Umbes kella 3 paiku eile, kui lisasin siia blogisse postituse tuli ikka idée et tahaks seal Bundabergis ära käia ja need monsterautod ära näha. Plaan oli hea aga teostus halb, sest perenaine ei saanud linna ära visata kuna neil auto ainult 2 kohaline ja kõik kellele ta helistas kaütlesid et linna ei lähe. Ei jäänud muud üle kui hääletada. Läksime siis jooksuga karavani juurde, tegime kiire söögi ja panime korralikumad riided selga ning maanteele – näpp püsti. Saime umbes 15 mintsa jalutada kui peatus auto kes meid lahkelt oli nõus ära viskama. Oli üksinda autos ja ruumi kui palju. Ütles et sõidab ka just tagasi koju, käis 250km kaugusel sünnipäeval et väsinud janii. Ütles et sõidab nagunii areenist mööda, viskab meid päris kohale ära siis kuid kuna meil oli vaja automaadist raha välja võtta siis pidime varem maha minema. Edasi polnud väga pikk maa kui olimegi õiges kohas. Autosid oli tohutult ja enamus läksid oma lastega neid masinaid vaatama. Kõik olid hullud fännid - karjusid ja kisendasid, monsterautode fännisärgid seljas jne. Otsisime ka omale tribüünil siis istekoha ja show võiski alata. Alguses tegid siis kõik osalejad 2 auringi enda tutvustamiseks ja rahvale lähemalt näitamiseks, siis pidid kõik püsti tõusma sest lasti Austraalia hümni. Etendus koosnes siis vabastiili mootorratturitest, kes seal trikke tegid ja hüppasid, siis väge noored lapsed sõitsid väikeste krossikatega ringi (kõige noorem oli 7 aastane), kraanaga tõsteti auto taeva alla ja lasti maha kukkuda, sama tehti mikrobussiga jne. Kui see buss ära oli kukkunud siis õhtujuht ütles et ooo iga backpacker oleks tahtnud seda bussi parem endale vms. Ja no loomulikult olid siis monsterautod kes ritta pandud romudes üle sõitsid. Muide ühe auto juht oli 15 ja teisel 16 aastane... ülejäänutel siiski vanemad mehed.  Oli siis õhtul nende vabakava kaa ja laste lemmik scooby doo võitis selle. Kõige uhkemalt lömastas neid ritta pandud autosid. Ühele mikrobussile oli taga paigaldatud reaktiivmootori laadne asi. See paugutas seal kaa korralikult leeki välja ja lõpus pani ühe auto põlema. Mootorratturid sõitsid tribüünide lähedalt ja andsid lastele plaksu ja üks onkel oli auto kapotile pandud kes läbi tuleseinade sõitis nagu leegimees või miskit. Vahepeal lasti ka ilutulestikku mis tõsiselt ei jäänud alla Tartu uusaasta ilutulestikule. Ma kujutan ette et peaaegu kogu piletite müügist saadud raha lasid nad õhku. Ikka oma 15 mintsa järjepidevalt ja väga ilusaid rakette. Show läbi sai siis hakkas asi tõsiseks muutuma... et kuidas me tagasi koju saame? Väljas oli päris kottpime juba ka. Läksime kõigepealt rongijaama lähedal asuvasse kiirsöögi kohta mis on 24/7 avatud ja võtsime burksid et kui peaks nüüd juhtuma et me koju jooksma/kõndima peame. See oli muide sama pood kust meie seiklus Bundabergis algas kui esimest korda siia tulime. See sama pood mille eest meid peale korjati ja edasi siia karavani toodi. Okei sõime kõhud täis ja läksime siis teele linna välja. Vast umbes poole tunnine jalutuskäik oli. Päris linnast välja veel ei jõudnudki kui Mann sõrme püsti viskas et äkki keegi viskab meid kasvõi linna äärde ära. Paljud sõitsid mööda teist nägugi tegemata kuid siis peatus auto. Sjuuke vanemat sorti valge auto mis oli puupüsti inimesi täis. Küsima minnes selgus et ta ei taha mitte meid peale korjata vaid me seisame tema maja ees ja ta tahaks hoovi sõita kui võimalik :p astusime siis mõned minutid edasi kui see sama mees tuli meile järgi ja peatas auto kinni ning küsis et kuhu me siis minna tahame. Ütlesime et Yandaranisse (koht kus meie karavan on). Mees seepeale et ooo et see on maru kaugel (32km). Mann juba ütles et okei siis pole midagi kui ise sinnapoole ei lähe et eks me hääleta edasi kuid mees jõudis juba vastata et aaah mis seal ikka hüpake sisse ma viskan teid ära. Käisime veel bensukast läbi ja sõit võis alata. Uskumatu lihtsalt. Ise just koju jõudnud ja selle asemel et tuppa minna lihtsalt heast peast ütleb et okei ma viskan teid 30 kiltsa kaugusele ära. Ütles, et tal poleks kodus nagunii midagi tarka teha olnud niiet pole probleemi. Üritasime ikka raha kaa kütte eest maksta kuid vend keeldus kategooriliselt, ütles vaid et oo don’t be silly J soovis meile ilusat siinviibimist ja sõitis ise kodupoole tagasi. No tõsiselt iga päev imestame ikka ja jälle kui vastutulelikud siin kõik on. Ta pakkus et võib meid maja juurde ära visata aga otsustasime viimase kilomeetrikese, mis suuremast ristmikust meie majani on, jalgsi kõndida. Varsti olimegi kodus ja oiii uneke oli väga magus tulema. Täna ärkasime kella 8 paiku taas ning nüüd pärast blogitsemist ei teagi mida tarka päevaga peale hakkan. Mann viis pesu pesema ja mina vist peaks midagi hommikusöögiks tegema. Ilm on ilus, päike paistab... õrn briis ka paitab jne. Tsaukimauki!

M&M