Eile tööl ei käinud, kuna hommikul kui oleksime pidanud minema siis vihma sadas ja helistasime farmi ning öeldi et korjamist ei toimu. Okei tahtsimegi ju tiba hinge tõmmata. Õhtuks oli juba niisama istumisest täiega kopp ees, mõtlesime et tahaks ikka tööd teha :D. Jeanette (koha omanik kus me ööb ime) helistas siis niisama korra ananassi farmi ja voilaa. Täna hommikul panime sinna ajama. Kell 6.30 olime kohal, natuke paberimajandust jälle vaja täita ja kui see tehtud siis juhatas tolle farmi perenaine Linda meid ananassi vagude vahele. Meil pidi karp lahti kukkuma. Pole varem nii palju ananasse näinud. Tösiselt sadu tuhandeid oli neid seal kindlasti. Töö käis siis sedasi, et põllu kõrval sõitis traktor millel oli küljes pikk teleskoop suunatud põllule. Sellel käis ringi lint koos ananassi hoidjatega. Meie pidime siis mööda põldu sumpama ning parajas küpsusastmes olevad ananassid varre küljest lahti naksama ning sinna hoidjatesse panema. Olime viiekesi selle teleskoobi taga ning korjasime, üks kutt oli traktori roolis ja üks naine sorteeris lindilt tulevaid ananasse kastidesse. Olid siis 4 kasti traktoril taga umbes 1x2x1.5m. kahte tagumist kogu aeg vahetati kui need täis said – sinna läksid ananassid mis viiakse konservi tehasesse. 2 kasti mis olid statsionaarsed, sinna läksid ananassid mis lähevad mahlaks tegemissse. Sinna kuulusid siis kas liiga väikesed või liiga valmis ananassid. Konservikasse saab viia ainult alates teatud suuruses vilju, sest 1 vili läheb 1 purki ja see peab olema piisavalt suur, et pärast koorimist ja viilutamist ilusti purk täis saaks. Ja kui teil nüüd tekkis küsimus, et kui traktor sõitis põllu kõrval oma teleskoobiga siis kui pikk see olema pidi, et üle terve põllu ulatuda jne. Põllud olid täpselt nii laiad, et kui me käisime ühe tiiru mööda ühte äärt ja teist äärt mööda tulime tagasi siis oli terve põld tühjendatud. Küsisin kohalikelt, et kui tihti nad seda ühte põldu siis tühjendavad, sest maha jäid tohutult palju kas väikeseid või mitte valmis ananasse, millede peal talluti suvalt, ning ka need mis olid juba mädanema läinud jne. Vastuseks sain, et hooaja jooksul umbes 3-4 korda ja siis veel viimane kord kus tehakse suurpuhastus ehk korjatakse olenemata värvist või suurusest ära kõik viljad ning siis läheb põld kündmisele. Töölistel on seal lubatud süüa ananasse niipalju kui süda ihkab. Võtsime siis meiegi ühe ja no kui te nüüd kujutate ette kõige magusamat/maitsvamat ananasse mida te söönud olete ja selle korrutate umbes viiega siis saate aimu kui hea see oli. Niii tohutult mahlane ja magus!! Farmis muidugi süüakse neid nii et ainult pool viljast ehk juurepoolsem  osa kuna see on kõige parem ja ülejäänud visatakse lihtsalt põllule tagasi nagu mingid jäänused. Üks kohalik sõi lõunaajal papaiat, saime ka proovida ja see oli ka tõsiselt hea. Haises rõvedalt aga maitse oli päris nunnu. Sedasi korjasime neid ananasse umbes kella 14-ni, läksime tagasi maja juurde ja arvasime et noo tööpäev läbi aga kus sa sellega. Mann oli küll juba jalanõud ära vahetanud aga üks töö oli veel ees. Pidime veel 1 põllu tühjendama, millede viljad läksid erinevate linnade poodidesse ja turgudele värskete viljadena müügiks. Neilt ei pidanud pealseid ära korjama ega midagi. Ahjaa see traktori küljes olev teleskoop.. selle otsas oli ka saeketas, et kui panime ananasse sinna oma pessa, siis lindi lõppu jõudes lõikas saag pealse küljest ja edasi veeresid pealsed tagasi põllu äärde ja viljad ise naise juurde kes neid kastidesse sorteeris. Nii neid turuks vilju korjasime umbes tunnike et täna tuli siis 8h – pausid. Vist kas siis 7 või 7.5h tööd. Lõuna ajal andis peremees meile kohe mesitarust kärjega sooja mett proovida. Mina küll muidugi mett ei söö aga see oli isegi päris hea. Saime ka teada kuidas see mesi sinna kärgede sisse saab. Nüüd hakkate targutama et mis te siis ei teadnud et mesilased viivad jne. No seda küll aga see mis seal kärje sees on, see on puhas nektar õite seest ja mesilased teevad tiibadega hullu kuumust tarus öösiti ja sellega nad aurustavad nektaris oleva vee ning kärge jääbki ainult puhas mesi, niiet ei nad muuda seda kuidagi oma kehaga või ei situ seda välja v mida iganes. Võibolla on see algklasside bioloogia aga mina seda varem ei teadnud... või noh ei olnud huvigi tundnud kuidas see asi käia võiks. Homme on jälle töö ananassides ja sedasi ka esmapäeval ja teisipäeval ja no eks näis. Kohalikud ütlesid et kui nüüd veel kuukene möödub siis on tööd täiega palju. Mina hakkan homme istutama ja Marianna hakkab pakkima. Kõik ütlesid et istutamine pidi kõige lihtsam töö olema ever :D lihtsalt istud tarktoril taga miski puki otsas ja muudkui suskad mulda uusi võrseid aga eks näha ole kuidas see siis tegelikult käib. Pakkimise kohta ei teadnud keegi mdiagi rääkida. Tasuks on nassi farmis 18.5 dollarit tunnis ja ainult tunni palk.. üldjuhul umbes 38h nädalas aga võib kõikuda. Täna näiteks korjasime vist 25 kasti mis peaks olema 1 rekka täis aga vahepeal peab korjama 2 rekkat ja siis võib õhtuni välja minna. Samas ega kodus pole ka kellagi targemat teha ju õhtul. Käime pesemas, sööme söögi ja siis kas vahime natsa telksi või mängime arvutit. Jaa me saime omale karavani teleka, peremees tõi. Nad ütlesid ka et siin ühest kohast pidi neid vanemat sorti paksu tagumendiga televussereid 10 doltsi eest saama. Ja mida mängime? Noo vana hea heroes 3 või age of empires 2 :D..

Siinkohal võin öelda et ananasside korjamine on kordades parem töö kui seal kartulivagude vahel istuda. Ja seda täie tõsidusega. Seljaga ei pea peaagu midagi tegema, sest ananassi taimed on suhtkoht kõrged ja see traktori küljes olev latt ka umbes lõua kõrgusel seega naks ja pots, naks ja pots. Muidugi kuna taimed on väga torkivad siis peab kindlasti kandma pikki riideid natuke paksemat sorti ja kindaid ja hea oleks kui kummikud või saapad ka jalas oleks. Meie kandsime kummikuid ja oli väga turvaline tunne, kuna võisime igale poole suvalt astuda, tossudega oleks kogu aeg vaatama pidanud kuhu astuda saab ja oleks võinud seal ära ka jalast kaotada. Päike oli täiesti taevas jällegi mis ajas väga janutama ja lõpuks olime ikka päääris väsinud kaa kuid oleme mõlemad kindlal arvamusel, et parem on see igatahes kui kartuliväätide korjamine ja istutamine. Kasvõi juba selles mõttes, et palk on pea 2x parem ja loomulikult selg ei jää häigeks. Siin ehk peame kauem ilma vingumiseta vastu :D. Samas magusate kartulitega tegelemine oli hea algus sest nüüd me oskame millega võrrelda ja iga farmitöö on ikka väga raske linnavurledele kuid ananassidest käib vähemalt jõud üle ja treenib lihast kaa. Neid 2-3kg viljakesi päev otsa näo kõrgusele tõsta on päris mõjuv.

Ühte imelikku asja olen veel kohalike kõnes tähele pannud. Nad ei kasuta kunagu toitude iseloomustamiseks sõna maitsev/maitsekas vms. Nemad ütlevad et see oli väga ilus või kena. Väga harjumatu on seda siiani kuulata. Nende häälduste ja kõnekäändudega hakkame vaikselt harjuma kuna nii igapäevaselt suhtleme. Oleks veel täitsa üksi kuskil padu inglise keele keskel ning poleks mahti üldse eesti keeles suhelda siis oleks juba peaaegu kohalik valmis J

Muide Mariannale pean siinkohal ütlema tõsised kiidusõnad. Tema ülim ämblikukartus hakkab vaikselt otsa saama. Tänagi seal põldudel ämblikud ja nende võrgud on ikka igal sammul aga no pole aega neist välja teha. Kui ta varem hakkas kiljuma ja jooksis minema siis nüüd ütleb ta „uiiii ämblikupoiss. Surma sai!” või midagi sellist. Karavani juures ka neid ikka leidub piisavalt ja siis ta lihtsalt käib kummikindad ja mürgiprits käes ja suts-suts tapab neid siin suht rahuliku või huvitunud ilmega, et „nooo kuna sa juba surma saaaad?!”. J

Õhtusöögiks siis täna makaronid hakklihaga mida Marianna siin hoolega kõrval kokkab. Perenaine eile küsis et kas mingit minski vms tahame. Ma ei teadnud mis see on ja lootsin et nüüd toob miskit erakordset liha aga kurat täna koju jõudsime siis ootas laual meid ainult kilo hakkliha, ei muud ning seegi oodatust kallima hinnaga. Õhtu on ilus, päike loojub vaikselt, taevas oranžikas-roosa ja eile uudistes lubatud suur torm ei jõudnudki meieni. Sööme ära ja lähme vist vaikselt magama. Kell saab meil küll alles 6 kuid no nagunii kohe und ei tule ja homme vaja 5.40 valmis olla uuele ringile minekuks seega püüame erksad olla. Siin internetti eriti pole ning telekast oskame ka ainult superstaare ning kodus ja võõrsil vaadata seega ei ole kiivat vajadust poole ööni üleval passida ja hommikul ärkamised on suhteliselt lihtsaks muutunud juba selle 1 nädalaga. Kartuli farmi arvatavasti enam ei lähe ja loodame et ananassides tööd on piisavalt et seal käima jääda. Täna on kartulite farmist palgapäev ning homme ananassidest. Juhuuu rahaaa :D see milleks me siia ju lõppkokkuvõttes tulime.

Olgu, ilusat päeva/õhtu jätku teile ja nautige oma külma sügist sel ajal kui meie kuumuse käes vaevleme või siis päikest võtame ookeani ääres sest nädalavahetused ju vabaaaad J varsti ehk saame omale auto ka ostetud siis tips vabam liikumine.

Uujeee saime just teada et 9% mis läheb pensioniks ei võeta mitte meie palgast vaid makstakse meie palgale lisaks ja seda arvutatakse ENNE maksude maha arvestamist. Kuna selle saab 100% kõik tagasi kui maalt lahkume ja viisa lõpetame siis on see päris kena kopikas juures :P

Kallid kõigile!

Nooniii 2 päeva tööd seljataga! Kuna sweet potatoe ehk magus kartul liigitatakse taimena umbrohu alla, siis seda külvatakse sedasi, et vanalt taimelt peab lõikama ära uued võrsed ja need teises kohas mulda suskama. Kui nüüd lisada sinna see et 9h järjest paistis lauspäike, siis võite ette kujutada, et see väga meeldiv polnud. (Kusjuures siin on olnud aeg kus ei sadanud vihma 7 AASTAT järjest mitte kordagi. Siis oli sadu ja jälle 6 aastat ilma vihmata.) Pole ju töö iseenesest raske- nuga käes hoida ja kimpe teha, aga fakt, et peab päev otsa küürutama, teeb töö raskeks. Seljad ikka mõnusalt valusad + veel see 30km jalgratta matk ookeani äärde päev enne tööle asumist. Maksmine käib siis sedasi, et alguses korjasime neid võrseid milledest pidi kokku tegema 50sed puntrad ja 1 puntra eest saab lepingu kohaselt 1.5 dollarit. Algajad ei suuda kellagi korjata. Ntx mina korjasin tunnis umbes 7 kimpu ja Mann 6, aga kohalik lasi nagu harvester- tunnis 18 kimpu. Tema teenis seega kaa ikka päris hästi. Kui kastikas on täis võrseid, siis edasi liigutakse uuele põllule, kus need maasse tuleb lükata, nukkide sügavusele kasutades 4 sõrme (ehk kõik v.a. pöial). Esimene päev kulus seal 2.5h ning täna 3h sest korjasime kokku rohkem võrseid seega läks ka istutamine kauem. Istutamise eest saab tunni palka – 18.5 dollarit.

Esmamuljed tööst siis sellised et esimesel päeval pärast paari tunni möödumist karjus mul peas mõte, et ma tahan tagasi Garri garaaži autosid vuntsima :D. Ning lisaks oli meil veel ühte mõte, et linnavurled pole ikka vagude vahele loodud ning pole kahtlustki et me kooli tahame minna. Tänane päev läks juba väga palju ladusamalt. Olime natuke selle koogutamisega harjunud ja mõned nipid ja trikid kõrvataha pannud, saime tiba kergemalt hakkama. Ja kui te siin naersite linnavurlede jutu peale siis võime siinkohal ära öelda, et me olime parimad korjajad kui see kohalik naine välja arvata niiet eestlasele kohane sitkus aitas vist välja. Nii mitu korda tahtsime käega lüüa aga mõtlesime et siis hakkavad ju kõik kodused kohe näpuga näitama ja parastama, et nii ikka ei saa ja peame vastu pidama ja pidasimegi! A ja muide Mann oli sunnitud omal küünedki maha lõikama sest need pikad asjad väga ei tootnud seal vagude vahel. Küüne aluseid kuidagi puhtaks ei saa ja kui kinnud kätte panna siis pressivad need kindad katki.

Hetkel sajab jubedalt ja eks paista kas homme tööd on või ei ole kuid sisimas tahaks päevake hinge tõmmata küll juba. J palkade kohta me midagi praegu ei ütle, eks te ise arvutage ja tehte omad järeldused kuid jah see lepinguline töö kus saad nii palju kui korjad on ainult hea hästi vilinud vennikestele. Mingi riisinägu korjas täna 60 pundart!!! Meie 33 ja 31 vastu! Ja ta oli esimest päeva, meie aga teist. Uskumatu lihtsalt. See kohalik korjas eile 80. Ananassi farmis saaks kogu aeg tunni palka ja seega oleks sissetulek ka pea 2x suurem, et natsa ootame toda, kuid samas ka natuke kardame sest ega too töögi kergete killast ei pidavat olema.

Tööle ja koju sõidutavad meid peremees ja perenaine, hetkel neile maksma midagi ei pea kütuse eest, sest perenaine käib ise linnas tööl see nädal ja saab meid möödaminnes ära visata sinna. Edasi vist hakkame natukene maksma. Täna töölt koju koju sõites küsisin midagi päikesepaneelide kohta ja sain teada, et päikesepaneelidega on siin sedasi et kui ise kogu elektrit ära ei kasuta mis paneelid toodavad siis läheb see elekter tagasi juhtmetesse ja teised kasutavad selle ära. Mõõdetakse seda tagasi saadetud elektrit ja arvestatakse siis hiljem maha sinu maksudest mingi summa olenevalt siis kui palju teistele kasutamiseks on läinud.

Koju tulles mõtlesime dušši alla minna aga nagu needus.. sadama hakkas just siis kui lõket üritasin teha. Kuna täna enam väga kuum ka polnud siis külma vee alla väga hea meelega ei roninud, kuid eks tuleb sedagi vahest teha kui vaja.

Tööpäev algab kell 6.15 ja lõppeb siis kui võrsed kõik maasse on lükatud. Ärkame tavaliselt 5.15, teeme kohvi, hommikusöögi ja kerge lõuna kaasa ning minek. Esimene päev lõpetasime kell 15.30, täna kell 14.15 seega tootlikkus on suurenenud. Või noh palju vähema ajaga teeme töö ära. Teenimise kohapealt läheb iga päev paremaks sest kiiremini saame tunnis võrsed korjatud = rohkem vrseid tunnis ja mida rohkem võrseid seda kauem kulub aega, et need maasse saada = rohkem tunde ja kuna seal tunni palk siis..... jnejnejne.

Küsimused ikka jätke kommentaaridesse, proovime ka vastata vahepeal.

M&M

Noniii pole jälle pikalt saanud mahti kirjutada. Pole vahepeal midagi suurt teinud, ilmataat ikka lolli mängnud ja pererahvas ka räägib et imelikult kaua sadanud, polegi varem olnud midagi sellist. Aga oh imet! Täna siis lõpuks anti päikest meile... käisime Manniga ookeani ääres push-bikedega (jalgrattad). Algus oli väga paljulubav kuid arvestades tõsiasja et need rattad suhtkoht utiilid olid siis 30km sõitu kokku 1 käigulisel rattal mööda kruusa aukliku asfalti pole just teab mis mee lakkumine. 3 tundi sõkkusime kokku edasi-tagasi puhtalt sadulas ja selline tunne oli küll lõppeks nagu 3 tundi oleks mingit asja urruauku monteeritud. Aga nooo ookean oli iluuuus. Täiesti inimtühi. Polnud inimesi ega suuri pilvelõhkujaid nagu gold coastil. Täiesti tühi rand kus ainult mõned raagus puud veepiiril. Väga ilus koht oli tõesti. Möllasime natuke lainetes ja võtsime päikest. Mina suutsin muidugi ära põleda nagu tavaliselt, Mann suht korras. Mul ikka turi ja käed päris punased. Okei tegime mõned pildid ja asusime tagasiteele. Lükkasin pleierist vana hea Koit Toome taas käima ja sõit võis alata. Tagasitee tundus tükkmaad lühem olevat. Vahepeal sõitsin ühe känguruga võidu. Kutt hüppas mul kõrval nii 2-3 meetri kaugusel... siis nägime veel teepeal rõvedalt haisevat madu kes oli arvatavasti autolt löögi saanud ja teepervele kärbeste ja muude satikate söögiks langenud. Tee peale jäi ka väike külake kus oli 1 pood, 1 kõrts, 1 motell ja 10-15 elumaja. Lasime poes pudeli vett täis valada ja väntasime edasi. Koju saabudes otsustasin et peaks üle pika aja ka ise oma duššile vett tegema mitte enam pererahva oma kasutama sest ilus ilm ka ja oksad polnud enam nii läbi vettinud kui eelmistel päevadel. Pusisin ikka päris pikalt aga lõpuks sain nende märgade ja pool toorete okstega lõkke alla, 15 mintsa kõva tuld ja vesi oli valmis. Seekord jätkus kuuma vett lausa päris pikalt, saime mõlemad korralikult asjatada seal.

Kuna täna oli ilus ilm (nüüd õhtul küll hakkas tibutama) siis võib arvata et homme on tööpäev. Selle pärast me tegelikult selle rattaretkegi ette võtsime, et saaks ennast ära väsitada ja 8-9 ajal magama sest peame 5.30 üles ärkama, 5.55 umbes kodust lahkuma. Töö hakkab küll 6.30 aga taheti et kuna esimene kord siis et tiba varem kohale saaksime kuna vaja natu juhendamist alguses. Seega 6.10 peame kohal olema. Pestud-kustud-kammitud siis tegin viimase lihvi perenaise pillile – panin keeled külge ja kaane peale ning valmis ta saigi. Edasi hakkas Mann oma kujukesele viimaseid detaile külge panema ja homme ehk saavad kujukesed viimase lihvi ehk värvi peale ning siis peaksid müügi valmis olema. Kell hakkab vaikselt juba 7 saama, perenaine soojendab kodukootud pirukaid, viskame mõned sisse ja tegelikult hakkamegi ennast tuttu pakkima. Pilte leiate ikka samast kohast kus varem, aadressi enam kordama ei hakka, kel huvi see leiab ise üles.

Piltide kohta siis niipalju, et alguses on valmis küpsetatud madu kui imestate et miks me mingeid söömise pilte paneme üles... edasi tulevad paar pilti perenaise tööst ehk taimedest mida ta kasvatab ja turgudel müümas käib. Kaardilt leidis Marianna sellise huvitava koha nagu Savu Sea J Siiis edasi nagu näha sain mina natukene oma erialaste masinate vahele. Seal ma seda pilligi siis nokitsesin ja edasi juba tulevad pildid meie tänasest jalgratta matkast ookeani äärde, surnud madu teepeal, majavalvur Osca, mina dušši vee tsirkulatsiooni jaoks lõket tegemas ja meie võimsad velod millega selle pika teekonna läbisime. Täname kõiki kaasaelajaid ja sponsoreid J

Head ööd meile ja ilusat päeva jätku teile! M&M

Noniii tykeldasin siin mao ilusti 2ra, osad maitsestasin soola ja pipraga, osadele lisasin majoneesi ja osadele v2rskest sidrunist mahla. taitsin koik sibula ja tilliga ja see liha oli lihtsalt oivaline. pariselt see maitses niiii hasti. lika ise oli natukene kumjas ja rebenes ribadena aga maitse oli kull super hea. Marianna keeldus seda proovimast aga no kui muud tood Eestisse naastes ei leia siis oma mao resto voin kyll avada. Eks kunagi hiljem lisame ka pilte, kasutan hetkel pererahva arvutit kuna enda oma jai karavani sest siin saadas nii hullult vihma et ei saanud seda majja tuua. ja kuna sadas kovasti vihma siis me ei saa veel ka homme toole vaid peame moned paevad ootama. tobe on ilma tapitahtedeta kirjutada seega lopetan siinkohal.
G'night everyone!

No tsaukimauki. Hommik oli jube vihmane. Kuna Marianna oli vahepeal perenaisega linna poodi läinud toidu materjali tooma, siis mina hakkasin süüa tegema. Kuna külmkapis ainuke soolane asi, millega võikut teha, oli lehtjuust sulatatud (nagu Eestiski need mis on ilmselt mõeldud burkside vahele panekuks) ja see maitseb minu arust nii kohutavalt, siis ma jätsin soolase toidu vahele, asusin kohe magusa kallale… Paar nutella- ja moosisaia ajasid asja ilusti ära. Vahepeal olin käinud ka kasvuhoones ja noppinud mõned piparmündi lehed tee jaoks. Nüüdseks olen söönud ja ootan naisi linnast tagasi, mõtlesin et niikaua siis viskan paar rida eilse mao püügi kohta.
Noooh alguses kui perenaine üksi läks ja järsku karjuma hakkas et “Bring me shovel, FAAAST” (too mulle kiiresti labidas) siis käis juba korra jõnks läbi, et noniii nüüd seal midagi ikka siis olema peab. Labidat ei leidnud, võtsin kirve :D aga kuna maoni ulatumiseks pidi alla natukene upitama, sest ta oli aia sees ja perenaine oli kanade pea otsast löömise noaga teda kinni hoidmas, siis kuidagi ma kirvega ligi ei pääsenud. Perenaine ei tahtnud ka loomulikult looma tappa, tal oli juba suur kanister valmis pandud et noh panema sinna sisse ja viime hiljem metsa.  See mõte mulle küll ei meeldinud. Hakkasin siis läbirääkimisi pidama, et kui see metsa viia siis võib see ju tagasi tulla ja mida sa hiljem kanadele rahustuseks ütled? Et viisid mao metsa ja enne homset ta teid ei tüüta? Olgu selleks korraks kandsid läbirääkimised vilja. Tõin nurga tagant pika raske raudkangi millega siis pea otsast sai lõigutud, sest muudmoodi teda surmata ju ei saa. No täpselt nagu angerjas. Liigutab ka pärast sissesoolamist! Närvid pidid veel 24h tõmblema. Okei siis vedasime mao ja viimase pea maja ette, ning perenaine küsis et noo mida sa nüüd temaga teha tahad. Kohe kargas pähe mõte, et see asi tuleb ära proovida, Eestis vaevalt et mao liha saab. Kahekesi punnisime tal naha maha, mille panime ilusti kuivama, et seegi mälestuseks jääks. A ja pea tahtsin ma ka kindlasti kuivama panna, et hiljem sellest miski ehe teha. Isale siis et kui ma neid krokodilli hambaid ei peaks saama siis äkki lubatakse mul see pea läbi tuua. Äkki nad ei näe või midagi. Kui see vahepeal katki ei lähe muidugi. Nahk kooritud, siis perenaine lõikas selle lõhki, et ilusti kuivama saaks panna, mina pidin seda nahatut madu hoidma, millel soolikad välja rippusid. Ausalt noo see oli tiba rõve :D Mann üldse karjus ja kriiskas kõrvalt mida Eestisse jõudes  ka videolt näha võite. Teglikult kaa.. alles teine päev siin maakohas ja juba selline action käib. Ütlesin juba eos ära kaa, et kuigi see oli väga lahe ja hullult tahaks seda liha maitsta, siis tegelikult on nüüd madudest küllalt ja mitte üheks päevaks või kuuks vaid no ma arvan, et üheks eluks. Niisama läbi puuri klaasi miks mitte, aga vabas looduses kohata ei tahaks, päris nõmedad elukad ikka. Väänlevad nagu… nagu… nagu maod! Perenaine kookis need soolikad välja ja siis viisime ussikese tuppa, nõnna õnnetu nägi ta välja ilma riieteta. Pesime sellest vähesest verest puhtaks mis tema kehasse jäänud oli. Tõesti liha oli täiesti valge, mitte ühte rasvajupikest – ainult puhas tai. Soolasin siis sisse ja panime ta rõngasse keeratuna potti, et täna ta tükeldada ja küpsetada saaks. Perenaine kurtis et tal ju pole ühtegi mao küpsetamise retsepti kuid noo vahet ei ole. Vana hea sool + pipar aitab ju alati, vastasin ma seepeale. Eks me mõned ürdid ka sisse leia ja vast saabki jube hea. Perenaine ütles et tal käivad siin koraanid ka mune söömas – sellised priiisked sisaliku laadsed. Pidavat kutsutama ka mingiteks draakoniteks vms. Prantslased, kes nende juures enne meid olid peatunud, olid selle koraani kätte saanud ja seda lõkkel küpsetanud. Perenaine küll loomakest söömast oli keeldunud kuid prantslaste arvates oli super maitseelamus aga samas nad ju vanad konnasööjad.

The End!

OMG!

Nii samal ajal kui plaanisime minna oma caravani, kuulis farmi perenaine midagi imelikku oma kanalas. Ning ta läks kontrollima, ega ei ole midagi viltu. Ning kelle ta leidis sealt oli PÜÜTON! :S Suur, vb mingi 3-4 kg püüton. See madu püüdis minna kanalasse, et süüa mune.Ja seega tuli see püüton sealt välja saada aga Mirko soovis, et ta tapaks selle püütoni ära. Sest muidu tuleb püüton tagasi :D Ning seega võtsid nad rauast esemed, et püütonil pea otsast lüüa.. SEE OLI JUBEEE! Mirko lõi otsast!!!!! :S Ja kui pea oli maha löödud võtsid nad selle püütoni sealt välja.ja Mirko on kuulnud, et mao liha süüakse ja see maitseb nagu kanaliha..Seega ta tegi perenaisele ettepaneku, et tahaks seda proovida. Ja nad hakkasid maol nahka maha koorima.. Minu arust see on RÕVE! Aga Mirko arvas, et see on ÄGEE :D Nüüdseks on Madu sisse soolatud ja ootab homset küpsetamist! Ja see püüton liigutas oma pead ja keha ka siis kui oli pea maha löödud.. Creeepy!! (õudne) Ja Mirko ning perenaine läksid uuesti vaatama, ega rohkem ei ole madusid..Seega, eks Mirko kirjutab homme ise veel sellest, mida ta tundis, kuidas madu maitses jne.. Laen veel mõned pildid üles, ning siis saate vaadata pilte. Tegin ka video Püütoni naha maha koorimisest aga seda näete ilmselt alles Eestis, sest internet ei võimalda meil väga midagi üles laadid :) Nõrganärvilistel vaadata kaugelt :D Aga ilmselgelt pole need nii head pildid, et ette kujutada milline see tegevus tegelikult välja nägi. Minu poolt Tsauki ja Kena päeva jätku:)

By Manna :)

TSAUKIIII! :D

nonii te pole meist nüüd sellest ajast peale midagi kuulnud kui seal rongijaamas olime Brisbanes. Saime siis hommikul ärgates osta piletid Bundabergi ja quess what? need maksid 68 doltsi nägu ja rong läks alles kell 17.00. Appi pidime veel miski 10h passima seal. Lõppeks rongi saime siis hakkas asi aina paremuse poole minema kuni praeguseni. Sõit ise oli suht väsitav - miski 4.5h aga istmed olid pehmed jne. Võtsime rongist 2 kohvi ja 2 puuvilja kooki kokku 6 doltsi. Jõudsime siis Bundabergi kell 21.25 ja noo ülla-ülla hostel oli muidugi kinni kuhu minna tahtsime. Kämpasime niisama ringi, kuulasime telefonist Koit Toomet ja otsisime Westpaci automaati et oma viimased rahad kaardilt ära võtta. Pärast seda läksime tagasi rongijaama juures asuva 24/7 avatud poe juurde. Plaan oli siis selleks 1 ööks peavarju küsida et jörgmine päev minna hostelisse. Esimene naine vastas et tal maru väuke korter ja poeg elab ka seal, et kuiiidaaagi ei mahu. Varem olid aga juba poe ette saabunud 2 naist mõlemad eri autodes, võtsid poest süüa ja istusid vanema naise autosse. Ma ikka oma 15 mintsa nillisin et nooo kas minna või mitte. Lõppeks sain siis julguse kokku ja läksin küsisin mispeale lahked naisterahvad kohe telefoni haarasid ja helistama kukkusid. Lõppkokkuvõttes sai ta ühenduse sõbrannaga kes lubas meid oma haagises ööbida. See oli poole tunni tee autoga linnas välja, ning seesama naisterahvas viskas meid ka ära siia. Vapustav lihtsalt, pole varem selliseid inimesi kohanud. See kelle juurde ööbima tulime pakkus seda kohta veel tasuta. Kohale jõudes oli voodi tehtud ja kuum kohv ootas laual. Jäi siis kokkulepe et kui tahame hommikul linna minna siis tuleb seesama autoga naine meile järele jne. Hommikul tuli perenaine küsima et mis me siis plaanime aga otsustasime koos et ei lähe sinna hostelisse kuna oleks pidanud tüesti KÕIK raha sinna alla panema ja vbla poleks ikka tööd saanud. Seega perenaine lubas helustada paari kohta siin lähedal ja küsida kas on midagi. Siin siis 5km kaugusel ja 15km kaugusel mõlemad ananassi farmid. Teines päeval ehk siis eile niisama tuiasime mööda seda farmi ala ringi ja uudistasime. Ikka täiesti farm noh! Kanad ja pardid puuris, vana traktor õuepeal jne :D Perenaine tegeleb mingisuguste kujukeste tegemisega, keedab moosi ja igast muid vidinaid veel. Peremees hetkel töötab pagarikojas kus asendab kedagi, kellel käsi rullikute vahele jäi. muide ta saab siin 25-51 dollart tunnis selle eest. siis nad veel kasvatavad kasvuhoones taimi ja maitseaineid ning kõike seda käivad turgudel müümas. piltide järgi tundub räämas maja ja sjuuke räsitud kuid tegelikult nad on teistsuguse ellusuhtumisega inimesed lihtsalt. nad ei rüga et osta suuremat maja või kallimat autot, maad pidi neil vist 800ha olema ja veel kuskil mingi korralik korter ookeani ääres. lihtsalt nad teenivad et reisida ja siis rahulikult tegeleda sellega mis neile meeldib. Nii Õhtust sõime ka nende juures. oli siis kana ja köögiviljad. Kõik tundus nii kuradima toores olevat :D aga noo see vast meiel kui eestlastelke ainult. Ajasime juttu ja uurisime elu. Peremees rääkis et siin tsitrusefarmides greipe korjates on kiiremad vennad kuni 4000 krooni PÄEVAS. Okei läksime siis magama ära, plaan oli 9 ärgata aga no luugid avasime ehk 12 ajal taaskord. tegime perenaise antud muna ja peekonit hommikuks. Tiba soolased said aga saime ilusti söödud. Siis läksime... ahjaaa ma polegi ju jõudnud rääkida. neil on siin puuris mingi ulmesuur papagoi ka. üleni valge ja kollane suur tutt peas. Paari sõna oskab ka öelda :D näiteks oma nime Harry korrutab pidevalt ja näiteks kui ära minna tema juurest siis ta ütleb iseendale Bye Harry. Nii jutuga edasi. söök söödud siis läksime maja juurde kämpama,  viskasime papagoile käppa ja läksime tuppa. neile olid poeg, poja naine ja nende tütar külla tulnud. poeg oli ehtne viiking punase pea ja habemega, tegime nende kulul natukene nalja ja siis kutt ütles et sõbrad kutsusid ka teda viikingiks. Istusime natsa netis kuni peremees magama tahtis sest ta pidi 6ks tööle minema. Siis läksime Manniga välja oma haagise ümbrust korda tegema ja korjasime oksi lõkke tegemiseks. need tehtud siis vedasime toolid põllu äärde ja seal pidi känksid varsti tulema. ootasime oma tund aega ära ja siis kui alla andsime ja toole kokku koristama siis ma järsku karjatasin VAATA SEAL! kuna mann lühinägelik ja prille kaasa ei võtnud siis tema ei näinud suurt midagi aga mina nägin ikka mõned kängurud ära. ühel oli isegi pisike pauna sees. kepsutasid ringi seal, kuid siinsed on suhtkoht arad ja kui liigutada rohkem või häält teha siis panevad pagema. No ma sis uurisin nende tegemisi natuke aega kuid kaua sa ikka neid vahtida jõuad. Aitasime pereniasel kanu ja parte toita. Kukk tahtis hirmsasti naiskale kallale tulla, viimane pidi end ämbri ja miski nuiaga kaitsma. Käisime ka õhtusöögi tarbeks kohalikku rohelist korjamas, Suchinid, chilid, siis mingid asjad veel. Perenaine andis veel paar rükki lambaliha. Kuna täna pidime omal käel hakkama saama siis mina (mirko) asusin pulti, kuna mann nagunii lambast ei tahtnud midagi kuulda. kuna ma ka esimest korda seda küpsetama pidin siis ei osanud muud mõelda kui viskasin selle liha koos kartulite, ubade, suchinide, chillide ja muu traaniga potti, sool takka ja tuli alla. poole tunni pärast oli lõhn juba paljulubav. mingi aja prast võtsin kartulid ja lamba potist, viskasin pannile ja pruunistasin üle. Muu roheline jamps.. selle kurnasin ära ja panin taldrikule. kui kartulid ja lambuke ka valmis sai, sarveerisin ja oligi valmis. esimese korra kohta isegi üsna norm. (jaaaa maa teaaan ennast kiitmast ma ei väsi jnejne. aga mann kiitis ka :D ) Praeguseks siis tulime tuppa, marianna harjutab inglise keelt seal perenaisega ja mina siis täidan blogi ja hakkan kohe pilte lisama. Pilte saate ikka samalt aadressilt, võtke viimane leht lahti jne. Ah kurat kõige tähjtsam jäi rääkimata. Perenaine helistas uuesti sinna 5km kaugusel asuvasse tallu ja teisipäevast hakkame siis ananasse korjama. siin kohalik peremees ütles et 18 dollarit tunnis on selline tavaline taks aga eks näis palju me seal siis teenima hakkame. perenaine mainis ka et viisa pikenduse jaoks meil vaja 3 kuud farmi mispeale talle siis vist vastati et kui on normaalsed töölised siis pole probleemi. Niiet siiani tundub küll hästi minevat. Loodame siis et tööga ka kõik sujub ja jalad lõpuks alla saame. Loodetavasti siis 3 kuu pärast linnas tagasi ja kuskil baaris või linnasemas kohas tööl. okeii tsaupakaaa praegu!

Ajuvabaaaaa. No see reis läheb ikka üha "paremaks" iga uue liigutusega. Lisaks sellele, et me pidime veetma öö rongijaama ukse taga, saime hommikul piletipunkti minnes teada, et piletid maksavad hoopis $68 nägu. pea 2 korda rohkem meie esialgselt plaanitust. Ja rong väljub alles kell 5 ÕHTUL! Nojah saame jälle passida natukene. Nii kui kell 4 uksed avati, läksime kohe 3'dal korrusel olevasse ootenurka. Seal vaip maas, saime magada ja kui külge pöörasime nägime, et meist on veel inimesi õppust võtnud :P siis polnudki enam ainukesed kes maas õndsat und magasid. Praegu kell 7.07 hommikul, võtsime kohalikud odavad pannkoogid hommikusöögiks ja ootame millal ilm soojemaks läheb. Hetkel seljas jope mille alla veel sai pusa orgunnitud ja ikka tundub vähe hõre olevat. Loodame et asi varajases kellaajas ja et varsti kraade ka siinmail juurde tuleb.

Ahjaa rääkides eelmises postis mainitud kommenteerimisest siis ma seadistasin nüüdseks nii, et te ei pea kuskile registreeruma selleks et kommenteerida, seega laske käia. Nagu näete võivad rõõmustada nüüd ka need, kellele eelmine taust silmadele hakkas. :)

Nonii nali naljaks seekord tegime ühe ulme sammu. Helistasin siis hommikul sinna Harvest Traili ja sealt anti number kuhu helistades vastas jällegi üks hosteli manager. See vähemalt ütles et neil töölisi vähe hetkel, oleks hädasti juurde vaja. Uurisin natukene netist tausta kaa kohal ja selgus et see on täiesti igasuguste korjamiste pärusmaa. Seal praegu päris mitmed viljad valmis alustades tomatitest (mis kestavad veel mitu kuud) ja lõpetades suhkrumaisi ja chilliga. Mõtlesime et kodus niisama passides kulub see raha nagunii käest ja teenimise võimalustki pole. Hostelis vähemalt on mingigi võimalus ja erinevalt eelmises tundusid selle asukoht ja ka inimene kellega suhtlesin märksa paremas valguses näivat. Võtsime vastu otsuse et MINEK! Tunni ajaga olis asjad pakitud ja maja korda tehtud. Helistasime veel Jormale uurimaks kuidas Bundabergi saab ja kuhu võtmed peame jätma jne. Seletas kõik ilusti lahti, vaatasime et buss peaks ka kohe tulema ja läinud me olimegi. Vähemalt nii kauaks kuni Nele ja Kaido ka siia jõuavad, äkki siis mõtleme parema plaani välja. Muidugi noh seis on suhtkoht kusine meil küll praegu. Raha on ikka rohkem kui otsas. See hostel tahab saada 180 dollarit nägu nädalas + bundabergi kohale saamine on umbes 35-40 dollarit nägu ja mingi võtme eest peab ka 50 andma... selle saab küll tagasi kui lahkume hostelist kuid raha kinni siiski hetkel. Ühesõnaga söögi jaoks raha paaegu et ei jäägi :P No meil veel mõned asjad on alles mis me hoolega kaasa pakkisime et paar päeva saab hakkata aga kui tööd nüüd ka ei saa siis ei teagi :D Igatahes selle hinna sees on ka see, et hostelid otsivad töö ja võimaldavad transpordi tööle ja tagasi. Kui kõik kästi läheb, saame raha juurde ja tuleme omadega toime, kui ei saa tööle siis on perse mullas. Kuigi jah nagu ma juba enne mainisin siis igasuguste viljade aeg on seal küps ja kuna neil töölisi vähe siis ikka lootus on et saame tööd ja kõik saab korda. Praegu istume Brisbanes rongi- ja bussijaamas ning ootame hommikut siis. Meie järgmine edasiliikumine peaks hommikul 11 ajal olema. Käisime ka natukene siin linnapeal ringi, aega parajaks tegemas. No super ilus koht on tõesti. Täielik suurlinn - pilvelõhkujad ja suuured sillad ning viaduktid. Õhtupimeduses igal pool tuled põlesid ja tõesti oli väga kaunis. Kohvrid panime enne muidugi luku taha siin, sest mingil imekombel on meie pagas aina kilosid juurde kogunud mitte vastupidi. No muidugi eile veel plaani polnud kuskile kolida ja siis sai just mitu saia ja 3L piima ostetud, eks need kaaluvad ju omajagu juba. Saime Jormaga kaa otsa peale et saatsime talle eesti kontolt tema eesti kontole raha ja tema annab meile siin dollareid. niisama näiteks SEB'st siia saates võetaks kohe miski 400 krooni eestis ja kes teab kui palju veel siin kohapeal sellest saadetavast summast maha. Ja mainin ka et ikka kommenteeriga kaa vahepeal nagu osad juba on teinud. Tagasisidet on ikka ju hea saada, et kuidas tegemised ja seiklused meeldivad ja kui on küsimusi millegi kohta eks siis ikka vastame. Ehk on just parem kommentaaride kohapeal küsida/vastata mitte MSN'is, sest siis näevad teised kaa ja saavad rohkem teada.
Praeguseks El Finito - Mirko & Mann

Noniiii sõbrad-sugulased. Nüüd on jälle see suur hetk kui blogisse saab paar rida juurde. Põhjus miks vahepeal ei kirjutanud on  väga lihtne. Nimelt huvitavat on juhtunud täpselt sama palju nagu viimase 3-4 päevaga siia postitusi juurde tulnud. Keda huvitab kuidas meil töö leidmine/saamine edeneb... väike ülevaade siis. Kõik need päevad oleme me tegelikult ikkagi tööd otsinud. Kõikvõimalikud saidid on lahti ja kogu aeg hoiame silma peal. Nii kui midagi netti üles pannakse, saadame kohe kirja ära. Kuna siiamaani on selline suhtumine väga tulutu olnud, siis haarasin härjal sarvist. Panime mõlemad kella 8'ks äratuse ja lubasime et oleme krips-kraps üleval. noo peaaegu nii oligi. Ehk umbes 20 mintsa lükkasime kellakest edasi. Tegime kiired kohvid ja võikud, vaatasime meilid ning ilmateate üle, viskasime lühkarid selga-jalga ja panime linna poole ajama. Kuna me polnud siiani oma pangakaartide pin-koode saanud siis oli esimene sihtpunkt Pacificusse, kus asub meie panga kontor. Seal koodid muudetud, suundusime oma esimesse peatuspaika Surfersitesse, Eveli, Jaqueline, Mariami ja L.A juurde. Jubbeeeedaaalt tuli kodune tunne peale. Palju kodusem kuidagi kui siin praeguses majas ja no seltskond ja suhtlemine olid ju kaaaa seal. Nii kuna Evelit ei olnud, saime taaskord oma inglise keelt kasutada ja natsa rahvaga juttu puhuda. Edasi suundusime lähedalasuvatesse hotellidesse Mannile tööd otsima. Käisime läbi mingi 6-7 tükki, kuid vastus oli igal pool sama. Siis võtsime sihi linna, hüppasime riiete poest läbi, kus müüja lahkelt ulatas kaardikese. Et nad vist tegelikult vajavadki kunagi varsti töölist, Mann peab sinna homme helistama ja eks siis näis mis saab. Järgmine pood oli Billabong kust tuli vastus et nad juuuust võtsid uusi töölisi... seega oleks selle peale pidanud nädal-kaks tagasi tulema. Okei kõht kiskus vahepeal jube tühjaks sest kellake hakkas ka juba palju saama, võtsime Colesist mingid pirukad ja fanta moodi jooki ja läksime oma tusaste nägudega Surfersitesse tagasi. Mariam endiselt õppis seal midagi. Sebisin omale rätiku talt ja võtsime suuna randa. Nii ilus ilm oli täna, et ei saaanud ookeanis käimata jätta kui juba seal lähedal olin. Vahepeal võtsin julguse kokku ja helistasin hommikul valmis vaadatud banaani istandusse kus olid kõik vajalikud töötajad olemas ja siiis ehk ehitusfirmasse mis vajas tislereid, ehitajad ja niisama abitöölisi. Proovisin sinnagi, et natsa ju äkki midagi oskan kuid pandi mind automaatvastaja peale, et helistavad ESMASPÄEVAL tagasi, kuid ma siis ei tahtnudki väga teadet jätta. Niisiiis ranna juurde tagasi. Võtsime pool tunnikest päikest.. noh kell oli juba palju ja väga ära ka siin kõrbeda ei taha, jube intensiivne ju see päike. Siiiis läks härra lainemurdja oma tööpostile. Uuuujee täiega vinge on kui mitu korda üle pea laine tuleb ja täpselt sinu ees/kohal murduma hakkab ja siis sukeldud laine alt läbi ja tunned õrnalt kuidas laine katki läksss. Ikka täääiega mõnus. Tegelesin seal sukeldumisega oma pool tundi ikka. Välja tulin ja ära kuivasin olin üleni soolane. Tõsiselt soolakiht oli peal. Viisime siis rätiku Surfaritesse tagasi neile ja läksime bussi peale. Teepealt võtsime veel piima ja saia hommikuks.. MUIDEE! kui Eestis on poes piim 2.5% siis siin on see 12% ! :D no edu varsti oleme mingid kohalikud rasvarullid. Aga muidu super hea maitsega piim on küll. Jõudsime siis kunagi koju ja võtsin neti lahti ning oli veel paar kuulutust tulnud. Helistasin siis ühte farmi. sjuuke käheda häälega noo vast 40-50 aastane päss oli. Rääkisime päris pikalt, ütles et vahepeal peab töötama umbes 8 nädalat ja siis saad 2 vaba päeva ja lõpptulemus oli et palka umbes 2000 dollarit KUUUS! Heaküll te nüüd mõtlete et mis see siis on, jumala norm ju 20 tonni jne. Siinse maa kohta ikka väga ei ole. teised teenivad sellise summa nädalas põhimõtteliselt. Heaküll jah praegu juba ju pikalt otsime tööd ja pole saanud et iga võimalus peaks olema kulla hinnaga kuid siiski. No ta ei öelnud ka et me kohe kohale lendaks. Sai ise ka aru et noored ja ei tea kas väga tahame jne. Ütles et võtaks aega ja uuriks veel, kui midagi paremat leiame et siis võtaks selle parema. Pärast seda helistasin maasika korjamisse. Appi kell oli 8 paiku õhtul juba aga võttis vastu. küll natsa tülpinud häälega aga siiski. Nooo nalja sai tiba. Aktsent oli teistsugune siis kordasime mõlemad mingeid teatud sõnu aeglaselt ja tähthaaval üle et ikka aru saaks mida teine nüüd öelda tahab. Muidu jutt kõik arusaadav aga lihtsalt hääldus teine. Jutu keskel küsis täitsa lampi et ooot te olite Eestist jah? kuigi ma polnud talle seda mitte poole sõnagagi maininud. No lõppeks selgus et tal seal juba 1 eestlane korjab kaa, sellepärast sai aru. No ega ta midagi tarka ausaltöeldes ei rääkinud. Nagu Eestiski tahetakse viisakalt ära öelda siis jaa jätke oma number, ma helistan tagasi :D. Niisiis õhtutund juba selleks korraks hiline et pakime ennast tuttu vaikselt. Kuid ei siiski. Marianna sõbranna Nele hakkas meiega suhtlema MSN'is... ta nimelt siin aastake elanud, hetkel Eestis, kuid sai viisapikendust ja jõuab 26dal siia tagasi. Temalt saime nõu et tuleks helistada ühel teatud numbril mis on nagu kogu riigi korjamiste ja lõikuste keskus. Ütles et seal peab oma asukoha andma ja iga päev pommitama hakkama niikaua kui nad tööd pakuvad. Ütles et sealt peaks paari päevaga kindlasti juba midagi tulema. Ning endiselt ei ole ammendanud meie GrainCorpi teema kuhu esialgne plaan oli kõrgpalgalisteks minna. Nimelt siis uues kohas hakkab teine nende tehas tööle varsti ja see nädal valitakse töölisi. pommitame sedagi nüüd siin iga päev et kas ikka saime ja kuna teada saame jne. Sinna saamine oleks küll superluks ikka, kõik täiega loodame. Ka Nele ja üks kutt Kaido kellega nad kahekesi tulevad. Neljakesi oleks ikka väga palju vingem siin trippida ja tööd teha. Aga nüüd küll tõesti on kell sealmaal, et me lähme nüüd küll tuttu ära. Eks nüüd hakkame telefone iga päev punaseks ajama ja siis kui midagi uudist, anname ja kohe teile teada. Ilusat päeva jätku teile ja head ööd meile :)

Mirko & Manna

Neile, kes siis pilte üles ei leinud http://fotoalbum.ee/photos/Mannakas/sets/1050045
Viimane lehekülg ja seal on mõned pildid.

Nii kaks päeva siis kuidagi vahele jäänud tihedat blogi täitmist. No kui aus olla, siis ega siin eriti midagi juhtunud polegi huvitavat. Üleeile alustasime internetist töö otsimisega ja tegime seda ka eile. Otsitakse küll abikäsi farmidesse kogu aeg, et puuvilla ja erinevaid vilju korjama, kuid igal pool ainult meilid antud. Kui nüüd 100 inimest neile kirja saadavad, siis on üsna ebatõenäoline, et nad just meid välja valivad. Sõbrad ja tuttavad ka kes siin elavad ja töötanud on/töötavad ütlesid, et see ikka väga pime juhus, palju parem on helistada kuid no kuhu me helistame kui numbreid ei ole :D Paarist kohast on siiski vastatud kaa, soovitud on siis CV'd mille ma kiirelt valmis pusisime ja teele panime. Uhkelt ikka torkasime neid saavutusi ja eelnevaid töökogemusi sinna, eks näis kas kasu ka midagi on. Nüüd lihtsalt lehitseme netti, hoiame silma peal juhuks kui uusi kuulutusi üles pannakse ja ootame vanadest kohtadest vastuseid.
Eile käisime ka Pacific Fairis jälle. Ivo, kes meile maja rentis, ütles et noo see siit nii 2km kaugusel peaks olema. Hakkasime siis uhkelt vantsima kuid see mida 1.5 tunni pärast ei olnud oli pacific fair :D küsisime teed, et kaua sinna veel minna on jne siis vastati uhkelt et noo umbes 45 mintsa kõndimist. Andsime totaalselt alla ja läksime lähimasse bussipeatusesse. Teepeal olid punaste õitega/viljadega puud kus neid värvilisi linnukesi on küll kümneid peal. Avastasime ka, et meil kasvab see nö, jõulutäht siin täiesti vabas looduses ja ilgelt suur taim on sellel eestlastele teada-tuntud punase õiega lillel.
Selles kodukandis on ka koerasid. Näiteks Surfers Paradises kus me enne peatusime, ei olnud miiiitte ühte ainsat kodulooma ei näha ega kuulda... Kõik kassid ja koerad olid justkui kadunud. Siia tulles ikka mõnda nägime. Poodi minnes ka oli üks mopsi laadne koer mille peale marianna hakkas nunnutama et: "uiiiii kui armaaas kutsaaaa..." ma ütlesin et see kutsaaa tundub väga kuri olevat, mispeale marianna teavitas: "eii ta on lihtsalt tõsine" :)
Igatahes jah eile sealt pacificust tagasi saime, oli kell jälle kottpime ning tulime netti lebosse ära.. vaatasime kirjad üle, kuid ühelegi polnud vastatud. Siis lihtsalt mängisime nats arvutit ja Marianna tegi õhtusöögi. Jõudsime ka issi ja sillega skypes natsa helistada, kuid kuna neil mikker ei tööta, siis oli see vestlus üsna... monoloogi sarnane? selline tunne nagu räägiks iseendaga. Sellega seoses ongi üleskutse kõigile kes meil jälgivad, et äkki keegi saaks neile selle tööle seada? ostsid ju nad kalli mikri ja just paar päeva tagasi ning see lihtsalt polegi töötanud algusest peale. Äkki keegi läheb aitab neid tiba? pliiiiiiiiiiiiiiiiiis? :D
Tänaseks oleme jõudnud ärgata, süüa, meilid ära vaadata ja nüüd on kodus istumisest jube plomm ees, mõtlesime, et peaks minema välja jooksmagi või midagi. Saaks jälle sutsu päikest - ilm tundub väga ilus olevat.
Töö koha pealt märkasin netis ka kuulutust et siin vist on tööagentuuri laadsed kohad meiesugustele. Oli kuulutus et neil olemas kohe farmerid ja töökohad koheseks alustamiseks aga liitumistau nendega oli 170 dollarit. Tundub suht suur summa olevat. See pole küll maa kus väga varastatakse ja petetakse raha välja aga võib ju ka olla erandeid? Pärast korjame selle raha kokku, maksame ära ja siis pole ei tööd ega raha. Me ikka veel natuke ootaks sellega kasvõi mõned päevadki.
Praeguseks kõik lähme välja ära.
Tere hommikust kõigile neile, kes nüüdseks kirja läbi on lugeda jõudnud ja ennast natukene rohkem üles on äratada suutnud.

Lisasime natukene pilte uuest kodust ja tormisest ookeanist ning muidugi ka imekenast lainemurdjast :D
Blogi täidame natukene hiljem. Külastage meie photoalbumit, aadressi saate altpoolt.

Ah ja neid pilte majast ma tõesti täna digikast arvutisse tõmmata ei jõua. Eks me tee seda homme, niiet hoidke ikka blogis meie tegemistel silm peal. Küll me anname jälle teada kui pildid interneti avarustesse liiguvad.

Jõujõuuu taas on järjekordne päev õhtusse jõudnud. Pärast ärkamist ja hommikusööki läksime randa. Ulme ilus ilm oli nüüd taaskord pärast neid 2 vihmast ja sombust jura. Päike lõõmas kõrgel ja taevas polnud ainsatki pilveräbalat. Siin ongi kuidagi nii, et hommikul on natuke pilvi, aga kui päike juba välja tuleb ja kell nii 12-1 paiku saab, kaovad tavaliselt kõik pilved. Eestipärasest 10-15 kaitsefaktorist pole siin küll mingit tolku. Soovitatakse ikka vähemalt 30-40... isegi 50 kohati. Muidugi praegu kevad, eks päike ole tiba nõrgem, aga meie tunni ajane päevitamine rannas andis kohe märgatavad randid. Siin kuidagi salakavalalt kaa see asi seatud, et ooeani pealt ju puhub kogu aeg tuul ja siis ei saa arugi kui otsast kõrbema hakkad. Selline jahe briis käib üle kogu aeg. Rannast ära tulime siis ostsime 7elevenist (selline suuremat sorti R-kioski sarnane koht) omale Go kaardid. Maksid 5 dollarit, aga ilma nendeta oleks bussiga liiklemine iga kord umbes 1-2 dollarit kallim, seega tasuvad need ennast juba esimeste päevadega ära. Mirko helistas siis siin kohapeal elavale Ivole, kellega pidime kohtuma, et uue nn. alalise kodu võtmed saada. Leppisime kohtumise kella 5ks. Umbes neljani mängisime veel Jaquelini ja Eveliga kaarte hoovis. Mängu nimi oli vist neegrid ja kuningad... polegi sellist asja varem mänginud. Kuna aeg hakkas meie kahjuks tiksuma siis korjasime kompsud kokku ja panime Pacific Fairi poole ajama, kuna Varsitysse (uude majja) otse ükski buss Surfersitest ei sõitnud. Muidugi suutsime Pacificust Varsitysse minevast bussist maha jääda ja järgmine oleks alles tunni pärast tulnud... Helistasin siis Ivole veel korra, et olukorrast teada anda ja ta sootuks pakkus välja variandi, et tuleb korjab meid peale. Väga meeldivad inimesed on. Nemad on siin juba 3.5a elanud, tulid 2007 aastal koos terve perega ja ajavad siin kinnisvara äri. Sõitsime ka kogemata nende majast mööda ja meil pidi karp lahti jääma. Siinsed kinnisvara haid küll sitasti ei ela :D Peenem 2 korruseline suur villa vaatas vastu. Okei jõudsime siis meie majani ja olenemata sellest, et me olime varem pilte näinud, saime siiski üllatuse osaliseks - oligi sama ilus nagu piltidel. Väga kena maja on rahulikus linnaosas. Asub pisikeses tupiktänavad umbes 3km kaugusel ookeanist ja 2km kaugusel sellest Pacific Fairi kaubanduskeskusest. Colesi toidupood tundus küll kaugemal olevat kui eelmises kohas, kuid saime sealgi ilusti ära käidud. Seekord mõtlesime poes pikalt mida meil ikka kõike vaja läheb, et enne nädalat tagasi ei peaks minema, sest no tõesti ega ta väga lähedal ei olnud, eriti veel kui arvestada seda, et Tartus oli poodi 5 või max 10 minuti tee või siis sai üldse autoga seda teed läbida. Koduteel hüppasime ka mäkist läbi, sest seal pidi tasuta kiire internet olema... Mõtlesime homme istuma minna, et omale natuke laulegi või midagi tõmmata. Selle tobeda kalli ja mahuga internetiga ei saa ju isegi Youtubest videosid vaadata, muusika/filmide allalaadimisest, videokõnedest ja mängimisest räägimata. Marianna tegi õhtusöögiks ahjukartuleid kanašnitsliga mis maitses isegi üllatavalt hästi austraalia toorainetest tehtud toidu kohta. Kartulid ei olnud nii vesised kui tavaliselt jne. Korraldasime natuke romantikat ja egas midagi erilist ei juhtunudki rohkem. Seiklemist ühe päeva kohta piisavalt ja mõlemad rampväsinud, niiet tuttu ära. Head ööd issid, emmed, õed, vennad, sõbrad, sugulased ja Jaana kaa :D
Ahjaa enne kui lõpetan, siis veel kohalikest veidrustest niipalju, et tanklatest pole siltidel mitte liitri hind, vaid ulmelised arvud naeravad vastu... 131.9 dollarit jne. Ma pole veel siiani aru saanud mida see hind siis tähistama peaks. Tankides jooksevad siiski vist tavalised liitrid ja nende peal hind, nagu Eestiski. Liitri hind pidavat erinema sisemaal rannikualadest umbes 2 krooni võrra, aga noh Nele (marianna endine trennikaaslane, kes ka austraalias aasta elas ja tagasi tuleb septi lõpu poole) ütles, et liitri hinnad vist 12-14 krooni vahele peaksid jääma. Austraalias eriti väikese mootoriga autodest lugu ei peeta, kuna nende palkade ja kütuse hinna suhe on niivõrd hea, et iga 3 liitrised mootorid on siin pea igal autol peal.
Busside ja need Go kaardid töötavad sedasi, et paned kaardi vastu bussis asuvat alust ja see alustab sealt raha maha lahutamist. Kui bussist väljud, siis pead uuesti seda alust kaardiga puudutama ning saad teada palju su sõit maksis ja palju arvele alles jäi. Laadida saab näiteks bussijuhi enda juures, talle lihtsalt sularaha andes. 5 dollarit on miinimum mida laadida saab. Töötavad need kaardid veel ka rongides ja vist isegi osades laevades.
Vasakpoole liikluse kohta ütles Ivo sedasi, et sellega harjumine ei võtnud küll eriti kaua aega.. Pigem on jalgsi käies isegi raskem - kogu aeg vaatad ikka enne valele poole enne kui üle tee hakkad minema. Kuna siin liikluses ka kõik üsna tolerantsed, siis autoga sõitmine mingeid ebameeldivusi tekitama ei pidavat. Kõik lasevad vahele kui normaalselt suunda näitad ja liikluskultuur hoopis teine.

Vaatasime natuke aega tagasi tõsielu faktidel (vist?!) põhinevat filmi, kus mingi austraalia sarimõrvar tappis mitmeid inimesi ja keda pole siiani tabatud jne. Filmi nimeks oli Wolf Creek. Mariam tegi ahjus natchosid juustuga ja ulme kreftise kastmega. Pidi tuttavate mehhiklaste antud retsept olema. Marianna poole filmi pealt enam ei tahtnud vaadata et liiga õudne ja rõve hakkas ning kobis üles tuppa chattima. Pärast seda istusime niisama oma toas arvutis, tegime paar kiiret kaardimängu. Pärast seda läks Mirko alla juttu ajama ja Marianna jäi üles tukastama. Umbes tund hiljem ärkas Mann tühja kõhu peale ja sõi pooled Mirko poolt valmistatud väga maitsvad saiad ära :D

Nüüdseks head ööd kõigile meie poolt. Homme ju suur kolimise päev! Pildid meil tegelikult olemas uuest kohast, aga laseme teil veel oodata natukene :)

Hommik algas Mariannal 14 ja Mirkol 14.30 ajal. Tegime kiired võikud ja kohvi ja nüüd siiamaani istume diivanil lihtsalt lebos. Vihma sajab eile õhtust saati. Küll palju vähem, kui eile õhtul ehk noh ainult seenekat. Me juba siin mõtlesime et võiks olla nii 30 kraadi, päike ja selline seenekas, et siis oleks päris hea vist rannas olla. Nagu solaariumis, kus käib kerge briizja pihustatakse vett keha peale :D Jaque ja Mariam jõudsid ka poest koju oma toidumoonaga ning me hakkame ennast korralikult üles äratama. Anname endast varsti jälle märku.

Eile ärkasime nii umbes 9-10 ajal, sest meil oli pangas kohtumine kokku lepitud. Saime oma pangakontod avatud ja töötaja juhet kokku aetud jne. 1 ajal olime kodus tagasi, seekord läksime õige bussi peale ja hüppasime ka õiges kohas maha. Vaikselt hakkab kohale jõudma kuidas need süsteemid siin käivad. Praegune kodukant hakkab ka selgemaks saama ja enam eriti ära ei eksi. Saime edukalt poodides käidud ja Mann sai omale uued bikiinid. Uskumatu tegelikult, kuidas eestis igasugu brandi toodete hindu üles pushitakse. Mirko va ihnuskoi midagi osta ei raatsinud, kuigi mõned asjad jäid silma küll... Või siiiskiii. Mingilt suurelt SALE'lt sai Mirko omale 5 doltsi eest valged päiksekad ja ka karbi neile 2 dollari eest. Marianna sai samast kohast naistekaid :D Igasugu küünelakid, laki eemaldajad jne...
Käisime rannas kaa. Jube torm oli tegelikult väljas, aga Mirko ei jätnud jonni ja pidime ära käima. Marianna võttis ennatlikult rätikud kaasa (kas siis kuivatamiseks või külma kaitseks... sellest ei saanudki aru). Igatahes... alguses kogusime julgust surfareid vaadates. Surfers Paradises pidid olema mõne viimase aasta jooksul lained kuidagi muutunud seega siin ei pidanud enam nii head lained olema ja sellest tulenevalt ka enamus surfarid siin päris algajad, kuid laual püsis nii mõnigi päris hästi. Alguses läks Mann jalgupidi vette ja siis 10 minutit hiljem järgnes ka Mirko, kes avastas et vesi ikka vääääga soe, kooris riided seljast ja jooksis lainetesse. Lained olid vahepeal ikka korralikult üle pea, nii et juuksetuttigi enam näha polnud. Sai ta ka mõnusa soolvee joomise osaliseks. Väääga soolane on see asi. Ei oska kohe võrreldagi millegagi. Kuivatasime ära ja käisime rannast väljatuleku juures oleva dušši all ning sammusime kodu poole.
Jaqueline sättis juba end sushi baari jaoks kui meie koju jõudsime, kuid otsustasime siiski kaasa mitte minna. pea 20 dollarit koonu pealt maksta asja eest mida me kumbki eriti söönud pole oleks veidike totter ju. Olgu jah seal oli jälle selle raha eest All You Can Eat, aga 200 krooni eest toorest kala näost sisse ajada.... Isa järvest oleks tooreid särgi ja ahvenaid tasuta ka saanud?!
Selle asemel istusime kodus netis ja suhtlesime perekondadega, Mirko jõudis vahepeal ka Hills Have Eyes ära vaadata mis oli ikka haigelt nõme ja rõve film :D
Edasi tuli rahvas sushi baarist koju ja hakkasime oma esimeseks klubitamiseks sättima. Andsime kohalikele Saaremaa viina maitsta mida nad väga heaks pidasid ja ega me midagi ei öelnud ka, et see tegelikkuses jube kehv on :D Siin oli ikka igasugu kaadrit. Sakslased, rootslased, soomlased, prantslased,austraallased,  ameeriklased ja isegi üks jaapanlanna oli vist. Välimuselt üsna kena aga kuna tal oli pisike nina ja natsa ülespoole kaldu ning ta tõmbas ninas tatti sissepoole kogu aeg siis oli seda väga vastik kuulata ja vaadata :D
Üks austraalia kutt suitsetas savu kogu aeg - miski kohalike teema vist.
Edasi läksime uude kluppi nimega Ruby Tramp, kuhu Mariam suutis meile tasuta piletid sebida kellegi tema sõbra sõbra sõbra kaudu ehk? Piletite asemel on aussi klubides käepeale löödavad templid ja tolle klubi oma määris kõigi riided totaalselt ära. Naiste valged särgid/pluusid olid kõik selle musta jorriga koos. Klubi oli ise suhteliselt väike. Mann küll tahtis vahepeal meeste vetsu minna aga muidu tegelikult midagi erilist ei olnud võrreldes Eesti klubidega. Kuigi seal oli voodi laadne asi keset klubi ?! Jooke sheigivad nad vingelt kuid maitse küll eriti hea pole. Mojito maitses nagu lihtsalt rumm gaasiveega. Ei olnud mingit laimi, piparmündi ega roosuhkru maitset. Kuna Mariannale sealne muusika eriti ei meeldinud siis läksime kodupoole, aga kuna me teepeal olime näinud kebabi putkat ja mõtlesime ka kohalikud ära maitsta. Marianna võttis kana- ja mirko lambakebabi. Maitse oli Mirko arvates mitte midagi ütlev. Selline pläss maitseta lihakäkk. Saksa või isegi Eesti omaga ei anna selle eilse kebabi maitset küll võrreldagi.
Koju jõudes rääkisime veel Eveliga juttu tunnike ja kobisime ka magama ära. Kell oli selleks ajaks 3. Vahepeal oli Jaqueline ka koju mingi poldi toonud, mis segas täiega magama jäämist. Eveli kasutas selle puhul kõrvaklappe ja pleierit :D
Õhtu lõpp.

Need eelnevad lennureisid ja niisama ootamised erinevates lennujaamades olid vist ikka korralikult ära väsitanud. Hommikul ärgates oli kell 15 läbi. Olime üle 16h maganud ja siis ka ärkamine just kõige reipam ei olnud. Sõime mõned võikud mille kõrvale tass kohvi ja panime linna poole ajama. Seekord küsisime Jaquelinilt ja Mariamilt bussi kaardid. Siin on selline süsteem, et tavainimene maksab umbes 3-4 doltsi sõidu eest, aga õpilastel on kaart kuhu nad raha peale laevad ja nemad maksavad 1.5 dollarit. Pilte kaartidel ei ole seega kasutasime neid ja saime poole odavamalt sõita. Sõit Pacific Fairi oli lihtne - buss tuli ja viis kohale jne. Käisime siis pangas, et omale kohalikud kontod avada tulevase töö jaoks kuid jõudsime ilmselgelt liiga hilja kohale oma pika une tõttu. Neiu pani meile ajad homseks 11.00'ks. Loodame, et jälle sisse ei maga. Tuiasime veel niisama natukene seal keskuses ringi, ostsime Colesist uue pätsi saia (siin on sai ikka mega hea maitsega ja hästi pehme), õuna/marja vett ja maitsesime ka kohalikud banaanid ära. Maitse oli ainult natukene teistsugune, kuid nad olid palju tummisemad. Eesti banaanid on kuidagi õhulisemad või vähem tihedad kui need siin. Tagasi sõites hakkasime bussi ootama ja Eestile kohaselt läksime vastassuuna bussipeatusesse kuid oh imet... See viis meid hoooopis valesse kohta, kuskile taha lõpp-peatusesse. Siin on sedasi, et kui bussil saab see 1 ots tehtud siis peavad kõik inimesed bussist lahkuma, bussi tuleb kiri, et OUT OF SERVICE, SORRY! Käib buss 10-15 minutit eemal, tuleb ringiga tagasi, bussijuht oma viimast ampsu mälumas ja avab uuesti uksed. Loomulikult peab ka uue pileti ostma. Seekord läks buss siiski uue ringiga peaaegu soovitud kohta kuid siiski 1.5 dollarit mõttetut kadu. Jalutasime siis koju ja tegime natuke kodust süüa Austraalia materjalidest - praekaid pihviga. Üldiselt magasime pool päeva maha ja midagi suuremat korda ei jõudnud saata.
Ahjaaa saime kirja ka oma uue kodu omanikult. Esmaspäeval kolime siis sinna edasi. asub see samas linnas (Gold Coast), kuid teises linnaosas (Varsity Lakes). Pole veel uurinud kui kaugel see meie praegusest asukohast on, kuid väga kaugel ei saa vast olla.
Ja veel avastasime, et siin (vist kliima tõttu?!) autod ei roosteta üldse. Võivad nad olla mõlkis ja ära rihitud aga isegi 85-90 aasta sarad ei roosteta mitttte kuskilt. Tiivakaared ja kõik on jumala siledad. Imelik autode kohta veel see kaa, et siin on üks auto mark mille mudelid on täiesti Opeli koopiad igalt nurgalt, ainult nimi ja märk on justkui ära muudetud. Valdav enamus kohalikest sõidukitest on automaadid. Kohalikud pidid jube laisad olema ja tööd ei viitsi teha eriti... ju siis sellest ka automaatkast tingitud.
Uurisime natukene surfivarustuse hindasid kaa ja lauad on nii 200dollari ringis. Oleks arvanud midagi palju rohkemat aga ei. Riietus kokku umbes sama hinnaga või natukene vähem. Igasugu billabongi ja roxy ning quicksilveri asjad on poole soodsamad kui Eestis... Hawai Express müüb vist billabongi lühkareid 1000-1500 eeku paar... siin maksavad need umbes 45 dollarit (450 krooni).
Nüüd õhtul proovime veel kuidagi oma telefonid ära aktiveerida ja ega ongi õhtu käes. Kui viitsime siis ehk randa jooksma ja kui ei siis lihtsalt peaaegu et magama ära juba.Ahjaa ja veel Mirko pükste nööride peal oli kirjutatud SURFERS PARADISE, seega oli see vist saatus, et me siia tulime... Äge! :)

Aidaaaaa!

http://fotoalbum.ee/photos/Mannakas/sets/1050045

Noniii seekord saime isegi lennukis magada. Kuna pool lennukit oli tühi siis hõivasime mõlemad kohe omale 3 kohta, et saaks normaalselt pikali visata. Hommikul ärgates vaatasime aknast välja ning vastu vaatas AUSTRAAAALIAAAA :D Piiikad liivarannad ja kõrghooned, ei jõudnud maandumist äragi oodata. Maandudes tungis ninna juba hooopis teise lõhnaga õhk ja kohe torkasid silma ka palmid. Alguses oli jumala rabav vaatepilt mõlemale - PALMID! Aga no tõesti neid on siin igal pool ja igas suuruses. Pagasikontrollis imekombel ei võetud ära ei tubakat ega alkoholi nagu paljud meile rääkisid. Malaisia tax-free poes oli 25.- pakk kõik erinevad margid... siin saime teada et kõige odavamad on mingi holiday suitsud 50tk pakis ja 29 dollarit (290.-). Ostsime siis lennujaamast bussipiletid nii nagu siin kohapeal elav eestlanna Eveli oli soovitanud ja sõitsime bussiga Surfers Paradise bussijaama. Sinna tuli vastu meile Eveli majakaaslane Jaqueline (rootslanna). Väääga sõbralikud on siin kõik inimesed ikka. Mitte ainult need majakaaslased, vaid absoluutselt kõik kohalikud. Ta näitas kätte meile toa kus magama hakkame - suure voodiga on :D Seejärel istusime natukene terrassil (aias on bassein ja 2 palmi ka muide), aiast väljaspool kõrguvad palmid ja tohutud pilvelõhkujad. Eveli teadis rääkida, et need mis pole hotellid vaid elumajad on 70% tühjad tavaliselt. Kuna kant nii suurepärane, siis lihtsalt suvekodudeks ostetud. Hetkel on siin teine kevadpäev, ehk siis talv lõppes just ning väljas oli täna sooja 25 kraadi kanti. Õudsalt tüütud mustad sipelgad on siin, kes pidevalt urineerivad jala peale. Edasi läksime Jaqueliniga randa kuhu oli umbes 2 minutit jalutamist. Kõik oli veel ilusam kui piltidel või kuskil fimides. Meile vaatasid vastu helesinine täiesti läbipaistev ookean ja kilomeetrite pikkune kuldne rannajoon. Soolased lained loksusid jalgadesse ja kerge briiis jahutas nahka. Vesi ookeanis oli meie arust üllatavalt soe kuigi jah... kohalikud meiega arvamust väga jagada ei tahtnud. Liikusime mööda rannajoont natukene, tegime pilte ja nautisime niisama ilma. Jalutuskäik jätkus linnas. Käisime mööda kesklinna peatänavaid ja hüppasime ühest kaubanduskeskusest ka läbi, kus hakati mingisuguseid peo pileteid odava hinnaga pähe määrima. Kuna meil rahakotte kaasas polnud rannas, siis pikemalt peatuma ei jäänud. Riidematerjal pole ka siin eriti kallis isegi eestlase jaoks. Hiljem käisime rahvaga poes süüa ostmas. Nii pea nädala kraam läks kahepeale umbes 25 dollarit maksma. Et need kes räägivad et nädalas 5000 krooni söögile kulub... Kust selline jutt? Muidugi kui väljas söömas käia kogu aeg siis ehk jah. Väljas söömise kohta nii palju, et siin on väga palju kohti kus on All You Can Buy sildid ehk siis maksad mingi summa ja sööd palju jaksad. Pannkoogi restoranis maksad näiteks 10 doltsi ja topi hunnikutes vahtra siirupit ja shokolaadi ning söö pannkooke palju jaksad. Pühapäeviti siin ühes restos on suur beefi praad pühapäeva puhul 5 dollarit, mis on odavam kui seda ise tegema hakates. Klubides siin ikka täielik meeste ahistamine. Naised saavad näiteks neljapäeviti klubidesse tasuta. Noo mis see siis ikka, Eestis ju ka?! Aga naised saavad tasuta ka KÕIK joogid terve õhtu jooksul. Muidu seal on vist 20 dollarit pilet ja joogid 10 dollari kanti. Täis juua on küll kallis, kuid kui tööl käia siis ei ole see ka eriti mingi priiskamine. Koju jõudes tegime söögiks kartuleid ja burgeri pihvi. Oli selline toores ja verine aga küpsetatuna oli täitsa hea. Kalleid asju omale lubada ei saa kuni tööl ei käi seega enamus ostlemine käib Colesi kaubanduskeskuses, mis on siin kõige odavam. Nüüd hetk tagasi käisime meie peatumispaigast 30 minuti jalutuse kaugusel asuvas ulme suures Pacific Fair kaubanduskeskuses.
Teepeal pildistasime palmidel ringi lendavaid papagoilisi ja siin lähedal asuvat parki. Palme on siin küll nagu Eestis kuuski või kaski. Võtsime omale kohalikud telefoni numbrid ning interneti arve, seega nüüd saame igapäevaselt netis kaa passida kui ookeanis ujumas käimisest aega üle jääb.