Hei,

Nonii oleme jälle kõiki hoidnud teadmatuses. Lihtsalt piiramatu interneti ligipääsu  endiselt jällegi ei ole.

Kõik see pull hakkas eelmine esmaspäev, kui ma sain kõne Nelelt, et vaja kiiresti lennuki peale tormata ja Adelaidi sõita(Lõuna-Austraalias), kui tööd ikka soovime. Nii siis saatsin Mirkole sõnumi, et ta teaks, mis minul või meil plaanid peaksid olema. Pärast tööd siis sõime oma viimase õhtusöögi ning mina asusin asju pakkima. MA olin juba vägagi kindle, et ma pean üksi minema. Kuid ei Mirko otsustas siiski kell üks öösel, et ta tuleb minuga kaasa.

 Teisipäeva hommik algas varakult, sest oli vaja süüa ning viimased toimetused ja kirjakesed valmis kirjutada. Siis jätsime pererahvaga hüvasti ning asusime rongijaama poole. Esimesest rongist jäime loomulikult maha aga need rongid käisid iga 30 minuti tagant seega ei olnud kaua passimist. Lennujaamas jõudsime ilusti eha check-innid ja läksime juba turva väravatest läbi.  Ja varsti oligi aeg kui astusime lennuki peale ja nautisime 2 tunnist õhulendu Austraalia kohal. Pärast maandumist pidime Nelet ja Kaidot ootama umbes 4h. Käisime siis IKEA poes ja sõime ka kõhud mõnusat sööki ja Daimi kooki täis. Siis lõppeks saabusid kaua oodatud sõbrad , kellega siis nüüd ka edasi oleme seigelnud.

Õhtuks peatusime Lameroos, sest see oli lähedal meie tulevasele töökohale. Öö magatud siis läksime hommikust sööma ja pärast seda asusime Pinnaroo poole teele, et siis ülemusega kohtuda ja teha väike intervjuu. Kõik sujus seni kuni ülemus ütles, et arvatavasti selle nädala jooksul ei saa teha medicali ja tööle vast ei saa siis kaa nii pea. Sest ilma medicalita siin sellistes töökohtades tööle ei võeta. Medical on siis test, kus tehakse kindlaks, kas sa jood või tarbid narkootikume.

Pärast ülemusega kohtumist suundusime siis öömaja otsima kuhugile ranniku lähedale. Selleks kohaks sai siis Victor Harbor. Ööbisime caravan pargis kabiinides, kus öö neljale maksis 88 dollarit. Aga see oli täitsa mõistlik hind võrreldes teiste hindadega. Ja selle hinna sisse kuulus kõik vajalik. Victor Harboris veetsime kolm ööd. Vahepeal käisime graniidi saartel, otsisime jugasid ningrahvusparke, kus saaks grillida. Kõik väga mõnus!

Laupäeval siis pakkisime oma kodinad kokku ja suundusime jällegi jugasid otsima, ja mille me leidsime oli üli ilus koht! Tegime palju pilte, aga pildile ei mahu kõik see, mis silm näeb- kahjuks. Aga meie matkamine mägedes venis pikemaks kui arvasime ning hiljem oli raskusi karavani pargi leidmisega. Sest kahel läpakal mõlemil aku tühi. Seega ei olnud suuremat interneti võimalust. Aga õnneks on tänapäeval leiutatud ultramoodsad telefonid, mis võimaldavad ka internetti. Ja siis leidsime mõne karvan pargi numbri ja helistasime ning ohh imet me saamegi kuhugile ööbima, ei pidanudki ööd autos veetma. Kuid öö veetsime hoopiski telgis. Aga ööd on siin suhteliselt jahedad. Ja kuna ilmadega ei ole kaa väga vedanud siis vahepeal on siin eriti külm. Ja sellisest maapeal magamisest on juba kõik kondidki valusaks jäänud. Selline telgiplatsi rentimine maksab meile 42 dollarit öö nelja peale jällegi. Aga siin on vetsud, pesemis, söögitegemis võimalused. Seega jällegi ei ole kõige hullem. Eile sain siis kõne haiglast, ja ohh imet öeldi, et homme helistame tagasi ja ütleme, kuna võite tulla proove andma. Seni pole helistatud aga eks ole näha millal. Kui mingiks kellaks ei ole seda tehtud siis ega meie oleme halastamatud, meie helistame ise! Sest töö soov on meil veres! Aga täna oli algul meil plaanis kuugile mujale minna, sõita aga kahjuks meie kallis autojuht Kaido tunneb end halvasti natuke haigeks jäänud. Aga poputasime teda natuke ravimite ja teega, loodetavasti on ta varsti jalul. Muidugi meie autos on neli autojuhti, aga keegi meist ei ole väga siin Austraalias veel sõitnud ja kuna see ainuke masin siis väga ei julge rooli minna, et  sõitma hakata.

Nii aga see oli siis lühikokkuvõte meie poolt ja meie tegemistest, ärge muretsege, meiega kõik korras!

Tsauki issid,emmed,vanaemad,vanaisad, õed-vennad, sugulased ja sõbrad ! J

Peatse jälle nägemiseni!

Manna

Hei,

Nii samal ajal kui Mirko käis välja õppetel käisin mina koos sõbranna Silvaga Dreamworldis. Täna oli mul õnneks kuni esmaspäevani vabad päevad ja sain omale sellist lõbustust ka lubada. Mida see Dreamworld endast siis kujutas. See oli super-üli-tohutu suur lõbustuspark. Ostsime kalli pileti, mis maksis 72 dollarit. Aga see sisaldas kõiki atraktsioone, kus võisid käia mitu korda järjest. Nii jõudsime sinna Dreamwoldi kella 12 paiku. Me sõitsime sinna tund aega. Kõik lõbustus-, vee-, filmipargid asusid linnast natuke väljas. Kuid põhimõtteliselt on Gold Coast nii suur, et selle rannajoont on 80km. Ja seega olid need pargid ka linna sees. Aga metsade sisse peidetud.

Astusime parki sisse, algul ei osanudki kuhugile minna. Nii mõtlesime, et astume edasi ja teeme tiiru ja pildid kõik ära ning siis viime oma kotid kotihoidu. Aga kuna see park oli nii tohutu siis lihtsalt vedasime oma kodinaid kaasa igale poole. Silva kui hulljulge soovis minna väge metsikutele atraktsioonidele. Kuid algul ma ikkagi meelitasin ta bumper autodega sõitma(nagu meil tivolis). Ja hiljem läksime käsnakalle karuselliga lendama, tekitas kaa natukene adrealiini. Aga ikkagi see oli rohkem väikestele lastele.

Edasi ma lubasin, et okei ma tulen sinuga the glawi. Oii sel hetkel kui ma sellele atraktsioonile istusin tundsin, et see on mu elu suurim viga. Sest see masin see lennutas inimesi julmalt 75 km/h-is ühelt küljelt teisele ja 360 kraadi ringiratast. Me lendasime 9 korruse maja kõrgusele ja nägu oli vastamisi maaga. Enamus ajast olid mul küll silmad kinni kui kui Silva ütles, et comoon tee silmad lahti ja kui lahti tegin siis see oli täiesti sõnuseletamatult hirmus. Kui vahepeal piilusin silmadega, et kus pool me nüüd oleme ja selline lennutamine pani mind tundma nagu oleksin kirp pesumasinas. Pärast kui maha tulime värisesin üle keha. Minu jaoks ei olnud tol hetkel midagi hullemat kui just läbi elatu. Kuid nüüd tagant järele ma olen täiesti uhke selle üle, et ma proovisin kasvõi ühe hullu atraktsioonigi järele.

Väike link, et saaksite aimu, missugune see atraktsioon välja nägi.

http://www.youtube.com/watch?v=ga-jhn9arGw

Nii pärast seda atraktsiooni soovis Silva minna Wipeouti, mina ei soovinud, sest sellest viimasest atraktsioonist oli rohkem kui küll. Küll see Wipeout väntsutas inimesi küll ühte küll teist pidi, natuke diagonaalis kuid Silva ütles, et korraks tuli selline öak tunne aga hiljem oli see juba täiesti mõtetu, et Eesti Tivoli tuuris on see Ranger äkki kaa ägedam või hullem kui see siin. Ühesõnaga polnud ta sellega rahul. Siis läksime Giant Droppi, mis on kui vabalangemine. Mis sõidab 120 meetri kõrgusele siis natuke praeb inimesi ning siis ükshetk lendavad inimesed alla kiirusega üle 135 km/h. Nooh kui võis tekkida küsimus, et kas ma käisin seal siis vastus on , et EI MINGIL JUHUL!! Seal pidi järjekorras ootama 1h ning see oli liiga õudne minu jaoks. Aga ootasin siis kuna Silva sealt atraktsioonilt alla sajab. Ja ainukene reaktsioon oli tal , et SEE OLI NII JUBE; POLE ELU SEES MIDAGI NII JUBEDAT TUNDNUD!! Seega, mul oli ülimalt hea meel, et ma sinna ei läinud. Pärast seda atraktsiooni kui ta värises mõtlesin, et oleks hea nüüd thea väike jalutuskäik loomade läheduses. Nii, mis oli kõige huvitavam ja ägedam kogemus – Ma nägin, katsusin ja toitsin kängurut mu oma enda käe pealt. Nägin ka väikest Joeyt. Nad olid nii armsad ja nad ei kartnud inimesi. Vau! Ja hiljem, mina läksin tiigreid vaatama ja Silva kui hulljulge läks The Tower of Terrorisse, mis kujutas endast 161km/h kihutavat atraktsiooni(sekunditega), mis jällegi pürgis kõrgustesse, umbes 38 korrusele.

Mina kui nii öelda armsate asjade armastaja käisin vaatamas siis tiigri showd. See oli äge, Pole varem näinud sellist etendust. Tegin palju pilte, kuid arvatavasti ei saa täit ülevaadet sellest ja arvatavasti ei ole vaja seletadagi, mis seal toimus. Kuid üks asi oli naljakas. Siis kui lasti pruunikad tiigrid sisse siis nendel oli komme märgistada oma territoorium. Põhimõtteliselt siis saba püsti ja väike puuks puu peale ja ongi märgistatud. Ja seda materjali ikka jagus väga paljudesse kohtadesse. Ja kindlasti peab ära mainima, et helistati ka kahest töökohast, mis on kaalumisel nagu juba Mirko eelnevalt vist kijrutas, minul loomulikult kui saab kõhklemata, sest Austraalassed on ikkagi räpased inimesed ja päris igapäev ei taha nende segadust ja mustust koristada. 

Manna

Nonii eile siis läksin kella 12’ks taaskord kontorisse ja mis ma siis kuulsin. Need 7 kes me siis edasi saime ei olnudki veel lõplik otsus. Päev mis ees ootas oli täis katseid ja nö. mänge mis isiksust näitavad. Pidime siis mõtlema välja mingi ulme toote mida veel olemaski ei ole ega arvatavasti ei tule ka ja selle paberile panema lühikirjeldusega ning siis kokku voltima ja pisikesse ämbrikesse suskama. Siis segati need ära ja igaüks pidi omale ühe tõmbama. Mis sellega siis tegema pidi oli see et anti aega 15 minutit ning selle ajaga pidi koostama kiirelt pika siis põhimõtteliselt monoloogi ning siis tegema näite. Pidime võtma 1 suvalise inimese ja temale rääkima miks seda toodet praeguses maailmas vaja on ja kes kasutaksid ja miks on hea jnejne. Olema nagu müügimees ja tekitama piisavalt huvi et tema käest saada kätte kontaktandmed, et hiljem kontorist saaks keegi talle helistada kust on võimalik toodet tellida. Alguses kohutas see ülesanne küll parajalt ära aga tegelt kui mõtlesin et nagunii juba nii kaugele jõudnud ja kaotada enam midagi pole siis suutsin süveneda ja asja ilusti ära teha. Väga kiideti, ju siis meeldis lähenemisviis ja reklaam. Veel pidime tegama neljased grupid siis välja mõtlema suvalise žanri ja ka ühe toote. Segati ära ja saime siis kokku et soobika gängster ja toode oli telekas et kui vaatad mingit saadet ja nuppu vajutad siis muutud ise üheks saate peategelaseks. Pidime siis tegema grupiga reklaamiklipi kus ise olime tegelased ning pidime olemagi siis nagu seebika gängsterid, rääkima samas formaadis jne.

Paari tunni pärast tuli siis kõne et läks väga hästi ja olen tiimis ja oodatud homme (ehk siis nüüd juba täna) kell 12 kontorisse väljaõppesse JEEE. Täna siis käisin seal väljaõppes, räägiti absoluutselt kõik pisiasjad nende paneelide kohta. Nii paigalduse, hindade kui garantiide kohta. Edasi tuli väljaõpe turustamise jaoks et kui me nüüd esmaspäeval tööd alustame siis mida tegema peame, mida rääkima ja kuidas, mis toonil jne. Anti ka korralik patakas kodulugemist ja harjutamist et esmaspäeval heas vormis olla. Tehti ka pildid, ameltike kaartide jaoks ja esmaspäeval siis vormistame lepingud.

Oh õudust!!! Kus pole seal ei saagi olema ja kus on sinna tuleb ikka juurde. No „super” üllatus, täna saime telefoni kõne et oleme ka vastu võetud sinna vilja tehasesse/keskusesse kuidasiganes seda kutsuda. See koht kuhu me juba kõige alguses kõige rohkem tahtsime ja nüüd kui töö on olemas, nemad siis helistavad. Marianna ütles et tema läheks mõtlemata sinna kohe. Et see koristamine paras jama ju ole ja saan tast täiesti aru aga mina olen küll pääääris priske dilemma ees nüüd. Kas lihtne töö kus saab mega keelepraktika ja on super grupp meid. Kus saab küll esialgu väikest baaspalka kuid edasijõudnuna on võimalik teenida päääris priskelt. Kus töö on ainult 6 tundi ja tööriieteks on ülikond ja kingad ja kontor on kesklinnas ilusa pilvelõhkuja kõrgel korrusel VÕI tagasi füüsilise töö peale kus kohe hakkaks teenima päris hästi aga see-eest päevad enamjaolt 12 tunnised nagu ma aru sain ja kuuma päikese all saabastes ja tunkedes? Kurat kes nüüd ütleks mis on õige? Siin on veel päris mitu argumenti mis üksteist trumpavad. Kohati müügitöö ja kohati vili aga ikka saba kinni ja nokk lahti. Karm otus tuleb vastu võtta lähipäevil, seda teame ainult.

Noniii kätte on jõudnud taas see õnnis hetk, kus Mirko suutis ennast arvutisse vedada ning nüüd saab Eesti rahvas lugujuttu kuulemaie. Igatahes.. oleme nüüd üle nädala olnud tagasi Gold Coastil. Rendime tuba ühes eestlaste majas, kus peale meie on veel 2 eestlasest maailmarändurit. Oleme olnud üpris sportlikud viimasel ajal -  käinud korda paar golfi mängimas ning reketitki oleme käes hoidnud tennise mängu tarbeks. Läks kuidas läks, sellest me praegu ei räägi. Oleme usinalt ka tööd otsinud, näiteks see suur Pacific Fair’i kaubanduskeskus on meie cv’sid täis. Tegime siis mitut sorti, et kui oli tehnika poodi vaja viia, siis kirjutasin et hoolega varem tehnikat müünud ja it’d õppinud ning kui jalavarjude kauplusesse oli vaja viia, siis kirjutasin et ma vana kingakaupmees juba varajasest nooruspõlvest. Plaanid head kuid noh ju siis ainult eestlaste arvates. Mida ei tulnud olid igasugused vastused erinevatest poodidest. Ei andnud alla seekord ja punnisime edasi kui lõppeks kutsuti Marianna proovipäevale mille edukalt sooritas ja 117 kandidaadist osutus siis tema see kõige parem koristaja olema. Käib ülemusega koos mööda Gold Coasti ja puhastavad vaju kust inimesed on välja kolinud. Palk on Austraaliale kohaselt suhtkoht normaalne aga Mann ütles et vahepeal on parajad peldikud ikka mida tuleb korralikult küürida nii et nägu punane ja küüned katki. Peab ta iga hommik rongiga teise linna otsa sõitma mis kuiiiidaaagi ei meeldi sest väga vara peab ju ärkama ja teele asuma kuid no vähemalt on töö ja loodame et kestab. Minagi saatsin paari kohta avaldused et oleks üks usin ja mega kogemustega noor kutt välja pakkuda ja üks õhtu kirjakasti vaadates leidsin eest kirja et olete oodatud intervjuule sinna ja sinna aga mis kohaga tegu, seda ei mainitud üldse. No hommikul kell 7 äratus, tõmbasin triiksärki selga ja läksin linnapeale laiama. Jõudsin siis kohta kuhu mind kutsuti. Või noh õigemini välisukse ette ja minu ees oli kõrgustesse ulatuv pilvelõhkuja. Suuuured aknad jne.. võiks vist pläskuga võrrelda tartus aga no suurem ikka palju. Jõudsin nats liiga vara kohale muidugi siis otsustasin mitte kohe sisse tormata ja veidi väljas oodata. Kõik kes sisse-välja käisid olid marudalt ülikondades ja naised seelikutes ja pintsakutes. Mõtlesin et no tohhoo tonti kuhu ma nüüd siis sattunud olen. Läksin 13’dale korrusele nagu kirjelduses mainitud ja seal tervitasid mind kohe kaks näitsikut. Sellised noored blondid sekretärid kes istet võtta palusid ja veidi oodata. Närv oli jube sees, kogu keha värises. Kui kell siis oma 9.45 oli lasti meid väikesesse konverentsi ruumi kus seinal oli mega suur plasmakas ja aknast oli miljonivaade. Terve Gold Coast koos oma hotellide, motellide, mägede ja orgudega oli justkui peopesal. Pidime täitma ankeedi ja sain siis aru et firma tegeleb päikesepaneelide müümisega. Teate ju küll neid asju mis katusele pannakse ja valguse siis elektriks genereerivad. Meie ülemus on nooo süsimust! Vaadates ankeete küsitles ka igaüht veel isiklikult ka üle ja tegi slaidishowga ülevaate sellest millega firma tegeleb ja kuidas meie teenima hakkame ja palju jne. Tööriietus siis viigipüksid ja kingad et väga targad ja profesionaalsed välja näeksime nagu iga teine siin hoones (tema sõnad). Olime seal ruumis siis 7 kandidaati ja pärast meid pidi veel 8 tulema kellede seast kokku 7 välja valitakse. Suurelt miitingult koju naasnuna kella 2-3 paiku tuli sõnum et olin edukas kandidaat ja oodatakse homsele väljaõppele. Väljaõpped siis toimuvad nii homme kui ka ülehomme ja ütles et kui võimalik siis reedel aga pigem arvatavasti esmaspäevast hakkab töö. Nii rohkem informatsiooni selle kohta hetkel ei edasta eks mõelge ise edasi kuidas miski kulgeda või välja näha võib. Ärga nüüd siin liialt ka lootke eks müügimehe töö nagu ikka et baaspalk mis on iga nädalane kindel on siiski suhteliselt madal austraalia kohta kuid edukate toote tutvustuste pealt saab päris hästi teenida. Olen ausaltöeldes juba ise ka ammu tähele pannud, et siin pole eriti paljudel majadel neid solar paneleid ja täna räägiti kaa et kõik arvavad neid hirmus kallid olevat kuid tegelikkus on sootuks teine. Pidi see juba ennast 3-4 aastaga ära tasuma ja garantii on 25 aastat. Ja mis kõige huvitavam. Igale ostjale kompenseerib austraalia valitsus 5-12 tuhat dollarit olenevalt siis mitu paneeli inimene ostis. Sest Austraalia on küll päris rikas ja hästi edenev maa kuid elektri generaatori ehitamine pidi maksma kümneid miljoneid dollareid seega on neil odavam kompenseerida päikesepaneelide ostjatele mingi summa. Asi nimelt selles et kui majapidamine kogu paneeli toodetud energiat ära ei kasuta siis läheb see tagasi juhtmetesse ning ringlusesse ja seda kasutavad teised. Paneeli omanik saab selle eest isegi raha kui ta kogu energiat ära ei kasuta ja ringlusesse laseb. Räägiti et on ka farmereid kellel saak on hävinud ja on hoopis otsustanud omale põllu neid samuseid paneele täis panna ja elektri pealt siis teenima hakata. Muidugi sellistes mahtudes ostes on asi üpris kulukas aga pidi päris kiirelt ennast ära tasuta, peab lihtsalt algkapitali olema. Loomulikult on kõigi huvid ka planeeti säästa ja kasutada energiat mis atmosfääri ei saasta. Homme kui esimene päev seljataga eks siis saan lähemalt rääkida.

Olge tublid ja järjejutt on varsti tulemas praegu litsalt natu hilja ja ei viitsi kaua üleval olla. Tsaukimauki!