Noniii, esimene aprill! :) Homme teisel aprillil saab meil 7 kuud , mil me Austraaliasse jõudsime. Umbes 5 kuud Austraalias jäänud vähemalt viisa lõppemiseni.

Sain kaa oma esimese aprilli nalja Mirko poolt:
Nimelt esimene kord püüdis ta mind alt tõmmata, et ülemus helistas ja ütles, et tal enam tööd ei ole. Aga selle närisin läbi. Teadsin, et see on Aprilli nali.
Aga teine kord, kuna eelnevalt olime toidupoodi minekut maininud, siis Mirko kasutas seda väga kavalalt ära. Noo ma lähen nüüd poodi, mille peale ma ütlesin, noo okei mine siis! Anna teada kui tagasi tuled, ning tema ütles, mulle Aprill!!! Väga nunnu :D Aga nüüd ta läkski päriselt poodi :D


Kardan, et olen haigeks jäänud, sest kogu aeg sooja käest minna konditsioneeriga ruumi on ikka väga ränk. Eriti kui konditsioneer kou aeg kuklasse puhub. Meie motelli toas, vahest on tõesti palav, siis paneme tööle, aga juba paari minuti pärast on minul täiesti külm, nii, et lähen teki alla ja siis on mul veel sviiter kaa seljas. Peaks ju nagu soe küll hakkama, aga ei , külm on! Ning siin raamatukogus töötab see konditsioneer kogu aeg, kui tulla varakult raamatukokku nii, et töötajad on alles selle sisse lülitanud, on kõik okei, on piisavalt õhku, et olla aga pika peale istudes on lausa väga külm! Selline tunne, nagu vara kevadel läheksin lihtsalt kampsuni peal välja.. Või ma ei tea, ei oskagi lausa seletada. Lihtsalt väga külma kartlik ja alati õhtuti lähen näost rõõsaks ja muutun uniseks, juba vaikselt köhin. Ei tahaks siin kliimas küll haigeks jääda.

Vot nii, suured tervitused, ning nalja rohket esimest Aprilli! :)

Manna :)

Jubee!

30.03.2011/ Kolmapäev




Käisin eile poes! koju kõndides hakkas mind üks valge ute, auto jälitama, siis peatus tee ääres, aga ma läksin sel hetkel üle tee ja oma tänaval kodu poole kõndides tuli see auto mulle järele! See oli jube, juba alguses tundus see auto kahtlane, kui ta seisma jäi. Ning siis üks mees küsib, ega ma ei oska öelda, kus asub bassein, ütlesin, et tõesti ei tea, sest ei ole kohalik. Siis uuris, et mis ma teen siin? Ütlesin, et hakkan tööle. Uuris ja puuris, kus ma pärist olen ning kellega siin olen jne.. Kui ükshetk kui olin juba nö vestluse lõpetanud . Sõitis ta autoga minu juurde ning küsis, et ega ma ei vaja raha? Ütlesin , et eii mul raha piisavalt, ja andsin jalgadele kiirema sammu, tüüp sõitis minema! Võib- olla ma reageerin üle aga ta veel liigutas endal paremat kätt närviliselt alumise koha juures, arvan siiski, et see oli mingisugune pervert! Ja neid pidi siin linnakeses ikka liikuma :S Ja tänaval kõndides vilistatakse nii autodest kui niisama kõnniteedel järelevaadates. Siin linnas ma küll pimedas ei taha kõndida!  Loodan, et ei pea seda tegema! Kui veel midagi sellist peaks juhtuma, siis ma lähen küll politseisse! :S Kuigi ega ma ei tea, mida ma seal küll räägiksin neile, et mind jälitatakse we? Ma ei oska inimest kirjeldadagi :S Selline asi juhtus minuga esimest korda, ning täitsa hirmutas mu ära! :/


31.03.2011/Neljapäev

Aga nii, Täna on minu kalli vennakese sünnipäev! Palju palju õnne kallis vennaraas! :) Sinu õde ja Mirko

Mitme päeva kokkuvõte! :)

21.03.2011/Esmaspäev

Jätsin siis Loxtoni kodukesega hüvasti, samuti ka Mirkoga. Mirko viis mind Loxtonist Mildurasse, et siis järmisel päeval varakult lennuki peale jõuda.  Sain siis ööbimise vana töökaaslase Nathani ja tema tüdruku Stacey juurde. Väga mõnus ja hubane oli. Õhtusöögiks tegi Nathan siis spagette ja lihapalle. Leppisin Staceyga kokku, et hommikul äratab ta mind üles ning siis viib mind lennujaama.  Stacey rääkis, et ühe õhtuga oli nii palju vihma sadanud, et üleujutused olid katnud teid.

22.03.2011/Teisipäev

Ärkasin hommikul kell 8.00 , sättisin end pikaks lennutripiks ja lennujaama sõit võis alata. Kuna hommikul ei jõudnud süüa siis võtsin lennujaama kohvikust ühe hedgehog'i koogi ja cappucino. See kook oli vastikult magus ning tänu sellele läks süda pahaks. Niisiis, lennuk väljus Mildura lennujaamast kell 10.00 ning jõudis Melbourne kell 11.30 . Selles lennukis oli 33 kohta, ning seal lennukis oli peale minu veel 3 inimest. Sellise pisikese lennukiga oli mul tunne nagu ma oleksin VIP.  Melbourne's maandudes läksin mööda koridore oma kohvri järele. Seega hakkasin Melbourne lennujaama avastama, kui oli avastatud, siis otsisin üles oma terminali, kus siis järgmine lend väljub. Mõttes käis mitu korda läbi, et võiks ju minna ja sõita bussiga ringi mööda Melbourne aga kuidagi ei tihanud selle kohvriga sinna sõita ning ega seda raha kaa nii palju ju ei olnud.  Niisiis tegin lennujaamas aega parajaks, kui oligi juba aeg ennast check-ini vedada. Kui check-in tehtud, istusin ooteruumi maha võtsin väikse boosti( marjajook) ning lugesin austraalia kohta raamatut. Ning üsna varsti avati ka värav, kust ma pääsesin lennukile. See lennuk võrreldes teise lennukiga oli massivne , kuid selistega olen ma päris mitmeid kordi sõitnud aga sellise pisikesega oli mul alles esimene kord. Kui olin Sydneysse jõudnud , suundusin jällegi oma kohvri otsinguile. Hiljem kui lennujaamast väljusin, leppisin Nele ja Kaidoga kokku, kus me umbes kohtume, sest telefoni aku oli mul tühjaks saamas. Niisiis, hiljem läksime me kinno filmi nimega ''Unknown'' vaatama, see oli äge. Ei kahetse üldse, et lubasin üle pika aja endale meelelahutust. Hiljem otsisime endale öömaja, milleks ostutus üks Motell. See ei olnud just kõige parem.  Mis siis selle viga oli? Nimelt, esiteks oli see suitsetajate ruum. Must, räpane diivan, põrandad olid niisked, dushi ruumis võis põrandal leida  teise inimese juuksekarvu, see põrand oli seal samuti mingisuguse möksiga koos. Kuid polnud hullu, pesema minnes tõmbasin oma jalanõud jalga. Ning pärast seda suundusin magama.

23.03.2011/Kolmapäev

Sydney Ooperi maja

Päeva plaaniks oli külastada Ooperi  maja. See maja oli tõsiselt võimas, väga äge. Seal Ooperi maja vastas oli Harbour Bridge , kus oli võimalik raha eest üle silla kõndida ning linna ka kõrgemalt vaadata, aga kahjuks ei saanud tol hetkel seda lõbu lubada, sest vaja ju ennem raha teenida. Küll hiljem võib-olla Mirkoga koos saab mindud sinna :) . Päevake möödus kuidagi kiirelt, kui pidime juba omale järgneva öömaa soetama, ning selleks osutus üsnagi ilus Marco Polo motell, mis ei olnud hinna ja kvaliteedi poolest üldsegi mitte halvad. Võrreldes see, mis meil eelnev öö oli olnud. Sõime õhtusöögi ja läksimegi magama.

Sydney Ooperi maja

Harbour Brigde

24.03.2011/Neljapäev

Niisiis eelmine õhtu mõtlesime välja, kuhu poole suunduda kas natuke sisemaale ja nautida Blue Mountainsi vaateid või minna ainult üles poole, külastada Palm Beachi, mis on tuntud kui Kodus ja võõrsi lavastus kohana. Niisiis jäi teine variant, sest Nele ja Kaido olid natuke juba näinud Sinimägesid. Niisiis Palm Beach, väga ilus koht. Seal tegime väiksed pildid Summerbay kohvikust ja sealsetest vaadetest ookeanile, ning hiljem suundusime natuke eemal olevasse randa päevitama, seal oli väga tuuline, kuid päike oli see eest mõnus. Hiljem pärast päevitamist asusime jällegi teele. Jõudsime Newcastlesse, kus siis õhtusöögi kohaks valisime Vietnami restorani, mina tellisin siis Satay Chiken ja valge kuiv  maja vein. Ööbimiskohaks leidsime ühe ilusa ranna, kuhu siis asetasime telgi ja uinak võiski alata, kuu seal ookeani kohal oli kollane kui juustukera ja nii suur ning ei saa mainimata jätta kaa ookeani kohinat. Selline tunne oli, et oleme täiesti üksikul saarel.

25.03.2011/Reede

Minu äratuskell helises kell 7 hommikul, ning see vaade, mis ma telgi uksest nägin oli lihtsalt nii ilus, selliseid hommikuid võiks rohkem olla. Kuid hiljem, kui olin saanud natuke sellist kaunist hetke imetleda, läksin tagasi magama. Ning siis ärkasime kell 9.00 . Jällegi pakkisime oma kodinad kokku ja asusime sõitma ülespoole.  Olime jällegi natuke sõitnud, kui jõudsime ühte linnakesse, kus otsustasime minna päevitama. Selles rannas oli väga palju surfareid, ning see oli ka viimast korda päevitamise võimalus, sel hooajal ookeani ääres.  Õhtupoole sõitsime jällegi edasi ning jõudsime ka oma järgmisse ööbimiskohta, kus siis otsustasime, et magame autos.

26.03.2011/Laupäev

Üles ärgates asusime oma viimast sihtpunkti avastama, ehk siis Byron Bay. See oli kuurortlinn, kuid see oli täiesti erinev teistest nagu näiteks Gold Coast. Käisime sealses infopunktis ja küsisime odava ööbimiskoha. Alguses suundusime sinna, kuid siiski raha nappuse tõttu otsustasime käia viimast korda ookeanis ujumas ning asuda teele Moreesse, kuhu pidime jõudma algselt juba reedel.  Vahepeal sõitsime läbi ka Nimbinist, mis on siis kanepi linnake, põhimõtteliselt igast poest võis osta kas kanepi piibukese või siis midagi kanepi teemalist. Ja samuti ka Eike ja Elise soovitusel ostsime ka kanepi koogikese.  Sinna linna sõites, sõitsime me väga kurvilisel teel, mis oli vihmametsast ümbritsetud, see oli ilus! Ning siis sõitsime nii kaugele, et Moreesse oli jäänud ainult 150 km. Suundusime jällegi Rest areasse, et natukene magada.

27.03.2011/Pühapäev

Nüüdseks jõudsimegi Moreesse. Leidsime endale ka öömaja. Hetkel õnneks ei pidanud ööbimise eest maksma, maksame siis kui palka saame. Käisime poes, ostsime süüa. Varsti hakkan omale õhtusööki meisterdama, kuidagi imelik on poes käia ja osta ainult endale vajaminev söögi kraam. Aga nii pean ma paar kuud elama. Vot nii, hetkeks kõik, kui hakkab midagi uut selguma, siis eks ma ikka võtan ennast kokku ja kriban.

28.03.2011/Esmaspäev

Tänane päev algas Nelele saabuva telefoni kõnega, kus siis nende ülemus andis teada, millal , mis kell nad peavad kuskil olema. Ning pärast seda hakkasin ka helistama oma ülemusele, aga kes ei võta toru vastu on just tema, seega ei tea ma hetkel , kus või millal ma üldse olema peaksin, mis ajab mind natuke juba endast välja, aga tuleb säilitada rahu. Varsti püüan talle uuesti helistada ja loodetavasti võtab ta siis telefoni vastu ja annab mulle natuke häid uudiseid. Aga õnneks on mul varu variant, et kui ei saagi cottonisse proovide ruumi siis lähen mõnda pubisse või klubisse, vaatan kas mulle on mingeid töö pakkumisi.

29.03.2011/Teisipäev

Tänane hommik algas kell kümme. Vaatasin aknast välja ning motelli omanik makedoonlanna kastis oma aias lilli. Ning järsku vaatan, et kerib meie aknakatet üles ja piilub aknast sisse! Ega ma midagi ei öelnud, olin kohkunud, et mida ta otsib siit nii usinasti. Ning seejärel lukustasin meie toa ukse ning käisin pesemas, siis hakkasin valmistama röstisaia ning vana hea alarm hakkas tööle. Läksin ukse peale, et juhuks kui keegi omanikest peaks tulema a küsima, mis juhtus. Aga jällegi see perenaine tuli uurima, mis juhtus. Ning kui ma püüdsin teda toast eemale hoida, püüdis ta ikka meie tuppa tulla ja uurida, mis juhtus. Ning siis küsis, kus teine tüdruk on. Ütlesin, et nad läksid ju tööd tutvustavale päevale, tema aga ahhniii, et sa oled siis täiesti üksi. Kamoon see on lihtsalt nii silmakirjalik vastik daam/eit. Niisiis pärast hommikusööki läksin linna, et telefoni mõistatust lahendada, nimelt siis eile helistasin oma kallile emmele ning sain ainult 13 minutit rääkida kui kõneaeg sai otsa, mis mõttes mul oli ju 90 dollarit kõneaega aga raiskasin kõne peale ainult 27.30 dolarit. Seega läksin Telstra esindusse ja hakkasin sealt antud numbrile helistama ja sain teada, et kuidagi oli mu boonus otsa saanud ja seetõttu oli mul sel ajal kui emale helistasin järel ainult 27.39 senti. Noo tore! Aga noo mulle oli ka üks hea uudis täna! Laadisin omale siis kõneaega ja helistasin Dick Welschile kuigi jälle varjatud numbrilt - ei võtnud vastu. Panin oma numbri nähtavale ning ka siis ei võtnud vastu. Kuid minut pärast helistamist helistas ta tagasi ning voilaaaaa, rääkis rohkem mulle minu töö kohta , nimelt siis , et puhkaksin hetkel nii palju kui võimalik,sest ma hakkan ikkagi 12h -seid tööpäevi tegema kuigi on kerge töö , on see ikkagi väsitav. Alustan esmaspäevast. Pean nädalake ilusti siis puhkama. Kuigi sellisest suurest erutusest, et ma tean, et ma saan alustada tööd, unustasin küsida, et kus ja mis kell esmaspäeval olema pean . Reedel helistan ja küsin üle, või parem alustan helistamist neljapäeval. Ning ta ütles kaa et kui kellegagi peaks ginis midagi juhtuma, siis lähen ma automaatselt sinna tööle. Oeh, sellist rõõmusõnumit on palju lihtsam kirjutada :)


30.03.2011/Kolmapäev

Täna hommikul helistas mulle siis Gini omanik John, kes siis teatas , et on saabunud Austraaliasse. Vabandas, et tal nii kaua aega läks, aga see ei olnud tema süü, et immigratsiooniga oli jamasid olnud aga nüüd on ta siin ja järgmine nädal võtab minuga ühendust  tutvustab mulle mida ma siis näidistega pean tegema ja hakkabki töö pihta :) Niisiis tänane päevaplaan näeb ette seda, et ma lähen raamatukokku ja postitan blogi ning tsillin internetis, mida ma pea 2 nädalat ei ole teha saanud :)

Tehtud! Loodetavasti oli hea üle pika aja midagi lugeda :)




Tsauka, pauka !:)
Palju päikest teile sinna ning ka ilusat Kevadet ! :)

Teisipäev, 8 märts, 2011 Kell 19.55

Päevad mööduvad meie tagasioidlikus ent hubases hütis kenasti. Külmkapp endiselt töötab ja katus vett läbi ei lase. Marianna sai vahepeal oma sertifikaadi kätte, võib nüüd vabalt igal pool alkoholiga kaubelda ning tubakaäriga tegeleda. Mina käin ikka tööl vahelduva eduga ja vabaldel päevadel kas magame või istume arvutis ja vahime filme. Tööpäevi nüüdseks 2 lühikest ja 2 pikemavõitu. Pikemad olid siis neljapäeval ja pühapäeval mõlemad 13 tundi. Esimene oleks pidanud tulema 15-16, kuid üks põllu omanik avastas keset korjandust, et ta viinamarjades pole piisav suhkru tase seega oli mõttetu edasi korjata. Vaikselt hakkab selle koopaeluga ära harjuma - nagu mutt, kes päevavalgust ei näe. Töötan öösel ja päeval magan nii palju kui võimalik. Tunnihinne jääb küll viljafirmade omale alla kuid palk peaks tänu palju pikematele päevadele... või siis õigupoolest öödele tulema kenasti suurem.  Noh juhul kui see korralik hooaeg nüüd lõppeks pihta hakkab. Praeguseni ikka veel tasapisi, nädalas 3 ja 4 tööpäeva ja kõik tänu nendele tohutult pikkadele vihmaperioodidele. Kuid samas! Kuna viinamarjad vajavad paljupalju vett ja pea igapäevast kastmist, siis tänu suurele vihmale ja päikese puudumisele lükkub hooaeg kõvasti edasi aga saak on palju parem, seega kui kunagi korralikult käima peaks minema siis on tööd palju ja päevad pikad. Ülemus hoiatas ka, et naudiks veel nii kaua kui saab vabamalt hingata, varsti pole enam õieti aega magadagi tema sõnade kohaselt.

Töö seisneb traktori juhtimises, millele on taha haagitud suur mahuti, kuhu läheb sisse kuni 5t viinamarju/mahla. Kui suur harvester põõsaid mugib, pean mina täpselt temaga sammu pidama ja poomilt tulevad viinamarjad sinna haagisesse korjama. Kui mahuti on täis, tuleb sõita rekka juurde, harrastada täppissõitu (sest kui täpselt teatud kaugusel ei ole, siis pillad kõik kastis olevad viinuskad põrmandule või hoopis rihid rekka ja oma traktori ära. Alguses tundus see väga utoopiline olevat kui kogenud kutid näitasid kuid nüüdseks on asi selgeks saanud ja probleeme ei valmista...Kui ma kunagi kuu aega tagasi arvasin, et juba piisavalt traktoriga sõitnud ja mis seal ikka – lihtne ju!  Siis oi ei, seda masinat korralikult juhtida osata on hoopis teine teema. Ma polnud pöördepiduritest midagi kuulnudki, ainult mõtlesin endamisi et misjaoks neid piduri pedaale 2 on kui nad nagunii samal ajal alla lähevad. Minu praegune töö nõuab justnimelt nende pöördepidurite igapäevast kasutamist sest osad viinamarja read on kas kalde all või lihtsalt on keeramiseks nii vähe ruumi jäetud et pead sõna otseses mõttes täisnurkseid pöördeid tegema, mis ilma vastavate piduriteta ilmvõimatu oleks. Põhimõte siis selles, et olenevalt kuhu poole pöörata tahad, vajutad selle poole rattad plokki nii et ainult teine pool veaks ja traktor põhimõtteliselt keerab ennast mitte ei pööra. Lisaks veel igasugu pehmed liivateed kuhu väga visalt võib kinni jääda jnejne.

Üks õhtu võtsin esimest korda ka isa kalli raamatu lahti ning nagu needus seal somadhi koopastes sisenemise keelab, keelas raamat enda käest panemise. Lugesin tubli mitusada lehekülge jutti niikaua kuni juba hommikul päike tõusma hakkas ja isegi luuke lahtihoidvad tikud murduma hakkasid. Nüüd iga õhtu kui tööl ei ole ja linnud siristamise lõpetavad siis käib taaskord raamat lahti. Jõudsin just kohtam kus härra Muldašev isiklikult koopasse sisenes, kuid nagu erilised inimesed olid öelnud, vaatamata ta korduvatele katsetele siiski päris sisse ei suutnud minna. Ei tunnetanud enam käsi ja peavalu muutus talumatuks.

Ja nüüd lõpetuseks veel ilusat naisepäeva kõigile naistele! Ja no muidugi meestele kes ennast naistena tunnevad.

~Mirko~

Kell 20.21