Kõik algab sellest kui Brighann Gin'i saabuvad veokid koos kuni 20 tonniste kokkupressitud puuvilla moodulitega, mis kaalutakse ja väljastatakse juhile pilet, kus on kirjas millisesse väljaku sektsiooni ja ritta see moodul minema peab. Neid laeb maha päevase vahetuse moonbuggy juht Kaido. Kuid mis on moonbuggy?
Moonbuggy on see kurikuulus suur masin mida kasutatakse vaid puuvilla tehastes. Selle jaoks ei ole eraldi lubasid. Masinal puuduvad igasugu pedaalid - kõik juhtimine käib juhtkangi abil (pildi paremas servas). Seal peal on nupud ketialuse tõstmiseks ja langetamiseks, kettide käima ja kinni vajutamiseks. Edasi tulevad 4 lülitit : kettide kiirus, maha/peale laadimine, telik, käigud (neid on 3). Vasakul pool on 3 keeratavat nuppu - tuled, edasi suur punane on seisupidur.
Üleval peakohal on igasugu näidikud : kütus, õli, hüdrauliline õli, mootori kuumus jnejne. Valge on pisike raadio, selle all raadiosaatja ja vasakul on kaamera ekraan. Kaamerad on nii vasaku külje peal (käivitub edaspidi sõites) ja tagumise kahe ratta vahel (käivitub tagurdades). Kaameraid on vaja seepärast, et kui selle ~15 tonnise suure moodulilahmaka peale olen laadinud siis akendest ei näe sa muud kui ette, paremat esimest nurka ja külje peale - kõik muu on nö. pime nurk.
Pisike ülevaade kabiinist, tegu on siis kupeega - juhi iste ja selle taga asetsev metallist kast mida teise istmena kasutatakse aeg-ajalt.
Eelmainitud kettide alus. Tegemist on siis 11 keti reaga mis vastavalt seadistusele nuppu vajutades laevad kas mooduli peale või maha.
Pean vastavalt kontori poolt valmistatud nimekirjale sõitma õigesse ritta, et õige moodul peale laadida.
Moodul leitud, siis sisse esimene käik, ketid peale laadimise funktsiooni peale ja minek.
Kui moodul on üles korjatud jääb maha korralik hunnik sodi ja nagu peldikuski käies peab iga mees oma tagumiku ise pühkima, kehtib sama reegel ka siin - ise tekitad segaduse, ise rehitsed, ise korjad.
Kui olen mooduliga tagasi tehasesse jõudnud tuleb masin sirgeks ajada. Siinkohal mainiks ära, et 1 mooduli sissetoomine koos rehitsemisega võtab keskmiselt 10 minutit.
Kui see valmis, tuleb läbi lõigata köied, mis katet peal hoiavad ning esimene ots "odaga" üles lükata, kuna moodulid tuleb hästi üksteise vastu suruda ja hiljem poleks võimalik katet kätte saada.
Kui moodul paigas, tuleb võtta katte küljest pilet. Pileti peal on mooduli number mille järgi neid eristatakse kuna puuvill on kasvatatud erinevate kasvatajate poolt siis on sortimendid, kvaliteet, mass ja muu informatsioon väga kindlalt ära määratletud.
Pilet tuleb skaneerida arvutisse - põhimõte sama nagu poes lihtsalt triipkood punase triibu alt läbi ja juba ongi andmed arvutis. Seal on siis kirjas täpselt mass mille abil arvuti arvutab mitu nn. hea puuvilla kuubikut sellest saab, väljatuleku protsent, kust väljaku otsast on moodul toodud jnejne.
Tagasi välja oma mooduli juurde millelt tuleb nüüd kate täiesti maha võtta, kokku rullida ja teist omasuguste sekka viia.
Vahepeal ei ole moodulid mitte kandilised vaid ümmargused (uus tehnoloogia) ja nende katted lähevad ümber töötlemisele, selleks pannakse need suurte pressi mis nad kõik ~300kg kuubikuks surub. Rihmatada tuleb manuaalselt, masin lükkab kuubiku välja ja tõstuk viib selle minema.
Kui moodulid on ilusti riburadapidi ritta säetud siis ootavad nad järjekorras nende ogadega rullide vahelt läbi minekut. See on siis esimene nö. filter, mis arutab lahti moodulid - puuvill imetakse torudesse ja suured kivid ja muu jura lendab alla keldrisse. 1 moodulit lahkab antud masin, olenevalt muidugi põranda kiirusele, 30-40 minutit.
Edasi läheb puuvill läbi igasuguste kuumutite ja jällegi filtrite mis korralikumalt puhastavad.
Need kolm masinat on põhilised jälgimise all olevad tegelased. Siin käib puuvill läbi mitme sae. Tegemist on suus jällegi suurte rullidega kus umbes cm vahedega on ritta laotud kümneid saeterasid. Selle eesmärk on kätte saada puuvilla seest kõik seemned. Viimased kukkuvad alla šahti ja juhitakse torude kaudu uude aita. Seemneid ei visata ära vaid müüakse farmeritele looma söödaks.
See parempoolne masin lükkab ringlusesse üleliigse puuvilla. Kui sealt liikuv põrand annab moodulit lahtiharutajale ette liiga kiiresti ja saed ei jõua kõike ära töödelda siis torude kaudu üleliigne puuvill lükatakse sellesse masinasse. See omakorda juhib ta tagasi ringlusesse, et anda puuvillale uus võimalus saagimisse minna.
Antud masinast tuleb niiskus, mis on vaja puuvilla kvaliteedi tagamiseks ja kokku pressimiseks. Loomulikult on see täpselt seadistatud arvutiga mis kogu protsessi juhib. Kui nüüd täpse niiskusastmega puuvill jõuab sellest suurest torust alla, kohtub ta pressiga, mis tohutu jõuga üles-alla käib ja eelmainitud "hea puuvilla" kuubikuteks pressib.
Kui kuubik on valmis, sülitab masin selle rullikutele, mis omakorda ta pakkimise ruumi lükkab.
Kuubikud rihmatab plastikust rihmadega kinni masin.
Pakkimise ruumis töötavad naised. Igalt kuubikult peavad nad võtma näidistüki mis nummerdatakse, keeratakse rulli ja pannakse karpi. Kui teatud arv karpe täis viiakse need näidised linna kus asub proovide maja - koht kus Marianna alguses töötas. Edasi tuleb masina käppade peale tõmmata kott kuhu tõukur kuubiku sisse surub.
Naiste ülesanne on kotisuu paari pistega kinni õmmelda, jällegi pilet külge panna ja uut kuubikut ootama jääda.
Pakitud puuvilla kuubikut kukkuvad ükshaaval rullikutele mis tehase sisehoovi viib.
Sealt edasi tuleb mängu tõstuk, mis nelja kaupa nad sealt rullikutelt üles korjab...
...ja lattu viib. Ühe kuubiku hind pidi olema umbes 950 dollarit.
Need teistmoodi pakitud ja eraldiseisvad kuubikut on moodustatud nö. jääkidest ja halvema kvaliteediga puuvillast. Neid ei kasutada riiete valmistamise vaid hoopis millegi muu otstarbel. Kuskilt vist kuulsin et nendest tehakse vatitikkusid ja -padjakesi.
Kõik sodi mis praagitakse töötlemise käigus välja, läheb torude kaudu pisikesse kuuri.
Kuuri küljel asuvad kangid ja nupud mida tuleb iga 45 minuti tagant vajutada/tõmmata et avada luugid mis kogu pahna välja lasevad. Siis uuesti sulgeda ja jälle 45 minutit oodata.
Kuuris seisab traktor oma suure haagisega. Kui luuke on 3 korda avatud siis on traktori haagis täis ja selle peab viima suurde auku. Sõit sinna ja tagasi umbes 20 minutit.
Tehase tagaruumid kus on suured mootorid, imejad, torud ja muu säärane. Arvatavastu pärast keldrit kõige tolmusem ruum.
Teisele poole vaadates.
Pisike söögituba, mis on varustatud mõninga köögitehnika ja tasuta kohvi ning teega. Imelikul kombel on köögist kadunud ära kõik tassid, kahvlid, noad ja lusikad. Taldrikud on veel imekombel alles, aga küll nendegi kord tuleb.
Päikese tõus annab mõista et kell on saanud 6 ja tunnike jäänud vahetuse lõpuni. Kiirelt veel viimased moodulid sisse vaja tuua ja põrandad puhtaks pühkida enne ülemuste tulekut.
Hoomikul kui vahetus läbi, parkla poole jalutades.
Ka kõige kõvem vend on oma vahetusega lõpule saanud.
