July 19, 2011

NÄEME EESTIS KALLID SÕBRAD!

July 04, 2011

Tööpäev ja etapid

Kõik algab sellest kui Brighann Gin'i saabuvad veokid koos kuni 20 tonniste kokkupressitud puuvilla moodulitega, mis kaalutakse ja väljastatakse juhile pilet, kus on kirjas millisesse väljaku sektsiooni ja ritta see moodul minema peab. Neid laeb maha päevase vahetuse moonbuggy juht Kaido. Kuid mis on moonbuggy?





Moonbuggy on see kurikuulus suur masin mida kasutatakse vaid puuvilla tehastes. Selle jaoks ei ole eraldi lubasid. Masinal puuduvad igasugu pedaalid - kõik juhtimine käib juhtkangi abil (pildi paremas servas). Seal peal on nupud ketialuse tõstmiseks ja langetamiseks, kettide käima ja kinni vajutamiseks. Edasi tulevad 4 lülitit : kettide kiirus, maha/peale laadimine, telik, käigud (neid on 3). Vasakul pool on 3 keeratavat nuppu - tuled, edasi suur punane on seisupidur.
 Üleval peakohal on igasugu näidikud : kütus, õli, hüdrauliline õli, mootori kuumus jnejne. Valge on pisike raadio, selle all raadiosaatja ja vasakul on kaamera ekraan. Kaamerad on nii vasaku külje peal (käivitub edaspidi sõites) ja tagumise kahe ratta vahel (käivitub tagurdades). Kaameraid on vaja seepärast, et kui selle ~15 tonnise suure moodulilahmaka peale olen laadinud siis akendest ei näe sa muud kui ette, paremat esimest nurka ja külje peale - kõik muu on nö. pime nurk.
 Pisike ülevaade kabiinist, tegu on siis kupeega - juhi iste ja selle taga asetsev metallist kast mida teise istmena kasutatakse aeg-ajalt.


 Eelmainitud kettide alus. Tegemist on siis 11 keti reaga mis vastavalt seadistusele nuppu vajutades laevad kas mooduli peale või maha.
 Pean vastavalt kontori poolt valmistatud nimekirjale sõitma õigesse ritta, et õige moodul peale laadida.
 Moodul leitud, siis sisse esimene käik, ketid peale laadimise funktsiooni peale ja minek.

 Kui moodul on üles korjatud jääb maha korralik hunnik sodi ja nagu peldikuski käies peab iga mees oma tagumiku ise pühkima, kehtib sama reegel ka siin - ise tekitad segaduse, ise rehitsed, ise korjad.
 Kui olen mooduliga tagasi tehasesse jõudnud tuleb masin sirgeks ajada. Siinkohal mainiks ära, et 1 mooduli sissetoomine koos rehitsemisega võtab keskmiselt 10 minutit.
 Kui see valmis, tuleb läbi lõigata köied, mis katet peal hoiavad ning esimene ots "odaga" üles lükata, kuna moodulid tuleb hästi üksteise vastu suruda ja hiljem poleks võimalik katet kätte saada.
 Kui moodul paigas, tuleb võtta katte küljest pilet. Pileti peal on mooduli number mille järgi neid eristatakse kuna puuvill on kasvatatud erinevate kasvatajate poolt siis on sortimendid, kvaliteet, mass ja muu informatsioon väga kindlalt ära määratletud.
 Pilet tuleb skaneerida arvutisse - põhimõte sama nagu poes lihtsalt triipkood punase triibu alt läbi ja juba ongi andmed arvutis. Seal on siis kirjas täpselt mass mille abil arvuti arvutab mitu nn. hea puuvilla kuubikut sellest saab, väljatuleku protsent, kust väljaku otsast on moodul toodud jnejne.
 Tagasi välja oma mooduli juurde millelt tuleb nüüd kate täiesti maha võtta, kokku rullida ja teist omasuguste sekka viia.
 Vahepeal ei ole moodulid mitte kandilised vaid ümmargused (uus tehnoloogia) ja nende katted lähevad ümber töötlemisele, selleks pannakse need suurte pressi mis nad kõik ~300kg kuubikuks surub. Rihmatada tuleb manuaalselt, masin lükkab kuubiku välja ja tõstuk viib selle minema.
 Kui moodulid on ilusti riburadapidi ritta säetud siis ootavad nad järjekorras nende ogadega rullide vahelt läbi minekut. See on siis esimene nö. filter, mis arutab lahti moodulid - puuvill imetakse torudesse ja suured kivid ja muu jura lendab alla keldrisse. 1 moodulit lahkab antud masin, olenevalt muidugi põranda kiirusele, 30-40 minutit.


 Edasi läheb puuvill läbi igasuguste kuumutite ja jällegi filtrite mis korralikumalt puhastavad.










Need kolm masinat on põhilised jälgimise all olevad tegelased. Siin käib puuvill läbi mitme sae. Tegemist on suus jällegi suurte rullidega kus umbes cm vahedega on ritta laotud kümneid saeterasid. Selle eesmärk on kätte saada puuvilla seest kõik seemned. Viimased kukkuvad alla šahti ja juhitakse torude kaudu uude aita. Seemneid ei visata ära vaid müüakse farmeritele looma söödaks.
 See parempoolne masin lükkab ringlusesse üleliigse puuvilla. Kui sealt liikuv põrand annab moodulit lahtiharutajale ette liiga kiiresti ja saed ei jõua kõike ära töödelda siis torude kaudu üleliigne puuvill lükatakse sellesse masinasse. See omakorda juhib ta tagasi ringlusesse, et anda puuvillale uus võimalus saagimisse minna.
 Antud masinast tuleb niiskus, mis on vaja puuvilla kvaliteedi tagamiseks ja kokku pressimiseks. Loomulikult on see täpselt seadistatud arvutiga mis kogu protsessi juhib. Kui nüüd täpse niiskusastmega puuvill jõuab sellest suurest torust alla, kohtub ta pressiga, mis tohutu jõuga üles-alla käib ja eelmainitud "hea puuvilla" kuubikuteks pressib.
 Kui kuubik on valmis, sülitab masin selle rullikutele, mis omakorda ta pakkimise ruumi lükkab.
 Kuubikud rihmatab plastikust rihmadega kinni masin.

 Pakkimise ruumis töötavad naised. Igalt kuubikult peavad nad võtma näidistüki mis nummerdatakse, keeratakse rulli ja pannakse karpi. Kui teatud arv karpe täis viiakse need näidised linna kus asub proovide maja - koht kus Marianna alguses töötas. Edasi tuleb masina käppade peale tõmmata kott kuhu tõukur kuubiku sisse surub.
 Naiste ülesanne on kotisuu paari pistega kinni õmmelda, jällegi pilet külge panna ja uut kuubikut ootama jääda.
 Pakitud puuvilla kuubikut kukkuvad ükshaaval rullikutele mis tehase sisehoovi viib.
 Sealt edasi tuleb mängu tõstuk, mis nelja kaupa nad sealt rullikutelt üles korjab...

 ...ja lattu viib. Ühe kuubiku hind pidi olema umbes 950 dollarit.
 Need teistmoodi pakitud ja eraldiseisvad kuubikut on moodustatud nö. jääkidest ja halvema kvaliteediga puuvillast. Neid ei kasutada riiete valmistamise vaid hoopis millegi muu otstarbel. Kuskilt vist kuulsin et nendest tehakse vatitikkusid ja -padjakesi.

 Kõik sodi mis praagitakse töötlemise käigus välja, läheb torude kaudu pisikesse kuuri.


 Kuuri küljel asuvad kangid ja nupud mida tuleb iga 45 minuti tagant vajutada/tõmmata et avada luugid mis kogu pahna välja lasevad. Siis uuesti sulgeda ja jälle 45 minutit oodata.







Kuuris seisab traktor oma suure haagisega. Kui luuke on 3 korda avatud siis on traktori haagis täis ja selle peab viima suurde auku. Sõit sinna ja tagasi umbes 20 minutit. 
 Tehase tagaruumid kus on suured mootorid, imejad, torud ja muu säärane. Arvatavastu pärast keldrit kõige tolmusem ruum.
 Teisele poole vaadates.
 Pisike söögituba, mis on varustatud mõninga köögitehnika ja tasuta kohvi ning teega. Imelikul kombel on köögist kadunud ära kõik tassid, kahvlid, noad ja lusikad. Taldrikud on veel imekombel alles, aga küll nendegi kord tuleb.

 Päikese tõus annab mõista et kell on saanud 6 ja tunnike jäänud vahetuse lõpuni. Kiirelt veel viimased moodulid sisse vaja tuua ja põrandad puhtaks pühkida enne ülemuste tulekut.
 Hoomikul kui vahetus läbi, parkla poole jalutades.
Ka kõige kõvem vend on oma vahetusega lõpule saanud.

Horoskoop

Tähetargad, prohvetid, sharlatanid ja luuaratsanikud teavad rääkida, et täna paari tunni pärast peaks jäära tähtkujus sündinud inimestel tekkima ürgne tung blogi kirjutada. Puutumata ei pidavat jääma sellised teemad nagu seks, alkohol ja narkootikumid. Loomulikult veel ka korralik ülevaade tööst puuvilla vabrikus koos illustreeriva fotomaterjaliga ja lugusid elust enesest. Püsige lainel ning teavitage sõpru ja tuttavaid. Paneme taimeri käima ja rohkem kui 5-6 tundi praegusest kuluda ei tohiks.

See ya's l8er!

May 27, 2011

Noo tsau!
Jällegi utsitati mind tagant,et blogi kirutaksin!

Niisiis , Umbes kolm nädalat olen töötanud Mirkoga koos Gini Yard Crew's(Aias). Meie töö seisneb siis aia koristamises , veokite moodulitest maha laadimises ,prügiveos ning moodulitele plastiku tagasi peale panemine, kui tuul on selle maha lennutanud. Töö on ise enesest lihtne, aga iiiigaaav.  Saame 22.95 dollarit tunnis, milest läheb 13% makse maha. umbes 20 dollarit puhtalt kätte. Töö oli alguses 6-st hommikul kuni 6-ni õhtul, seega 12h . Aga nüüd pärast vihmasadusi otsustasid suured ülemused, et ei ole vaja 12 tunnist tööpäeva, saab ka 10h hakkama. Sest talve poole on hommikuti väga, väga külm(umbes -4 või isegi - 19) nagu kõrbetes ikka ning päeva peale tuleb umbes 20 kraadi sooja või isegi rohkem. See -19 kraadi oli olnud umbes 9 aastat tagasi. Aga lund selles rajoonis ei saja, kuigi Sydney läheduses oli isegi sadanud esimestel kõlmadel öödel. Nii, et ega see Austraalia nii soe maa ei olegi , kui arvasime.
Nüüd siis hetkel kestavad meie tööpäevad 7-st hommikul kuni õhtu kella 5-ni. Meie päevas on kolm suuremat pausi, ja ülejäänu aja võime tunnis teha ühe 5minutise pausi, et teed/kohvi endale teha või käia WC-s. Aga meie töö on selline vabam, teeme oma pause siis kui ise soovime ja heaks arvame. Kirjutasin ennem, et laeme veokitelt mooduleid maha. Mis see endast siis kujutab. Sellise masinaga nagu Moonbuggy laetakse mitme tonnised moodulid veokitelt masinale, mis omakorda toimetab mooduli erinevasse sektsionisse, kuhu see siis eelnevalt on määratud.Selle määrab Weightbridge/office inimesed. Ja meie võtame oma redelikese ja rehad ning lähme rekka treileri peale, et siis maha jäänud puuvill kas Moonbuggy peale lükata või siis maha visata. Siis astume redelislt maha ja teeme rekka teise treileri. Ja üdiselt ühe rekka maha laadimine võtab aega umbes 15 minutit. Kui juhuslikult rekkasid ei ole siis rehitseme ümber moodulite kõik maha langenud või kõik mis suurem tuul võib minema lennutada kokku ja hiljem korjame oma auto peale, mille täis saamise korral, lähme tühjendame gini. Ja kõik algab uuesti. Prügivedu teeme vähemalt 2 korda nädalas, kui rekkasid väga palju ei tule. Prügivedu näeb välja nii, et korjame kõik prügi autole ja sõidame kuhugile pära põrgusse, mis võtab vähemalt 20 minutit sinna ja 20 minutit tagasi sõiduks ning siis prügi maha laadimine,kaa umbes 20 minutit. Nii aga see ei ole ju huvitav jutt.

Nii, sündmusi/äpardusi, mis tööl juhtunud.
Parasjagu kui moodulite vahelt cottonit autole laadisime, ja vahetasime rida, siis ma seisin auto tagumise kasti peal ning Mirko mõtles mind natuke ehmatada , aga hoopis sõidutas mind mooduli ja auto vahele nii, et ma karjusin nagu segane ja suutsin ainult auto kasti istuda, sest ei tundnud oma jalgu. Aga kõik on korras, ainult sinikas on ikka veel mälestuseks, kuigi see äpradus juba 2 nädalat vana.

Mirko on nüüdsest Garfield, sest mitte et ta laisk oleks aga talle lihtsalt meeldib süüa ja magada(Mirko enda sõnad) Rekka juht ja Paula(kaastööline, 58 aastane) kutsuvad teda nüüd nii.
Mulle tehti ka kompliment, Rekka juht: Lisaks sellele, et oled hea välimusega , on sul ka väga hea karakter! Noo ma tänan! :D

Ja kogu aeg kui juhendan kas rekka juhti või Moonbuggy juhti, siis alati nad naeravad mu üle, noo juu siis olen Kloun! :D
Ja ükspäev, rekkade mahalaadimisel, unstasime redeli maha ja pidime rekkale kuidagi teisiti saama ning, mis arvate, Jõehobu Gloria ei saanudki rekkale, sest ei jõudnud ülesse minna, kukkusin maha! :D Rekka juht võttis käest kinni mõtles, et aitab, aga ikkagi ei suutnud, ja mirko lükkas mind altpoolt. Aga ei , sain jällegi oma jõehobu tiitlile ainult tunnustust ja kõik said minu üle naerda.

Nooh, ega rohkem vist olegi midagi.

Tagasi kodumaalne naasmise kohta ei oska hetkel mingit teavet anda veel, võtama nädala kaupa ning kodunaasmise aeg jõuab iga päevaga järjest lähemale!:) Kodu kallis kodu, varsti tulen/tuleme!:)

Suured tervitused teile ning peate tänama Mammut, kelle pärast ma end nüüd kokku võtsin! :D Tsau Mammu! :)

May 04, 2011

No Tsauu! :)

Nii palju on vahepeal juhtunud. Nimelt siis Mirko on taas minuga koos, siin Morees. Ning meil ei ole enam Celicat. Mootor läks katki! Plahvatas. vsjoo!
Püüan alustada otsast.
Teisipäeval 26.04.11 helistas Mirkole Gini ülemus. Kas tahaksid tööd, sest keegi lahkus töölt.  Niisiis pakkis Mirko asjad ja asus järgmisel päeval teele.
Kolmapäeval umbes kolme ajal päeval saatis Mirko mulle smssi, et äkki saaksin talle järele minna Haysse, mis oli minust umbes 800 km kaugusel. Aga mul oli veel 2h vaja tööd teha. Pärast töö lõppu läksin koju  ja noo mis muud küsisin Nelelt ja Kaidolt nende kallist suksut ja viisin Kaido tööle, edasi hakkasin sõitma Hay poole. Muidu ega see sõit ei olekski eriti kohutav olnud, kui eelnev öö oleksin saanud ilusti magada. Aga kuna Nelel ja Kaidol oli vaba öö siis nad olid üleval ja tegid süüa ning vaatasid oma seriaale arvutist. Ning kolmapäeva hommikul magasin veel sisse kaa. Olin väga pahur. Kuid päeval tegid nad mule toreda üllatuse! :) Tõid mulle piparkoogimehikese, kinder bueno ja tassike kohvi, selle eest, et mul magada ei lasknud . Nunnu juu! :)
Aga nii Kolmapäeva õhtul kell kuus peaaegu kell seitse sain Moreest minema. Olin juba tol hetkel väga väsinud aga Mirko oli vaja ju Moreesse saada. Tal ei olnud võimalik bussi või lennuki peale minna, sest seda tavaari, mis meil loxtonis oli, seda lihtsalt isegi kahe inimese jaoks tassida oleks liiast.
Tegin umbes 5 vahepeatust. Üks oli söögi ja kütuse peatus ning teised jalasirutus ning pissipeatused . Söögiks ikka vana hea McDondalds. Sest kell 00. ... Läbi enam kuskilt ju midagi korralikku ei saa. Väga mitmetel kordadel püüdsin mõne auto kinni, et üksi pimedas ei peaks sõitma. Eriti sellepärast, et känguru võib ju tee peale hüpata ja endal vähe kindlam kui näen kuidas tee ees kulgeb. Aga üks hetk võtsin ennast rekkade sappa. Aga ega nad mind kaua ei tahtnud enda taha. Nii pea, kui tee muutus kahe realiseks, võtsid nad hoo 110-lt nii umbes 60ne peale! Aga mina ei möödunud neist . Olin nagu takkjas taga. Lihtsalt  ei soovinud üksi sõita. Aga kuna siin Austraalia teede ääres on hästi palju rekkade ja tava juhtide puhke alasid siis nad suundusid sinna ja mul ei jäänud muud üle kui lihtsalt mööda sõita. Üksinda sõit algas. Aga eii läinudki kaua , kui leidsin juba uue ohvri, kelle taga sõita, aga tema kätte saamiseks ületasin ka natuke palju kiirust 110ne alas sõitsin 150ga vb ka 160ga. Ja igal pool olid sildid, et NSW(osariik) kasutatakse kaameraid. Ups. Noo loodetavasti midagi halba ei juhtu. Ja väga mitmel korral mõtlesin, et nüüd läheks küll puhkealasse puhkama aga kus sa sellega, pidin ajaga vidu sõitma, sest pidime järgmise päeva õhtuks tagasi olema, et Kaido saaks autoga tööle minna.
Kui olin Haysse jõudnud , otsisin Mirko hotelli üles, kus ta parasjagu viibis ja olimegi jälle koos! :) Nii kaua kuni Mirko läks hotelli toast asju võtma, kutsusin ühe pisikese krantsitaolise koerakese auto juurde, ise ma loomulikult ei tahtnud autost välja minna , sest nii külm oli.. JA loomulikult koer hüppas sisse, istus siis juhiistmele ja kui Mirko tuli tagasi, läks koer ilusti tagumisele istmele . Istus nii ilusti ja kuulekalt. Aga siiski mirko käskis  koera autost välja võtta! Nii halb oli seda teha, sest kutsul oli ju kaaaa külm. Ja ta sobis nii hästi. :D Hea meelega oleksin endale võtnud! :D Vägagi mitmel korral olen soovinud omale siin Austraalias koera võtta aga noo mis ma koeraga pärast peale hakkan :D Aga siis liikusime meie Celica poole! Et Mirko ja minu asjad ära võtta autost! Oeh, nii nukker kuidagi! Ta oli ikkagi nii ilus ja nunnu! Meie esimene sportauto! Niisiis, kuna eelmine päev üks naine oli pakkunud Mirkole, et kui abi vaja tule ja koputa uksele, sest tema farm oli autole väga lähedal. Ja noo mis seal ikka, Mirko läks ja koputas ja küsis, kas tahaksite selle auto endale võtta või viia lammutusse vms, sest Austraalias saab trahvi, kui jätta auto tee äärde. Mirkole pakuti natuke ka auto eest raha aga ta otsustas mitte võtta! Sest mis seal ikka, parem anda tasuta auto ära, kui saada trahve auto eest. Siis asusime tagasiteele. Ja Hay linnas hommikul nägime veel seda koerakest elegantselt liikumas, keel väljas ja siblis ringi! Ta oli lihtsalt nooo niiii armas. Nii ilusad silmad! Suured! Vot!
Aga jõudsime ilusti kella 16.55 Moreesse jõudsime ka mõned asjad autost maha laadida, kui Kaido juba tööle ruttas. Nüüdseks on sellest juba nädalake, mil me Mirkoga koos ühe katuse all. Kõik kulgeb hetkel väga hästi. Loodetavasti jätkub see sama moodi!:)

Olge mõnusad ilusat kevadet ja peagi algavat suve ning meile karsket sügist ja külma talve! :D

Teie Manna:)

April 19, 2011

Nonii, täna on siis vaba päev ning üritan natuke blogi kirjutada! :)

Nimelt siis tänase seisuga 2 nädalat töötanud ja see mul teine vaba päev. Väga hea on hommikul kauem magada aga ülejäänud päev, ei oskagi nagu midagi teha!  Aaa je elukohaks on hetkel Moree, NSW, Üks motelli tuba :D Igaksjuhuks mainisin, sest tavalliselt kui siin mandril mingisugune katastroof siis arvatakse et ma olen seal piirkonnas :) Aga ma olen täitsa sisemaal :)

Aga minu tööst siis kaa natukene, püüan seletada oma töö ülesandeid ja kuidas masinad töötavad. Ning  natuke huvitavaid fakte ka!

Esiteks, minu töö ülesanded:
Minu töö ülesannete hulka kuulub puuvilla proovi kastide järjekorda asetamine riiulile. Kastide suurus on umbes 1x1 meetrit ja kõrgus umbes 20 cm.  Või pigem pean ütlema karbid. Ei teagi, aga vahet pole. :D Igas karbis on 30 samplit/proovi. Proovid saame siis Ginist, kus Nele ja Kaido töötavad. Nele põhimõtteliselt saadabki mulle need samplid, mis nad on võtnud. Kui karbid on riiulile järjekorras ritta seatud, siis kirjutan need ka raamatusse, et oleme need vastu võtnud. Sinna pean siis kirjutama
- kuupäeva,
-kellaaja,
- siis puuvilla kasvataja ID,
- mis tehasest on tulnud proovid,
- mis põldudelt on puuvill korjatud,
- ja mis numbrist numbrini need samplid on
Ei usu, et midagi sellest väga aru saate, aga vb natukenegi. :)
Siis lükkan riiulid classing roomi, kus siis ülemus Steve hakkab neid klassifitseerima. Ja poolitama, et saaks testida ning ka pakkida, edasimüügiks.
Klassifitseerimine on üsnagi tähtis, sest selle järgi saab Steve farmerile hinna määrata, mis on selle puuvilla väärtus.
Puuvilla väärtus  võib oleneda, värvusest need värvuse erinevusi on umbes 20. Siis oleneb kaa mikrokiu tihedusest. Mis siis võimaldab puuvillal küllaltki pikaks venida. Ja siis ka puuvilla taime lehtedest, mida vähem lehti on sea kõrgem ka hind. Lehtesid ja putukaid puuvilla seest töödeldakse välja siis Ginis. Seda teevad masinad. Siis edasi, Steve poolitab igat kolmandat proovi, et Rongo(naine, pärit Uus-Meremaa lähedal asuvalt saarelt - VÄGA TORE) saaks siis teha proove. Ja ülejäänud kõik 30 proovi Steve jätab mulle, et pakiksin neid. Sest need kile sisse pakitud proovid lähevad müügiks Hiinasse , Tai jne, kus siis arvatavasti riideid valmistatakse.
Niisiis, sellest masinast millega põhiliselt Rongo töötab ja vahetevahel mina, kui pean teda asendama. Oehh. Võtan siis karbi, kus on proovid, mida testida. Proovid on erinevad, vahetevahel on proovid metsikult suured, ning vahest ei jätku proovi iga masina osa jaoks. Poolitan proovi kolmeks, et kaks ristküliku taolist proovi panna värvuse kindlaks tegemise masinale. Siis pean panema 9.50-10.50 grammi puuvilla kaalu peale. Kui proovi on piisavalt siis panen kaa kahte Combi(ei tea eestikeeles vb kamber :D) proovi, seda üldiselt suvaliselt, silma järgi. Siis löön skännerist koodi läbi ja panen käed soojatundlikutele nuppudele, et värvuse ja pikkuse/tugevuse(Comb) masinat aktiveerida. Kui aktiveeritud, võtan kaalult puuvilla ning topin pisikesse auku, mis testib siis Mikrokiu tihedust. Kui kõik muutub siniseks arvuti ekraanil , siis tähendab, et kõik on korras, aga vahetevahel viskab erroreid, kas ühes või teises kambris on liiga palju või liiga vähe puuvilla. Kui on liiga vähe, siis pean siis mikrokiu aparaadist välja hüpanud puuvilla võtma ja seda natuke õhulisemaks tegema, panema siis ekraanil öeldud kambrisse, ning siis aktiveerin jällegi masina. Aga kui kõik korras, siis võtan kambritest ja mikrokiust puuvilla ja viskan ära. Värvuse aparaadist välja tulnud puuvilla pakin ilusti kokku ja panen karpi tagasi. Ja nii teen kõik karbid, mis vaja teha.
Ja veel, et saaks testida, peab olema ruumis õige niiskuse tase, sest kui on liiga kõrge, siis puuvill venib paremini ja testi näitajad ei ole õiged. Ning proovid peavad õige niiskusega ruumis seisma ennem testimist vähemalt 24h.

Issand kui raske on kirjutada!! Ja palun kui millestki aru ei saa siis palun ainult küsige, kirjutage!! :)
Nii kui testid tehtud, siis võin ka pakkida puuvilla kilesse, ning selle kokku rullida masinaga. Rulli sisse läheb siis 2x 30 proovi, peavad olema järjestikuliselt kiles. Masinaga rullides lasen siis õhu välja. Ja mis ma veel üks päeva teada sain, et need kile sisse pakitud proovid kaaluvad 9 kilo. Teadsin, et rasked aga et nii rasked, ei uskunud. Aga kui pakitud, siis kirjutan peale numbrid, mis numbrist numbrini on sea samplid sees ja panen rulli numbri ja panen seisma, teen neid umbes 6 tk ära ja siis viin konteinerisse seisma. Nii kaua kuni keegi tahab neid.
Ja üks päev oligi, et pidin välja tirima juba mõned rullid, mis siis lähevad laevaga kuhugile üle mere. Arvatavasti Hiina. Ja ma pidin veel teatud numbrid välja võtma pakist ja nendest uue paki tegema, mis jäävad meile . Väga suur segadus ja numbrite mäng oli, püüdsin omale selgeks teha, mis ma tegema pidin aga siiamaani ei saa aru, mida ma siis õieti ka tegin .  Aga loodetavasti kui neid tegema hakkan tihedamini, siis hakkan aru saama ! :)

Minu töö kohustuste hulka kuulub kaa proovide ära viskamine, kui ülemus on positiivse vastuse saanud, et farmer on rahu nende testi tulemustega. See, puuvill, mida ära viskame, nimetatakse loose. See läheb ühe suure koti sisse ning see viiakse tehasesse tagasi. Seda töödeldakse uuesti ning hiljem tuleb see teistsuguse puuvillana tagasi nagu moss. See on siis loomadele söödaks või ei teagi, miks või kuhu.
Aga iga hommik pean karbid ja kaaned kokku pakkima ja loose välja vedama, et siis Gini meeskond saaks peale võta ja Gini viia.

Nii aga ega vist ongi tööülesannete selgitamisel lõpp.

Nii ja ülemus , oii mul on vedanud! Nii äge! :) Ta on ameeriklane , ta on oma tööd teinud 33 aastat, ta on gentelmen. Ladies first ja thank you ladies! :) Teist aastat järjest igal reedel on tal tavaks tuua bakerist kas pirukat või sandwichi(võileiba).  Ta premeerib töölisi hea töö eest. Ja olen korduvalt saanud kiita, kui kiire õppija ja kui hästi oma tööd teen ning kui kohusetundlik ma olen.
Meie tiimis ei ole palju inimesi, peale minu veel 2 inimest Rongo ja Steve  , aga ikkagi tore on! Ja ülemus üritab õpetada mulle hästi palju asju.
Nimelt rääkis, et USA dollarid ja enamus paberist on tehtud puuvillast. Ja andis mulle ühe dollarilise! :) Ning siis ütles, et peale selle, et Austraalia dollarid on vee kindlad on need ka eri suurusega, et pimedad oskaksid teada, millist kupüüri nad käes hoiavad. Ja et valgusfoorid kaa pimedate sõbralikuks tehtud. Hääle poolest, et teavad kui teeb tuuut- tuuut siis on punane ja kui on tut-tut-tut-tut kiiresti siis läheb punaseks või on juba punane aga veel võib üle minna.  Ja üks kord tahtis mulle tutvustada skype :D küsis, kas tean, mis see on ja kiitis taevani :D et see ikka nii hea asi, perekonna ja sõpradega suhtlemiseks:D Ning ütles, et soovitab kindlasti minna mul Uus-Meremaale! Ja Tasmaania pidi ilus olema! Ja Taimaal pidi üks saar olema, mis hästi ilus aga nime ei mäleta..

Nii, et hetkel on tööga vedanud kuigi tunde võiks juba rohkem olla a tunnipalk viks rohkem kui 20 dollarit olla! :D  Kuigi see on kaa hea :D


Tsauki Mauki
Kalli-Ralli Teie Manna :)

March 31, 2011

Noniii, esimene aprill! :) Homme teisel aprillil saab meil 7 kuud , mil me Austraaliasse jõudsime. Umbes 5 kuud Austraalias jäänud vähemalt viisa lõppemiseni.

Sain kaa oma esimese aprilli nalja Mirko poolt:
Nimelt esimene kord püüdis ta mind alt tõmmata, et ülemus helistas ja ütles, et tal enam tööd ei ole. Aga selle närisin läbi. Teadsin, et see on Aprilli nali.
Aga teine kord, kuna eelnevalt olime toidupoodi minekut maininud, siis Mirko kasutas seda väga kavalalt ära. Noo ma lähen nüüd poodi, mille peale ma ütlesin, noo okei mine siis! Anna teada kui tagasi tuled, ning tema ütles, mulle Aprill!!! Väga nunnu :D Aga nüüd ta läkski päriselt poodi :D


Kardan, et olen haigeks jäänud, sest kogu aeg sooja käest minna konditsioneeriga ruumi on ikka väga ränk. Eriti kui konditsioneer kou aeg kuklasse puhub. Meie motelli toas, vahest on tõesti palav, siis paneme tööle, aga juba paari minuti pärast on minul täiesti külm, nii, et lähen teki alla ja siis on mul veel sviiter kaa seljas. Peaks ju nagu soe küll hakkama, aga ei , külm on! Ning siin raamatukogus töötab see konditsioneer kogu aeg, kui tulla varakult raamatukokku nii, et töötajad on alles selle sisse lülitanud, on kõik okei, on piisavalt õhku, et olla aga pika peale istudes on lausa väga külm! Selline tunne, nagu vara kevadel läheksin lihtsalt kampsuni peal välja.. Või ma ei tea, ei oskagi lausa seletada. Lihtsalt väga külma kartlik ja alati õhtuti lähen näost rõõsaks ja muutun uniseks, juba vaikselt köhin. Ei tahaks siin kliimas küll haigeks jääda.

Vot nii, suured tervitused, ning nalja rohket esimest Aprilli! :)

Manna :)

March 30, 2011

Jubee!

30.03.2011/ Kolmapäev




Käisin eile poes! koju kõndides hakkas mind üks valge ute, auto jälitama, siis peatus tee ääres, aga ma läksin sel hetkel üle tee ja oma tänaval kodu poole kõndides tuli see auto mulle järele! See oli jube, juba alguses tundus see auto kahtlane, kui ta seisma jäi. Ning siis üks mees küsib, ega ma ei oska öelda, kus asub bassein, ütlesin, et tõesti ei tea, sest ei ole kohalik. Siis uuris, et mis ma teen siin? Ütlesin, et hakkan tööle. Uuris ja puuris, kus ma pärist olen ning kellega siin olen jne.. Kui ükshetk kui olin juba nö vestluse lõpetanud . Sõitis ta autoga minu juurde ning küsis, et ega ma ei vaja raha? Ütlesin , et eii mul raha piisavalt, ja andsin jalgadele kiirema sammu, tüüp sõitis minema! Võib- olla ma reageerin üle aga ta veel liigutas endal paremat kätt närviliselt alumise koha juures, arvan siiski, et see oli mingisugune pervert! Ja neid pidi siin linnakeses ikka liikuma :S Ja tänaval kõndides vilistatakse nii autodest kui niisama kõnniteedel järelevaadates. Siin linnas ma küll pimedas ei taha kõndida!  Loodan, et ei pea seda tegema! Kui veel midagi sellist peaks juhtuma, siis ma lähen küll politseisse! :S Kuigi ega ma ei tea, mida ma seal küll räägiksin neile, et mind jälitatakse we? Ma ei oska inimest kirjeldadagi :S Selline asi juhtus minuga esimest korda, ning täitsa hirmutas mu ära! :/


31.03.2011/Neljapäev

Aga nii, Täna on minu kalli vennakese sünnipäev! Palju palju õnne kallis vennaraas! :) Sinu õde ja Mirko

March 29, 2011

Mitme päeva kokkuvõte! :)

21.03.2011/Esmaspäev

Jätsin siis Loxtoni kodukesega hüvasti, samuti ka Mirkoga. Mirko viis mind Loxtonist Mildurasse, et siis järmisel päeval varakult lennuki peale jõuda.  Sain siis ööbimise vana töökaaslase Nathani ja tema tüdruku Stacey juurde. Väga mõnus ja hubane oli. Õhtusöögiks tegi Nathan siis spagette ja lihapalle. Leppisin Staceyga kokku, et hommikul äratab ta mind üles ning siis viib mind lennujaama.  Stacey rääkis, et ühe õhtuga oli nii palju vihma sadanud, et üleujutused olid katnud teid.

22.03.2011/Teisipäev

Ärkasin hommikul kell 8.00 , sättisin end pikaks lennutripiks ja lennujaama sõit võis alata. Kuna hommikul ei jõudnud süüa siis võtsin lennujaama kohvikust ühe hedgehog'i koogi ja cappucino. See kook oli vastikult magus ning tänu sellele läks süda pahaks. Niisiis, lennuk väljus Mildura lennujaamast kell 10.00 ning jõudis Melbourne kell 11.30 . Selles lennukis oli 33 kohta, ning seal lennukis oli peale minu veel 3 inimest. Sellise pisikese lennukiga oli mul tunne nagu ma oleksin VIP.  Melbourne's maandudes läksin mööda koridore oma kohvri järele. Seega hakkasin Melbourne lennujaama avastama, kui oli avastatud, siis otsisin üles oma terminali, kus siis järgmine lend väljub. Mõttes käis mitu korda läbi, et võiks ju minna ja sõita bussiga ringi mööda Melbourne aga kuidagi ei tihanud selle kohvriga sinna sõita ning ega seda raha kaa nii palju ju ei olnud.  Niisiis tegin lennujaamas aega parajaks, kui oligi juba aeg ennast check-ini vedada. Kui check-in tehtud, istusin ooteruumi maha võtsin väikse boosti( marjajook) ning lugesin austraalia kohta raamatut. Ning üsna varsti avati ka värav, kust ma pääsesin lennukile. See lennuk võrreldes teise lennukiga oli massivne , kuid selistega olen ma päris mitmeid kordi sõitnud aga sellise pisikesega oli mul alles esimene kord. Kui olin Sydneysse jõudnud , suundusin jällegi oma kohvri otsinguile. Hiljem kui lennujaamast väljusin, leppisin Nele ja Kaidoga kokku, kus me umbes kohtume, sest telefoni aku oli mul tühjaks saamas. Niisiis, hiljem läksime me kinno filmi nimega ''Unknown'' vaatama, see oli äge. Ei kahetse üldse, et lubasin üle pika aja endale meelelahutust. Hiljem otsisime endale öömaja, milleks ostutus üks Motell. See ei olnud just kõige parem.  Mis siis selle viga oli? Nimelt, esiteks oli see suitsetajate ruum. Must, räpane diivan, põrandad olid niisked, dushi ruumis võis põrandal leida  teise inimese juuksekarvu, see põrand oli seal samuti mingisuguse möksiga koos. Kuid polnud hullu, pesema minnes tõmbasin oma jalanõud jalga. Ning pärast seda suundusin magama.

23.03.2011/Kolmapäev

Sydney Ooperi maja
Päeva plaaniks oli külastada Ooperi  maja. See maja oli tõsiselt võimas, väga äge. Seal Ooperi maja vastas oli Harbour Bridge , kus oli võimalik raha eest üle silla kõndida ning linna ka kõrgemalt vaadata, aga kahjuks ei saanud tol hetkel seda lõbu lubada, sest vaja ju ennem raha teenida. Küll hiljem võib-olla Mirkoga koos saab mindud sinna :) . Päevake möödus kuidagi kiirelt, kui pidime juba omale järgneva öömaa soetama, ning selleks osutus üsnagi ilus Marco Polo motell, mis ei olnud hinna ja kvaliteedi poolest üldsegi mitte halvad. Võrreldes see, mis meil eelnev öö oli olnud. Sõime õhtusöögi ja läksimegi magama.

Sydney Ooperi maja
Harbour Brigde




24.03.2011/Neljapäev

Niisiis eelmine õhtu mõtlesime välja, kuhu poole suunduda kas natuke sisemaale ja nautida Blue Mountainsi vaateid või minna ainult üles poole, külastada Palm Beachi, mis on tuntud kui Kodus ja võõrsi lavastus kohana. Niisiis jäi teine variant, sest Nele ja Kaido olid natuke juba näinud Sinimägesid. Niisiis Palm Beach, väga ilus koht. Seal tegime väiksed pildid Summerbay kohvikust ja sealsetest vaadetest ookeanile, ning hiljem suundusime natuke eemal olevasse randa päevitama, seal oli väga tuuline, kuid päike oli see eest mõnus. Hiljem pärast päevitamist asusime jällegi teele. Jõudsime Newcastlesse, kus siis õhtusöögi kohaks valisime Vietnami restorani, mina tellisin siis Satay Chiken ja valge kuiv  maja vein. Ööbimiskohaks leidsime ühe ilusa ranna, kuhu siis asetasime telgi ja uinak võiski alata, kuu seal ookeani kohal oli kollane kui juustukera ja nii suur ning ei saa mainimata jätta kaa ookeani kohinat. Selline tunne oli, et oleme täiesti üksikul saarel.













25.03.2011/Reede

Minu äratuskell helises kell 7 hommikul, ning see vaade, mis ma telgi uksest nägin oli lihtsalt nii ilus, selliseid hommikuid võiks rohkem olla. Kuid hiljem, kui olin saanud natuke sellist kaunist hetke imetleda, läksin tagasi magama. Ning siis ärkasime kell 9.00 . Jällegi pakkisime oma kodinad kokku ja asusime sõitma ülespoole.  Olime jällegi natuke sõitnud, kui jõudsime ühte linnakesse, kus otsustasime minna päevitama. Selles rannas oli väga palju surfareid, ning see oli ka viimast korda päevitamise võimalus, sel hooajal ookeani ääres.  Õhtupoole sõitsime jällegi edasi ning jõudsime ka oma järgmisse ööbimiskohta, kus siis otsustasime, et magame autos.

26.03.2011/Laupäev

Üles ärgates asusime oma viimast sihtpunkti avastama, ehk siis Byron Bay. See oli kuurortlinn, kuid see oli täiesti erinev teistest nagu näiteks Gold Coast. Käisime sealses infopunktis ja küsisime odava ööbimiskoha. Alguses suundusime sinna, kuid siiski raha nappuse tõttu otsustasime käia viimast korda ookeanis ujumas ning asuda teele Moreesse, kuhu pidime jõudma algselt juba reedel.  Vahepeal sõitsime läbi ka Nimbinist, mis on siis kanepi linnake, põhimõtteliselt igast poest võis osta kas kanepi piibukese või siis midagi kanepi teemalist. Ja samuti ka Eike ja Elise soovitusel ostsime ka kanepi koogikese.  Sinna linna sõites, sõitsime me väga kurvilisel teel, mis oli vihmametsast ümbritsetud, see oli ilus! Ning siis sõitsime nii kaugele, et Moreesse oli jäänud ainult 150 km. Suundusime jällegi Rest areasse, et natukene magada.


27.03.2011/Pühapäev

Nüüdseks jõudsimegi Moreesse. Leidsime endale ka öömaja. Hetkel õnneks ei pidanud ööbimise eest maksma, maksame siis kui palka saame. Käisime poes, ostsime süüa. Varsti hakkan omale õhtusööki meisterdama, kuidagi imelik on poes käia ja osta ainult endale vajaminev söögi kraam. Aga nii pean ma paar kuud elama. Vot nii, hetkeks kõik, kui hakkab midagi uut selguma, siis eks ma ikka võtan ennast kokku ja kriban.

28.03.2011/Esmaspäev

Tänane päev algas Nelele saabuva telefoni kõnega, kus siis nende ülemus andis teada, millal , mis kell nad peavad kuskil olema. Ning pärast seda hakkasin ka helistama oma ülemusele, aga kes ei võta toru vastu on just tema, seega ei tea ma hetkel , kus või millal ma üldse olema peaksin, mis ajab mind natuke juba endast välja, aga tuleb säilitada rahu. Varsti püüan talle uuesti helistada ja loodetavasti võtab ta siis telefoni vastu ja annab mulle natuke häid uudiseid. Aga õnneks on mul varu variant, et kui ei saagi cottonisse proovide ruumi siis lähen mõnda pubisse või klubisse, vaatan kas mulle on mingeid töö pakkumisi.

29.03.2011/Teisipäev

Tänane hommik algas kell kümme. Vaatasin aknast välja ning motelli omanik makedoonlanna kastis oma aias lilli. Ning järsku vaatan, et kerib meie aknakatet üles ja piilub aknast sisse! Ega ma midagi ei öelnud, olin kohkunud, et mida ta otsib siit nii usinasti. Ning seejärel lukustasin meie toa ukse ning käisin pesemas, siis hakkasin valmistama röstisaia ning vana hea alarm hakkas tööle. Läksin ukse peale, et juhuks kui keegi omanikest peaks tulema a küsima, mis juhtus. Aga jällegi see perenaine tuli uurima, mis juhtus. Ning kui ma püüdsin teda toast eemale hoida, püüdis ta ikka meie tuppa tulla ja uurida, mis juhtus. Ning siis küsis, kus teine tüdruk on. Ütlesin, et nad läksid ju tööd tutvustavale päevale, tema aga ahhniii, et sa oled siis täiesti üksi. Kamoon see on lihtsalt nii silmakirjalik vastik daam/eit. Niisiis pärast hommikusööki läksin linna, et telefoni mõistatust lahendada, nimelt siis eile helistasin oma kallile emmele ning sain ainult 13 minutit rääkida kui kõneaeg sai otsa, mis mõttes mul oli ju 90 dollarit kõneaega aga raiskasin kõne peale ainult 27.30 dolarit. Seega läksin Telstra esindusse ja hakkasin sealt antud numbrile helistama ja sain teada, et kuidagi oli mu boonus otsa saanud ja seetõttu oli mul sel ajal kui emale helistasin järel ainult 27.39 senti. Noo tore! Aga noo mulle oli ka üks hea uudis täna! Laadisin omale siis kõneaega ja helistasin Dick Welschile kuigi jälle varjatud numbrilt - ei võtnud vastu. Panin oma numbri nähtavale ning ka siis ei võtnud vastu. Kuid minut pärast helistamist helistas ta tagasi ning voilaaaaa, rääkis rohkem mulle minu töö kohta , nimelt siis , et puhkaksin hetkel nii palju kui võimalik,sest ma hakkan ikkagi 12h -seid tööpäevi tegema kuigi on kerge töö , on see ikkagi väsitav. Alustan esmaspäevast. Pean nädalake ilusti siis puhkama. Kuigi sellisest suurest erutusest, et ma tean, et ma saan alustada tööd, unustasin küsida, et kus ja mis kell esmaspäeval olema pean . Reedel helistan ja küsin üle, või parem alustan helistamist neljapäeval. Ning ta ütles kaa et kui kellegagi peaks ginis midagi juhtuma, siis lähen ma automaatselt sinna tööle. Oeh, sellist rõõmusõnumit on palju lihtsam kirjutada :)


30.03.2011/Kolmapäev

Täna hommikul helistas mulle siis Gini omanik John, kes siis teatas , et on saabunud Austraaliasse. Vabandas, et tal nii kaua aega läks, aga see ei olnud tema süü, et immigratsiooniga oli jamasid olnud aga nüüd on ta siin ja järgmine nädal võtab minuga ühendust  tutvustab mulle mida ma siis näidistega pean tegema ja hakkabki töö pihta :) Niisiis tänane päevaplaan näeb ette seda, et ma lähen raamatukokku ja postitan blogi ning tsillin internetis, mida ma pea 2 nädalat ei ole teha saanud :)

Tehtud! Loodetavasti oli hea üle pika aja midagi lugeda :)




Tsauka, pauka !:)
Palju päikest teile sinna ning ka ilusat Kevadet ! :)