Olime jällegi jõudnud töötada 3 päeva Murrawee farmis, kui meile helistati grainist, et äkki saate tööd alustada nii ruttu kui võimalik.  Seega ei olnud kahtlustki, teisipäeval siis tööle ei läinud helistasime automaatvastajale, et me enam ei tule. Ning järgmine päev pidime viima ainult Nele ja Kaido paberimajanduse kontorisse, et saaksime ikkagi tasustatud oma töö eest. Kahju oli sealt lahkuda, sest ülemus võis natuke kuri olla aga muidu ju tore papi. Vähemalt minul ega Mirkol ei olnud tema vastu midagi.  Asjad pakitud, sõbra David Choyga räägitud, pildid tehtud, nimed hiina keeles paberile ning nimede tähendused enamustel teada, saime lõppude lõpuks rahulikult minna. Asusime teele Pinnaroosse. Väike linnake või külake. Käisime siis tööjuures pabereid täitmas, tööd tutvustavaid videosid vaatamas  ning hiljem tulime oma ööbimiskohta. Mõtlesime, et vaataks õige, mis seal hotelli all olevas pubis ka toimub ja ennäe, meie graini ülemus seal rüüpab õlut. Tal oli tutvusi seal pubis ning seega saime meiegi tasuta õlud. Aga baarmenile ütles, et tüdrukutele ei tohi palju anda, sest homme peavad nad ilusti 6.30 tööle jõudma. Mängisime natuke kohalikega noolemängu ja hiljem läksime magama.  Öösel sadas vihma ja lõi äikest. Aga tööle minekuks olid pilved meist kaugenenud, kuigi terve päev kuni lõunani oli üsna pilves ja tõotas sadama hakata. Siiski pilved ainult ähvardasid - mitte ühtegi piiska.  Poisid viisid meid hommikul tööle, sest nende vahetus algas alles 14.30 päeval. Meie Nelega siis saime algul tutvustava tuuri, mis kestis umbes 30 minutit. Ning hiljem öeldi, et võite pühkida vilja maast hunnikusse ja hiljem koristatakse traktoriga ära. Seda me siis tegimegi, kuid suure tuule tõttu oli see töö üsna mõttetu, aga vähemalt tegevus. Pühkisime siis viljahoidlate (punkrite) vahelt kuni lõunani, pärast lõunat läksime viljahoidlale alust õmblema, pidime kaks kile omavahel ühe käeshoitava õblusmasinaga kinni õmblema. Aga suure tuule tõttu pidime  ka kilet umbes 7-kesi kinni hoidma ja peal lamama ning ootama, kuna tsementi täis rehvid tuuakse kile äärtesse, sest muidu oleks kõik vili vastu taevast. Õmblused tehtud siis läksime punkrite seintele kilet juurde õmblema, et öö vahetus või siis pärastlõunane vahetus saaks tööd jätkata. Ahjaaa, sain ka natukene traktoriga sõita jällegi, üks poiss küsis, kas on load olemas vastasin jaa, aga siis ütlesin, et eii mul ei ole traktori lube, aga olen varem sõitnud traktoriga ananassi farmis ning ta arvas, et Eestis kasvavad ananassid. Aga siis vastasin, et eii siin Austraalias ikkagi, sest siin selles farmis või vilja tehases ei ole lubatud isegi mitte istuda traktori rooli taha, kui lube ei ole, aga minu puhul tehti erand. Tänane päev oli üle pika aja üks lõbusamaid ja paremaid tööpäevi, mis üldse saab olla, aga eks ole näha, mis homne või iga järgnev päev toob. Ning kuna me Nelega olime ainukesed tüdrukud hommikuses vahetuses ning seal punkrite vahel siis me olime nagu printsessid - kõik tehti ette ja taha ära.  Kuigi jah me liigutasime kaa oma käsi, aga kui võõraid poisse jäeti kuhugile päikese kätte kõrbema, siis meid võeti auto peale ja sõidutati sinna, kuhu parasjagu vaja oli.  Nii smokole kui ka lõunapausile, kui hiinakas pidid jalutama. Aga meie poisid alustasid tööd 14.30 ning meie lõpetasime 15.00 ja tüdrukutel on vaba aeg ilma poisteta, poisid tulevad hilja, umbes 22 või 23 paiku.

Nii kell 14.30 alustasid ka kutid oma tööpäeva. Väga austraalialik töökoht, võib kohe alguses ära öelda. Kogu majandus ja asjaajamine venib nagu kummiliim. Alguses tutvustas ülemus mina ja Kaidot meie vahetuse liikmetele ja siis kukkus juttu ajama – umbes 15 minutit tööaega läks. Edasi pidi üks vanamees meile tuuri tegema, et kus miski asub kuid kukkus kaa teepeal kellegagi jutustama ja no see oli juba pikemalt. Kui tuuriga kaa valmis saime oli oma tund aega kindlasti möödas tööpäeva algusest. Edasi siis korjasime oma vajalikud vidinad autosse ja läksime suuri kilesid servapidi kokku sulatama. Loomulikult tehti seda jälle austraallaste moodi. 6 venda hoidsid iga poole meetri tagant kilet, 1 hoidis juhet, 1 juhtis masinat, 1 silus teed masina ees ja 1 magas autos. Ja kõik toimus jällegi aegluubis. 1 serva sulatamine võttis umbes 40 minutit aega. Ja noh + ettevalmistused ja asjade kokku korjamised pärast... Kokku sulatasime ehk 3-4 korda ainult eile. Vahepeal läks ka üks masin katki, mis konveierlindilt tulevat vilja imeb ja selle kõrge vilja kuhja otsa toimetab ning päris kena hunnik vilja oli selle masina ümber maas, mille me labidate ja traktoritega kokku pidime korjama. See vist oligi terve päeva jooksul justkui osa, mil me tööd tegime. Vahetus lõppes 23.45 (alates kella 22-st lähevad kirja ületunnid ja suurem tasustatus niiet meestel võimalus rohkem teenida J), kutsusime naised järgi omale, kes olid nii tuduse häälega juba, et korra tekkis kahtlus kas nad üldse tulevadki. Sel ajal kui ootasime, ütles ka üks meie vahetuse vanamees, et me järgmine kord neiukesi üles ei ajaks, küll ta viskab meid ise linna ära. Ahjaa kurat saime teada et palka makstakse siin iga 2 nädala tagant! Mõned mõttes hea, et ei saa raisata vahepeal ja tuleb selline suurem summa korraga aga samas... nojah meil reedel peaks tulema sealt luuviljade korjamisest rahad, niiet saame hakkama ilusti.

Tsauki, mauki !

Pühapäeva hommik, 12. detsember 2010. 12 päeva jõuludeni ja tunnet ikka veel pole. Kõik arvame et ega teda väga ei tulegi see aasta. Nii vahepeal olema jõudnud pool Austraaliat läbi reisida, näha ilusad külasid, koskesid ja üldse maastikku. Kängurusid, emusid ja jäneseid oleme ka näinud väga rohkelt. Elanud oleme caravan parkides nii kämpingutes kui telkinud hoolega. On olnud aegu kus telgis magades öösel hakkab sadama ja hommikul on kõigil küljed läbimärjad kuid ongi omamoodi kogemus. Sellest ajast kui me lahkusime Gold Coastilt oleme siis nüüdseks töötanud kokku 4 päeva. Kuidagi saime apelsine korjama millega oli hull tegemine. Pidime rentima omale korjamise kotid 100 dollarit nägu, sinna läks päris kena raha alla kinni. Suure kasti pealt kuhu mahub umbes 20-25 kotti apelsine maktakse 25 dollarit. Meie otsustasime et teeme teami tööd ja täidame kõik koos samu kaste. Naised korjasid siis enamus aja alt ja mehed redelite pealt. 5 tunniga täitus meil 5 kasti seega 125 dollarit, millest maksud maha. Alles jääb 107 dollarit ja kui see nüüd nelja peale jagada ja veel selle 5 töötunniga nooooh siis palganumber tuleb sinna 5 dollari kanti nagu näga. Läksime veel teist päeva kaa sinna kohale aga pärast paari tundi tuli kõne et meid oodatakse siia kus praegu töötame. Mega suur farm kus tegeletakse luuviljadega... Igasugu aprikoosid, ploomid, nektariinid jne. See on kindlasti suurim ja korralikeim koht kus me töötanud oleme siiani. Makstakse tunni palja ja töö on 6-7 päeva nädalas, seega saame paremat raha kui ananassides. Kuna meil on viljaait ikkagi soolas lihtsalt ilmasid pole olnud siis töötame siin farmis nii kaua kuni need ilmad lõpuks tulevad ja siis kobime vilja üle. Sealt helistati et nad saadavad meile postiga lepingud ja kõik vajaliku paberimajanduse mille peame ära täitma ja tagasi saatma neile. Algselt andsime caravan pargi aadressi kus peatusime kuid kiri ei tulnud 1 päevaga kohale ja kuna nüüd oleme uues kohas siis sealt caravan pargist lubati lihtsalt see kiri edasi saata, oleme juba edastanud aadressi ja nüüd ootame. Ongi hea sest siis kui need lepingud ära täidame ja neile saadame siis tuleb vaid oodata kõnet ja 1 päevaga oleme seal kohal ja töötame ning ei ole enam mingit mõttetut ootamist et kuna midagi täitma ja tegema peab.

Neljapäeval, kui see kõna tuli siit farmist siis paari tunniga olid asjad kämparis pakitud ja olime teel Victoriasse. Õnneks saime 1 öö raha kaa sealt caravan pargist tagasi sest koristasime korralikult puhtaks majakese. Jõudsime kella 22-23 ajal õigesse kohta kuid nagu arvata võib siis öömaja me enam kuskilt ei saanud. Kaido ja Nele on siin on siin varem ka olnud ja teadsid ühte jõeäärset kohta kus me lõpuks telgi püsti viskasime ja kõik nagu notid magama jäid. Kuna me elasime veel eelmise osariigi kellaajas siis loomulikult magasime sisse. Seda viimaks taipasime, lendas telk kokku 3 minutiga, hambad said pestud avalikus wc’s ja juba kiirustasimegi farmi poole. Jäime kuidagi hiljaks ainult paar mintsa, kaastöölised olid abivalmid ja otsisid meile vajalikud riistad ning töö saigi alata. Meid Mariannaga pandi poogitud viinamarja puudelt vana sordi lehti ja vääte küljest tõmbama, Nele ja Kaido läksid nektariine ja aprikoose korjama. Päev möödus ikka ulmeliselt kiiresti, ei saanud arugi kui kell juba 5 õhtul oli ja meile järgi tuldi et peamajja tagasi viia. Järgmine päev noooh kah enamvähem jäime hiljaks, korjasime terve päeva nektariine ja virsikuid. See töö on ikka väga kerge. No siiani tundub vähemalt – ei ole mingeid kraapivaid oksi ja okkaid, viljad tulevad lihtsalt lahti, on pisikesed ning osade viljade puud on piisavalt madalad, et isegi redelit mitte vajada (nagu aprikoosid ja virsikud näiteks). No ja pole mingit kiirustamist, kõik teised töölised korjavad kaa rahulikult, ei ole ju vaja joosta et oma kasti täis saada - lihtsalt tund jookseb.

Vahepeal kui me seda kirja kirjutasin helistati juba viljaaidast, küsiti kas oleme saanud lepingud kätte ja öeldi, et ilmad on normaalsed ja me võiks varsti tööle asuda seal. Noh nüüd on paar päeva aega enne kui lepingud meieni jõuavad, saame rahulikult kõik läbi mõelda ja arutada ning veidi luuvilju korjata. Reedel peaksime saama siis terve nädala palga siit farmist + kottide raha tagasi eelmisest kohast ja nende korjatud apelsinide ees natukene.. Ahjaa saime siin väga odava elamise kaa. Libistasime ennast ühe toreda kaastöölise juurde kellele me maksame nelja peale kokku 150 dollarit nädalas. Motellis oleks kohalikele töölistele tulnud nädala eest 100 dollarit nägu, mis on kaa väga odav kuid siin korteris igal juhul parem.

Mõtted läksid juba nii segaseks et ma ei saa peaaegu ise kaa aru kust üks teema lõppeb ja teine algab aga see peakski teie peas rohkem küsimusi tekitama mida kommentaaridesse kirjutada, vastame meeleldi kõigele.