Heihei!

Laupäeval käisin siis kuttidega kalal. Selline suuremat sorti mootorpaat oli gps’ide ja kalaleidjate ja muude vidinatega. Tulid nad mulle järgi autoga, paat järelkäru peal ja panime jõe poole ajama, kus selle vette saab lasta. Kõik toimingud tehtud ja aeg sõitma hakata siis tuli Mick’il meelde et ups õli unustas mootorisse juurde panna. Hüppas paadist välja, käis sõbra juures, tuli tagasi liiter õli coca cola pudelisse villutud. Lõpuks saime kaldast kaugemale kaa. Mick lükkas ilusti gaasi põhja ja kohe esimeseks looks tuli “Yeah”. Kes teab seda lugu siis kujutab natuke paremini ette. Päris äge oli, vett pritsis  kolmes kaares ja rallisime mööda käänulist jõge ookeani poole. Olime peaaegu kohale jõudnud siis seal oli üksiku saare moodi koht. Hüppasime paadist maha ja pidime seal sööta püüdma. See käis küll maru lihtsalt. Mick viskas lihtsalt kaldas olles sellist 2m x 2m võrku vette ja tõmbas sealt hunnikuga väikseid kalu välja. Üks kajakas sai ka asjast haisu ninna ja selle asemel et ise kala püüda hakkas hoopis võrku ründama, et vähe lihtsam tee lõunasöögi saamiseks. Sööt püütud läksime ookeanile, trippisime seal miski 15 minutit, paat hüppas lainelt lainele. Ju siis olid need liiga suured ja otsustati et lähme alguses jõele kalale ja hiljem tuleme tagasi kui ilm paremaks läinud. Olime juba jõel kuid mitte seal kuhu minna plaanisime kui paadil sai kütus otsa! Mick vist pidi ostma 25 doltsi eest kütet aga ju tal oli millegi muu jaoks vaja ja ostis ainult 10 eest seega jah seekord jäime nö. tee peale. Midagi teha ka polnud, siis viskasin riided seljast hakkasin päevitama. Õng ka sujuvalt vette ja kämpasin. No kala selles kohas absull polnud. Kutid said kuidagi emaga ühendust ja palusid kütet tuua kankuga. Viimane siis helistas oma kaasale (kes on juhtumisi ka meie tööde juhataja farmis) ja see tõigi meile 20l kütet. Eriti õnnelik ta küll välja ei paistnud. No aga meil nägu naerul ja gaas põhja taaskord. Jõudsime sihtpunkti, väga sürr koht. Puud olid ümberringi raagus, suured kivikamakad veepiiril ja kotkad lendasid peakohal. Avasime siis söödapurgi, panime pisikesed krampides kalakesed konkru otsa ja lennutasime paarikümne meetri kaugusele – spinningud eesti mõistes. Kokkuvõttes sain mina 3 kala ja teised mitte ühtegi seekord. Ju pidi olema tegu algaja õnnega. Kuigi jah kuna mina ju eriti kala ei söö siis ma oleks pidanud viimane olema kes kala saab aga ära ka ei andnud. Peab ju teistele näitama kodus, mudu ei usuta! Mick ja Adam ütlesid et need head maitsvad kalad, olid nii poole kilosid ehk. Suure särje moodi nägid välja aga särjed nad siiski polnud. Selle kütuse jama pärast ei viitsinud keegi enam ookeanile ka minna ja umbes 2-3 ajal hakkasime kodu poole triivima (algus oli 7-8 vahel). Sel ajal kui mina merel olin, sai Marianna kodus koristada ja telksi vaadata kuid jah kuna eriti pikalt me ära ei olnud siis polnud väga hullu. See laupäev lähme teise linna üldse ja seekord lubati mulle ikka et kindlalt ookeanile kui vähegi ilma on, saan oma delfiinid, vaalad ja haid ära näha. Kuna me siin võtame vaikselt suunda siiski linna poole siis ma ütlesin et enne ma ära ei lähe kui nad oma silmaga ära olen saanud näha.

Pühapäeval käisime linnas omast arust hullul shoping touril. Mõtlesime et poodleks tiba ja hääletasime linna. Kell 9 hakkasime kõndima ja natuke enne 10’t olime linna. Keset teed tuli välja, et kutt kes meid peale korjas oli meie naaber. Vaatasime natukene hilpusid, aga nagu tavaliselt ei raatsinud midagi osta. Edasi võtsime suuna toidupoodi kuhu meil esialgne plaan minna oli üldse. Meie õnnetuseks oli see pühapäeval suletud. No Marianna teadis et kui linnast välja hakkame minema siis seal linna piiril veel üks suurem toidukas. Kohale jõudsime siis oh imet – pühapäeval suletud! Me olime ulme maa ikka maha tammunud juba. No kummalgi polnud isu uut poodi otsima minna ja hakkasime maantee poole kõndima ja koju hääletama. Ikka hea 30-40 mintsa saime jalutada kuuma päikese käes kui lõpuks peatus auto. Korralik Subaru Forester milles 30’dates naine ja mees. Küsisid et kuhu minna soovime. Seletasime siis jälle ära ning alguses kahtlesid küll kuna jälle pikk maa sest nad ise elasid linnast vaid paar kilomeetrit väljas. Lõpuks tuli ikka see „ooookei hüpake sisse” ära. Jälle nägu naerul ja kiirelt olime autos enne kui keegi arugi sai. Olime juba oma 3-4km sõitnud kui nad küsisid et mida me Bundabergis tegime. Seletasime et tahtsime minna toidupoodi aga kõik olid kinni. Uskuge või mitte aga autojuht keeras ringi ja nad viisid meid toidupoodi mis oli linna teises otsas. nad ootasid meid ära kuni olime oma ostud teinud ja siis viisid meid koju. Tuli välja et naisel oli see nädalavahetus olnud sünnipäev ja nad niisama seiklesid ringi ja kuna päev oli noor siis koju nad veel minna ei tahtnud sest neil keegi hoidis lapsi ja tahtsid natukene rahu. Olles meid koju ära toonud andsid ka oma telefoni numbri ja ütlesid et kindlasti helistaksime kui tahame kas randa minna või linnast tagasi ei saa või kuskil ööbida pole jnejne. Kütte rahast jällegi kategooriliselt keelduti sest naine ütles et elavad mehe vanemate juures kuni oma maja ehitamine valmis saab ja vanemad mingit raha ei võta seega neil väga kulutusi pole. Naine töötab klaveri õpetajana ja mees mingis sotsiaalasutuses.

Esmaspäev oli tavaline tööpäev. Hommikul kohe jälle värsket vilja korjama. Paari tunni pärast läksime mina ja Mick pakkima, teised jäid edasi korjama, Marianna sealhulgas. Pärast suitsupausi ehk 9 ajal tulid ka teised appi pakkima sest ananasse oli juba piisavalt. Kokku saime päeva lõpuks 16 alust ja ülemus Stan oli tulemiga rohkem kui rahul.

Täna oli umbes sama süsteem ainult, et alustasime päeva sellest et mina ja Mick korjasime ananassi auto kasti mitte traktori taga, et kiirelt millegagi alustada saaks. Marianna oli roolis mõnda aega kuid siis kutsuti ta traktori juurde ära. Kui meil kast täis sai läksime tagasi maja juurde pakkima. 9 ajal tuli ülemus ka sinna ja saime lausa kiita et tubli töö. Pärast pausi hakkasime kõik koos pakkima, valmis olime juba 2 ajal ja seekord 14 alust. Kuna Stan tahtis umbes 12 saada siis jälle plusspunktid ja hea tulemus.

Homse kohta veel ei tea mida tegema hakkame, aga mingi jutt oli istutamisest ja tuttide korjamisest. Ka pidi ehk paar alust tegema värsket vilja. Marianna just tuli majast ja ütles et Jeanett leidis mulle vist köökide paigaldajana tööd teises linna. Ütles et sõit sinna ja tagasi makstakse kinni, elamise kohta veel ei tea. Algab töö 6-8 nädalat enne jõule, eks ma kohe lähen uurin perenaiselt lähemalt mida see endast siis täpsemalt tähendab. Lööb natukene plaanid sassi kuna tahtsime ju Gold Coastile minna aga saame sinna ka jõulude ajal minna, ongi ju ilusam ehk. Täpsemalt selle kohta siis lähipäevil ehk.

Tsaupakaaaa!

Natuke lisasin nüüd pilte meie tööpäevadest. Lähemalt siis järjekorras.
http://fotoalbum.ee/photos/Mannakas/sets/1050045/?page=7

Esimesel pildil on ülevaade pisikesest osast ananassi põldudest – nii kaugele kui silm ulatub, teisel pool on veel rohkem.

Meie igapäeva kasutuses olev traktor millega värskeid vilju korjatakse.

Töölised sumavad mööda põldu lindi taga ja panevad järjest ananasse peale.

Järgmised võtavad need lindilt ja asetavad kastidesse… kui korjame purkidesse panekuks ja mahla jaoks siis pole selline tegevus vajalik ja lastakse lihtsalt kasti kukkuda kuid antud juhul on oluline, et viljad lööke ja nö. sinikaid ei saaks kuna nagu kunagi eelnevalt mainisin siis raha, mis viljade eest makstakse oleneb nende kvaliteedist . Kui 12’st näidiseks võetud ananassist 4 on  nende mõistes vigased siis võetakse julmalt pea pool hinnast alla.

Kui rida läbi saab, võime ananasse näost sisse ajada nagu Marianna osavalt demonstreerib J.

Väike vahepala -  peremehel on aias ka oma banaanipuud, meilgi on lubatud süüa kui isu tekib.

Lõigatakse kobarad maha rohelistena ja pannakse sedasi rippu kuni kollaseks lähevad. Ei ole vaja päikest, lihtsalt seisavad seal katuse all.

Need siis tühjad kobarad millega me juba üks-null oleme jõudnud teha.

Lasin töökaaslasel Michaelil paar pilti ka oma tänasest ülejäänud päevast teha. Kui alguses 6st kuni kella 8’ni korjasime kiirelt 10 suurt kasti nasse ning mina sain trakatsit juhtida siis käesolevalt pildilt on näha mida me edasi tegime. Hetkel panen viimast ananassi karpi.

Kui karp on täidetud siis tuleb see viia...

...teiste kastide juurde!

Selline nägi välja olukord enne lõunale minekut.

Paari tunni pärast olid kõik karbid kaanetatud, alustele viidud, kinni teibitud ja templid peale löödud. Paks tegeleb veel loendamise ja paberitööga. (täiega haige eit on see...)

Lisaks värskele viljale korjati lindilt tulevatest ananassidest välja kõige küpsenumad (sest teised olid üsna toorekesed mis Sydneysse viiakse), loetakse ükshaaval üle ja viiakse vist kuivatusse seekord. Või kuskile lähedal asuvatesse poodidesse.

Alused transporditakse sellise autoga Sydneysse.

Homne päeva tulem peaks nägema välja umbes selline. Kastid ananassi tutte täis (1 kasti täitmiseks kulub 1 inimesel umbes 1 tund).  Tagapool on näha ka jalgadel mahutit – see on täis diislit, mida sinna iga nädal juurde tuuakse.

Kui tutid on korralikud kuivanud ja üles korjatud siis istutatakse need mulda. Siin on näha lähiminevikus istutatud taimi.

Istutatakse neid sellise sinise traktoriga. See võtab suure kasti omale taha ja pöörab tagurpidi.

Istutajad istuvad kasti taga sinistel toolidel ja sel ajal kui traktor mööda vagusid sõidab ja auke maasse teeb peavad nad kastist tuti urgitsema ja maasse suskama.

Päeva lõpus võtsime selle pika lindiga lati küljest, kuna homme hakkame korjama peenra äärest masina poolt maha lõigutud päid mis hiljem mulda uuele ringile kasvama pannakse.

Umbes kella 3 paiku eile, kui lisasin siia blogisse postituse tuli ikka idée et tahaks seal Bundabergis ära käia ja need monsterautod ära näha. Plaan oli hea aga teostus halb, sest perenaine ei saanud linna ära visata kuna neil auto ainult 2 kohaline ja kõik kellele ta helistas kaütlesid et linna ei lähe. Ei jäänud muud üle kui hääletada. Läksime siis jooksuga karavani juurde, tegime kiire söögi ja panime korralikumad riided selga ning maanteele – näpp püsti. Saime umbes 15 mintsa jalutada kui peatus auto kes meid lahkelt oli nõus ära viskama. Oli üksinda autos ja ruumi kui palju. Ütles et sõidab ka just tagasi koju, käis 250km kaugusel sünnipäeval et väsinud janii. Ütles et sõidab nagunii areenist mööda, viskab meid päris kohale ära siis kuid kuna meil oli vaja automaadist raha välja võtta siis pidime varem maha minema. Edasi polnud väga pikk maa kui olimegi õiges kohas. Autosid oli tohutult ja enamus läksid oma lastega neid masinaid vaatama. Kõik olid hullud fännid - karjusid ja kisendasid, monsterautode fännisärgid seljas jne. Otsisime ka omale tribüünil siis istekoha ja show võiski alata. Alguses tegid siis kõik osalejad 2 auringi enda tutvustamiseks ja rahvale lähemalt näitamiseks, siis pidid kõik püsti tõusma sest lasti Austraalia hümni. Etendus koosnes siis vabastiili mootorratturitest, kes seal trikke tegid ja hüppasid, siis väge noored lapsed sõitsid väikeste krossikatega ringi (kõige noorem oli 7 aastane), kraanaga tõsteti auto taeva alla ja lasti maha kukkuda, sama tehti mikrobussiga jne. Kui see buss ära oli kukkunud siis õhtujuht ütles et ooo iga backpacker oleks tahtnud seda bussi parem endale vms. Ja no loomulikult olid siis monsterautod kes ritta pandud romudes üle sõitsid. Muide ühe auto juht oli 15 ja teisel 16 aastane... ülejäänutel siiski vanemad mehed.  Oli siis õhtul nende vabakava kaa ja laste lemmik scooby doo võitis selle. Kõige uhkemalt lömastas neid ritta pandud autosid. Ühele mikrobussile oli taga paigaldatud reaktiivmootori laadne asi. See paugutas seal kaa korralikult leeki välja ja lõpus pani ühe auto põlema. Mootorratturid sõitsid tribüünide lähedalt ja andsid lastele plaksu ja üks onkel oli auto kapotile pandud kes läbi tuleseinade sõitis nagu leegimees või miskit. Vahepeal lasti ka ilutulestikku mis tõsiselt ei jäänud alla Tartu uusaasta ilutulestikule. Ma kujutan ette et peaaegu kogu piletite müügist saadud raha lasid nad õhku. Ikka oma 15 mintsa järjepidevalt ja väga ilusaid rakette. Show läbi sai siis hakkas asi tõsiseks muutuma... et kuidas me tagasi koju saame? Väljas oli päris kottpime juba ka. Läksime kõigepealt rongijaama lähedal asuvasse kiirsöögi kohta mis on 24/7 avatud ja võtsime burksid et kui peaks nüüd juhtuma et me koju jooksma/kõndima peame. See oli muide sama pood kust meie seiklus Bundabergis algas kui esimest korda siia tulime. See sama pood mille eest meid peale korjati ja edasi siia karavani toodi. Okei sõime kõhud täis ja läksime siis teele linna välja. Vast umbes poole tunnine jalutuskäik oli. Päris linnast välja veel ei jõudnudki kui Mann sõrme püsti viskas et äkki keegi viskab meid kasvõi linna äärde ära. Paljud sõitsid mööda teist nägugi tegemata kuid siis peatus auto. Sjuuke vanemat sorti valge auto mis oli puupüsti inimesi täis. Küsima minnes selgus et ta ei taha mitte meid peale korjata vaid me seisame tema maja ees ja ta tahaks hoovi sõita kui võimalik :p astusime siis mõned minutid edasi kui see sama mees tuli meile järgi ja peatas auto kinni ning küsis et kuhu me siis minna tahame. Ütlesime et Yandaranisse (koht kus meie karavan on). Mees seepeale et ooo et see on maru kaugel (32km). Mann juba ütles et okei siis pole midagi kui ise sinnapoole ei lähe et eks me hääleta edasi kuid mees jõudis juba vastata et aaah mis seal ikka hüpake sisse ma viskan teid ära. Käisime veel bensukast läbi ja sõit võis alata. Uskumatu lihtsalt. Ise just koju jõudnud ja selle asemel et tuppa minna lihtsalt heast peast ütleb et okei ma viskan teid 30 kiltsa kaugusele ära. Ütles, et tal poleks kodus nagunii midagi tarka teha olnud niiet pole probleemi. Üritasime ikka raha kaa kütte eest maksta kuid vend keeldus kategooriliselt, ütles vaid et oo don’t be silly J soovis meile ilusat siinviibimist ja sõitis ise kodupoole tagasi. No tõsiselt iga päev imestame ikka ja jälle kui vastutulelikud siin kõik on. Ta pakkus et võib meid maja juurde ära visata aga otsustasime viimase kilomeetrikese, mis suuremast ristmikust meie majani on, jalgsi kõndida. Varsti olimegi kodus ja oiii uneke oli väga magus tulema. Täna ärkasime kella 8 paiku taas ning nüüd pärast blogitsemist ei teagi mida tarka päevaga peale hakkan. Mann viis pesu pesema ja mina vist peaks midagi hommikusöögiks tegema. Ilm on ilus, päike paistab... õrn briis ka paitab jne. Tsaukimauki!

M&M

Reedel oli suur värkse vilja päev turgude jaoks nagu tavaliselt reedeti. Saime Mariannaga kärul olla ja ananasse kasti toppida. Jällegi seepärast et need kukkudes lööke ei saaks. Umbes kell 8 olime sellega valmis, siis hakkas tige pakkimine pihta. Saime kokku 7.5 alusetäit aga Stan tahtis 8 täis saada seega hüppasime 2 vennaga autosse ja läksime vagude vahele tagasi, viskasime kiirelt 15 karpi suuremaid nasse täis ja kella 12.15’ks umbes oli päev lõpetatud. Edasi tulime koju, mina kukkusin kohe magama millegipärast. Ei tea kas pole ikka veel Austraalia ajas või mis viga on aga kunagi õhtul und ei saa ja hommikul ei saa kuidagi silmi lahti.. keset tööpäeva ka jube uni kogu aeg. Õhtusöögiks tegin mõned kalapulgad endale ning Marianna sõi värsket passion fruiti ja keerasime koikusse ära. Öösel ärkasin mitu korda selle peale et suur paduvihm oli väljas ja karavan kõikus päris julgelt. Siis vaatasin et õnneks Marianna on karavanis seega see kuskile ära lennata ei saa ju, et noh raskust piisavalt sees :P okei nali naljaks. Hommikul ärkasime juba kell 7 täiesti ilma kellata üles ja enam und ei tulnud. Muide üks hommik uksest välja astudes oli jänesepätt meil õues. Sjuuke pruuni värvi ja üsna turske. Mind nähes kepsutas minema muidugi kuid ilus vaatepilt oli. Täna on täiesti pilvitu ilm ja päike sillerdab taevas kuigi tuul on üsna tugev. Kellagi teha polnud, niitsin muru ära. Marianna oli usinalt enne koristamisega tegelenud karavani ümbruses kuid jah... see muruniiduk loobib hoolega muru laiali seega ta koristamisest ei olnud suuremat tolku seekord kahjuks. Hommikul kui ta uksest välja astus tahtis mega suur prussakas tuppa ennast pressida. Marianna käed olid kärmed mürki haarama ja seekord jäi meie potensiaalne koduloom siiski uksetaha, sussid taevapoole, lebama. Täna on linnas monster-autod... teate küll need suuuurte suurte ratastega kes igasugu karavanidest ja bussidest üle hüppavad ja sõidavad jne. 35 doltsi võiks ju korra elus välja käia küll et seda show’d näha kuid kahjuks oleme me ju pommiaugus ja linna kuidagi ei saa jälle. Pole ikka üldse tore olla maakas, eriti kui autot pole :P vähem kui kuu aja pärast saan avalduse saata ARK’i et nad mu load tegemisse annaks ja äkki siis mingi summa eest kuidagi Ausstraaliasse saadaksid koos rahvusvaheliste lubedega. Tavalise postiga nad neid vaevalt, et saadavad ei taha mõeldagi kuhu ma neile lõppeks järele pean põrutama siis. Ehk on juba selleks ajaks raha piisavalt on mingi autokolu soetada. Või kui peaksime linna minema tagasi siis äkki ostame rollud, saab ikka liikuda mugavamalt kui bussidega või jalgsi. Olge mõnusad, loodame et õhtu toob midagi uut ja huvitavat endaga kaasa. Olge mõnsad !

M&M

Esmaspäeval oli ainult 5 tunnine tööpäev, sest ilm vigurdab siin täiega. Brisbanes on suured üleujutused – autod kõik vee all jne. Õnneks meil nii hull siin pole lihtsalt vahelduva eduga tibutab ja öösiti lodistab vähe kõvemini. Jõudsime siis kell 5.40 tööle, pidime kummipüksid ja vihmajope selga ning potikud jalga tõmbama. Põllule jõudes hakkas üha rohkem sadama, lõpuks polnud ka kummiülikondadest miskit kasu, vähemalt tundus nii, sest mina olin küll täiesti läbimärg põllul ringi tatsamisest. Marianna sai traktori käru peal nö. pakkida ja kuna seal pisike katus peakohal siis väga märjaks tema ei saanud. Pärast suitsupausi saime veel 1.5h tööd teha kui ülemus Stan tuli ja ütles ,et okei teid viiakse nüüd koju sest ilm ei lase midagi väga teha. Kell 11 oli siis tööpäeva lõpp, mis mulle tundus super uudisena. Esmaspäevad ju need kõige jubedamad + ma eile näppisin Roni kitarri ja kuidagi õnnestus jupike keelest  sõrme sisse saada ja sõrm oli paistes seega väga hea korjata polnud ja siis veel see märg olemine jne. Suht vastik päev oli kokkuvõttes. Pidime seekord neid ananassi päid käsitsi ära väänama. Ok saime koju siis käisime peamajas kuuma dušši all ja ajasime nats juttu, istusime arvutis ja pinistasin tiba kitarri – haigelt raske tundub selle mängimine ikka. Korralikku heli küll välja veel võluda ei oska kuigi häält teeb kordi paremat kui minu pill mis kodus nurgas seisab. Printisin ka mõned laulud akordidega ja sain Ronaldilt ühe raamatu õppimiseks – eks näis kas viitsin nüüd rohkem kui 1 päeva sellega tegeleda J. Õhtul helistas Stan, et teisipäeval tööd pole seega vaba päev – jeee. Mulle tundus täitsa vajalik, Mann oleks tahtnud pigem tööl olla. Kell 12 läksin Jeanettega linna (Bundabergi) kaasa, sest siiani on seal ainult Marianna käinud temaga kaasas ja mina polegi veel päevavalges seda kohta näinud. Tundus palju suurem kui õhtul mil me esimest korda siia jõudsime. Pidi umbes 80-tuhat elanikku olema. Jeanette näitas ühte hostelit, mis enne oli politseimaja ja nüüd on renoveeritud ja iga endine vangikong on nüüd backpackerite magamistuba. Kujutan ette et sellise eluaseme eest 200 doltsi nädalas maksta näkku võib küll päris valus olla. Peale maksta selle eest et kongis saaks sitsida. Lasi ta mind mingi ostukeskuse ees autost välja ja ütles et 1.5h pärast saame parklas kokku. Sain siis veidike vaba aega et ringi chillida. Midagi erilist ma küll sealt ei leidnud et jälle ja jälle tagasi tahaks minna kuigi olgem ausad, see linna elu tekitas sooja tunde küll – tahaks isegi tagasi tsivilisatsiooni. Lisaks kõigele muule tarvilikule ja ebatarvilikule ostsin ka 2 dollari eest karbi miskit koogipulbrit mille Jeanette aitas õhtul suuremat sorti muffiniteks küpsetada ja nüüd istuvad meil külmkapis ilusakesed. Ostsin ka selle kauaoodatud känksi liha ära. Õhtul helistas jällegi Stan ning teatas, et kolmapäev on tööpäev mis hea uudisena tuli. Hommikul söök söödud ja asjad pakitud, läksime teeäärde ootama kuid mida ei tulnud oli auto mis meid tööle viiks. Pärast 20 minutit ootamist otsustasime et lähme tagasi karavani magama juhuks kui nad ei tulegi kuid niipea kui saime astuma hakata kuulsime tuttavat heli ning jah meid oligi tegelikult ära unustatud kuid lõpp hea, kõik hea. Kuni kella 12’ni korjati värsket vilja tugudele saatmiseks. Meie Mariannaga saime käru peal olla ja ananasse kastidesse laduda, sest nad ei tohtinud lindilt kukkuda, muidu oleks tulnud nö. sinikad ja need värskele viljale ei sobi mitte. Korjamise ajast viimase tunnikese saime ka korjata sest lõpuks oli vaja 5 kasti vilju, mis pidid minema kuivatamiseks kuskile uude kohta jälle ja nende pakkimine käis raskemalt vist?! Pärast lõunapausi hakkasime kõik koos ananasse pakkidesse laduma – saime vist 10 aluse täit kokku ja iga peal umbes 44 kasti. Tööpäev lõppes 15 mintsa varem meie usinate käte tõttu ja saime koju puhkama ning käisime külma dušši all. Kella 5 paiku hakkas Marianna süüa tegema ning mina tegin lõkke, et kauaoodatud känguru ära küpsetada. Võttis aega mis ta võttis aga valmis ma ta sain kuid pean siikohal mainima, et madu maitses kordi paremini kui see keksiv loomake. Känguru lihal on väga eriline maitse ja ta näeb väga tumepunane välja, lõhn ka hooopis eine kui lehmal, lambal või seal. Kõrvale võtsin klaasikese kodukootud õlu kuid pärast paari lihatükki piirdusin ma siiski õllega ja panin liha külmkappi oma korda ootama juhuks kui peaks mingi imelik isu tulema. Edasi sättisime ennast magama et homme jälle valmis oleksime – pikk tööpäev ju ees taaskord. Õnneks seekord tundub töönädal pisike olevat tänu sellele vabale teisipäevale.

Noniiii nüüdseks neljapäevane tööpäev ka seljataga. Jube pikaks venis tänane päev -  kella 3 asemel lõpetasime 4.30 ja päev oli täis käsitsi tuttide väänamisega korjamist kuna seade mis eelnevatel kordades on tutte maha lõiganud jätab liiga väikesed varud istutamiseks, siis otsustas Stan et kuni asi korda saab hakkamegi käsitsi väänama neid. Kuna olin esmaspäeval ka seda natukene juba teinud siis oli süsteem vähe rohkem käpas ja käed enam kangeks ei jäänud. Õnneks hakkavad vanad põllud vaikselt otsa ka saama, öeldi et nädala/paari pärast saame alustada põldudega millelt esimene saak, seega pole  lehed maha tallutud ja ananassid on ka väga korralikud suured seal. Tean, sest olen korra sellist põldu korjanud, ju oli varajasem sort. Täna käisid meil jälle backpackerid ka abis kuid kahjuks surus Stan lõpus neil jälle kätt seega homme nad tagasi ei tule. Meil ka homme ainult ju 12ni tööpäev nagu iga reede seega väga ei tunne vast puudust ka. Jõudsimegi nüüd koju ja meisterdasin lõkke, et sooja dušši saaks, Mann läkski juba pesema ka. Tema tööpäev oli järjekordselt lihtne, pidi kärul seisma ja lindilt tulevaid meie poolt otsast väänatud tutte kasti loopima. Õhtuks praeme suuri vorste ubadega ja vaatame mis veel teha annab. Homme jälle palgapäev – ooo happy day... mitte, et me seda palka nii megalt ootaks ja igatseks, et kuskile kohe raiskama minna aga hea teadmine ikka, et oma töö eest tasu ka saab. Nüüd kui raha natukene kogutud kaa siis üha enam liiguvad mõtted tagasi linna mineku poole – siin juba hakatakse jõulu asju müüma ja teadjadmehed räägivad, et siis otsitakse palju abikäsi poodidesse jne. Eks näis, mis meist siis lähiajal saama hakkab. Targutamised ei ole teretulnud seekord! Siis peaks juba Nele ja Kaidoga kaa ühendust võtma, et kuskaugel nemad omadega on jnejne.

Võiksite komentaaridesse natsa kirjutada ka kuidas endal teil seal Eestis läheb, oleks meilgi mida lugeda. Tsaukimauki M&M

Heiiiheii noored ja vanad, sübrad ja vaenlased!
Uhhh nädal on olnud tõine - päevad täis ananasse. Käed täiesti ribadeks jne. Mannil vähe paremini läinud, tema meil traktori roolis olnud oma katkise selja pärast terve nädala. Algusest saati pidime korjama nö. vanadelt põldudelt, kus taimede lehed olid maha vajunud ja ananassid nende alla jäänud seega pidi kogu aeg koogutama ja neid üles otsima sealt. Täna läks tiba pareeeemini! Pärast lõunat saime kõikide vanade põldudega ühele poole ning viidi meid siis põllule kust esimene saak ja pole kordagi korjatud.. kõigil oli nagu ühest suust et "oooh its like heaven compared to the other ones!" ehk siis taevas võrreldes teiste põldudega (ei kõla just eriti normaalselt eesti keeles). Põõsad olid ilusti püsti, megaaa suured nassid vaatasid taeva poole, ei mingit little shiti ja teerajad olid kõik näha, polnud mingit jubedat sumamist läbi padriku. Selliselt põllult korjaks ausalt päevast päeva ilma mingi probleemita. Kuna eile panime pool tundi kauem et oma kastid täis saada, siis täna saime pool tundi varem lahti. Tunnike enne lõppu küsis üks rootsi backpacker et kas meie (mina ja mann) ka ei pea homme tulema, kuna ülemus oli neile öelnud et neile rohkem tööd ei ole. Mul tõmbas korra kuuli kokku, et mis mõttes?! Kas, kas, kas...? Aga ei, meie oleme ikka seal edasi ja kõik korras :D lihtsalt suurem saagi korjamine vist möödas ja rohkem pole nii palju inimesi vaja. Nojah backpackerite elu, mis teha. Ahjaaa, eile oli ühel nendest rootslastest sünnipäev ja tolle farmi peremees tõis kasti õlut ning perenaine oli talle tordi küpsetanud! Lihtsalt mignile töölisele selline žest.. uskumatu. Kuigi jah imestama vist ei peaks sest see rahvas seal farmis tunduvad kõik väga sõbralikud olevat jällregi. kogu aeg naeratud näol ja midagi kellelgi perse läheb siis aaah pole midagi, pane aga edasi :) Ei võeta iga pisiasja eest kohe mune maha. Aga okei see chill olek siin igal pool tegelikult. Jeejee homme on palgapäev, sulli kukkub kontole jälle. hmm... Keda huvitavad üksikasjad ananasside ja nede turustamise jne kohta siis... täna uurisin natsa maad ja sain teada et ntx need suured kastid... mitned tonnid ananassid mis lähevad mahlaks ja konservideks.. igast kastist võetakse 12 ananassi näidisteks milledest sõltuvalt kasti sisu eest pakstakse. kui 12'st on 3 vigased (ehk siis kas natukene toored, üleküpsenud, natukene rohkem pead jäänud külge kui vaja, liiga peenikesed, liiga lühikesed jne) siis võetakse 30% maksumusest maha! kui on 4 vigast siis 42% jne. Sain ka täna natukene midagi peale korjamise teha - sain tunnike või kaks sorteerida. Pisut vaheldust oli ikka super, pärast oli korjamine ka kohe palju valutum. Ühel kutil töölt on nö. suur paat siis, millega kala käivad püüdmas nädalavahetuseti. Nagu mingi iganädalane traditsioon. Lubas mind ka kaasa võtta kunagi, jeee :D see nädal ei saa sest pean Roniga minema 250km kaugusel asuvale turule appi, Mann läheb Jeanettiga teisele turule. Proovime oma meisterdatud kujukesed ka siis maha parseldada, saaks 50 doltsi kasumit skulptuurilt. Mina tegin baleriini ja Mann siis ingli.. Pildid saate nendest varstivarsti kui meil tiba rohkem aega on netis istuda. Praeguseks tsaukimauki, lähen joon tassi kohvi ja siis vaatab mis edasi saab, ehk võtan veel tiba päikest.

M&M

Heipaa Marianna siin!

Teine tööpäev ananassi farmis oli lühike. Sest reedesed tööpäevad on lühendatud. Meie tööpäev algas kell 6.00 ning lõppes umbes 12-ne paiku. Hommikul kui jõudsime farmi, tuli Stan(farmi omanik) ja ütles mulle, et ma ei tohi raskusi tõsta oma haige seljaga ja seetõttu sõidan mina traktoriga ning Mirko hakkab ananasse pakkima. Algul ehmatas ära, et miks ma ei või aga kuna eelmine päev farmi perenaine küsis, et kas on midagi , mida peaks teadma(trauma vms), mis võib teie tööd mõjutada. Ja ma ütlesin, et mul on alaseljas mõra. Et see võib vahest tunda anda ning seetõttu sõitsin mina terve eilse päeva (6 h ) traktoriga ning raha ainult tiksus J . Aga see oli samas raske kaa, sest kuna hommikul ei jõudnud kohvi lõpuni juua siis iga natukese aja tagant mokad lahti ja uni silmas. Minu töö seisnes siis selles, et sõitsin traktoriga põllu peal ja jälgisin vagusid, ning kui inimesed, kes istutasid ananasse ütlesid Vo! Või Stop! Siis pidin siduri alla vajutama ja käigu välja võtma. See ananasside istutamine ei ole ka üldse raske, vähemalt esmapilgul tundus, sest nad istusid traktoril järel, suur konteiner ees, kust siis ananassi pead olid. Ja traktor ise automaatselt teeb augud valmis mitte ei pea kühvli või sõrmedega auke puurima. Ja traktoril oli neli käiku, ning neid ei pea ükshaaval vahetama nagu autodel tavaks. Võisin kohe neljanda käigu sisse panna. Mirko töö, ehk pakkimine käis siis nii, et pidi sorteerima suuruste järgi ananassid ning panema kastidesse  ning siis ühe suurusega kastid asetama euroalusele ning järjest laadima neid üksteise otsa. Seega Mirko käis nö jõusaalis ja raha tuli.  Ja pärast tööpäeva lõppu võisime võtta nii palju ananasse kui vähegi tahtsimeJ. Koju jõudes proovisime teha jälle endale pesemiseks kuuma vett aga seda oli vähe. Tegime kiire külma pesu. Päeval lõpetasime oma skulptuurid, ehk viimistlesime , värvisime. Ning hiljem tahtis Mirko oma panga seisu vaadata, ja voilaa olimegi juba saanud raha, ilmselt Sweet potatoe-dest. Sest umbes 200 dollarit ja natuke rohkem oligi oodata sealt kahe päeva eest. Ja siis Jeanette küsis, et kas mul kaa juba raha olemas ning ma ütlesin, et ma arvan küll aga mul ei olnud tol hetkel panga pabereid, millega saaksin oma konto jääki vaadata. Käisin ja võtsin vajalikud asjad, ning Voilaaa! Mul ei olnud mitte kui midagi. Okei mõtslesin, et äkki ei ole veel jõutud kanda vms. Aga ei lähemal uurimisel selgus, et ma olin oma tööandjatele valed numbrid andnud, ÄRGE ARVAKE, ET MA LOLL OLEN! See ei olnud minu süü, sest naine, kes meil pangakontod avas asendas selles pangas kedagi ning ta kirjutas BSB (number mille järgi eristatakse pankasid ja nende harukontoreid)  ning ka konto numbri valesti. Ma olin juba endast nii väljas, et noo, miks peab just minuga nii juhtuma. Jeanette proovis helistada panka aga seal nõuti isiku tuvastamisel kolme kohalist numbrit, mis väidetavalt oldi antud kaasa koos kaardiga. Noo mõtlesime, et panga kaardi taga olevad kolm numbrit. Jeanette proovis kolm korda erinevaid numbreid, aga ei midagi. Siis ühendati mingi isikuga ja ma lasin perenaisel rääkida, sest tema oskab paremini seletada, mis on juhtunud. Ning pärast seda sooviti ka minuga rääkida, aga ma ei olnud lihtsalt selleks võimeline, sest olin endast väljas ja sellised olukorras ma ei suutnud ühtegi inglisekeelset  sõna suust välja saada. Öeldi Jeanettile siis, et minge sinna panka kust te kaarti taotlesite, aga me ju oleme umbes 500 km Gold Coastist, seega soovitati minna lähimasse panka(Bundabergi). Aga laupäeval on pangad ainult 2h lahti ning Jeanette ja Ron pidid kell neli hommikul juba tööl olema, seega lükkub asjade korda ajamine esmaspäeva peale, mis on paha, sest ma peaksin ja tahaksin tööl olla. Sest kui ühe päeva eest saab 160 doltsi siis see on suur summa juba! Aga peab ohverdama natuke aega tööpäevast, et saaksin vähemalt ülejäänud rahagi kätte! Minu pangakaart on hetkel suletud,nii kaua ei saa keegi mulle raha kanda või kui saab siis mina seda internetipangast ei näe, sest see kirjutab ERROR! Aga tööandjatega on juba ühendust võetud ja edastatud uued numbrid, loodame, et edaspidi selliseid vahejuhtumeid ei ole, ning loodan, et kellegil teisel seda ei juhtu. Alati tuleb kontrollida kõik üle, mis kuhugile paberi peale kirjutatakse! Õppetund missugune! J

Õhtu edasi kulges rahulikult, sõime ja läksime magama kell 7 õhtul. Olime lihtsalt väsinud. Ärkasime öösel kell 12 üles, sest väga külm oli , panime soojapuhuri sisse ja magasime edasi ning ärkasime natuke ennem 8-t , sest palav oli . Sõime paar röstsaia, viisime pesu pesema, lasin koerad välja, Mirko niitis muru ja mina korjasin oksi, et saaksime sooja vett pesemiseks. Täna saame jälle värsket saia , hääd ja paremat otse pagariärist . Tänane päev on nö. koristamise päev, sest muud nii kui nii teha ei ole. Mirko meisterdab siin peremehe masinatega jalanõude riiulit ja tegi ka väikse nagi, sest siiani oli võimalik riideid ainult kapi otsas hoida, nüüd siis ka riputamise võimalus.

Kallid, musid, paid J Olge mõnusad!

Manna ja Mirko