuskile kohe raiskama minna aga hea teadmine ikka, et oma töö eest tasu ka saab. Nüüd kui raha natukene kogutud kaa siis üha enam liiguvad mõtted tagasi linna mineku poole – siin juba hakatakse jõulu asju müüma ja teadjadmehed räägivad, et siis otsitakse palju abikäsi poodidesse jne. Eks näis, mis meist siis lähiajal saama hakkab. Targutamised ei ole teretulnud seekord! Siis peaks juba Nele ja Kaidoga kaa ühendust võtma, et kuskaugel nemad omadega on jnejne.

Võiksite komentaaridesse natsa kirjutada ka kuidas endal teil seal Eestis läheb, oleks meilgi mida lugeda. Tsaukimauki M&M