Noo tsau!
Jällegi utsitati mind tagant,et blogi kirutaksin!

Niisiis , Umbes kolm nädalat olen töötanud Mirkoga koos Gini Yard Crew's(Aias). Meie töö seisneb siis aia koristamises , veokite moodulitest maha laadimises ,prügiveos ning moodulitele plastiku tagasi peale panemine, kui tuul on selle maha lennutanud. Töö on ise enesest lihtne, aga iiiigaaav.  Saame 22.95 dollarit tunnis, milest läheb 13% makse maha. umbes 20 dollarit puhtalt kätte. Töö oli alguses 6-st hommikul kuni 6-ni õhtul, seega 12h . Aga nüüd pärast vihmasadusi otsustasid suured ülemused, et ei ole vaja 12 tunnist tööpäeva, saab ka 10h hakkama. Sest talve poole on hommikuti väga, väga külm(umbes -4 või isegi - 19) nagu kõrbetes ikka ning päeva peale tuleb umbes 20 kraadi sooja või isegi rohkem. See -19 kraadi oli olnud umbes 9 aastat tagasi. Aga lund selles rajoonis ei saja, kuigi Sydney läheduses oli isegi sadanud esimestel kõlmadel öödel. Nii, et ega see Austraalia nii soe maa ei olegi , kui arvasime.
Nüüd siis hetkel kestavad meie tööpäevad 7-st hommikul kuni õhtu kella 5-ni. Meie päevas on kolm suuremat pausi, ja ülejäänu aja võime tunnis teha ühe 5minutise pausi, et teed/kohvi endale teha või käia WC-s. Aga meie töö on selline vabam, teeme oma pause siis kui ise soovime ja heaks arvame. Kirjutasin ennem, et laeme veokitelt mooduleid maha. Mis see endast siis kujutab. Sellise masinaga nagu Moonbuggy laetakse mitme tonnised moodulid veokitelt masinale, mis omakorda toimetab mooduli erinevasse sektsionisse, kuhu see siis eelnevalt on määratud.Selle määrab Weightbridge/office inimesed. Ja meie võtame oma redelikese ja rehad ning lähme rekka treileri peale, et siis maha jäänud puuvill kas Moonbuggy peale lükata või siis maha visata. Siis astume redelislt maha ja teeme rekka teise treileri. Ja üdiselt ühe rekka maha laadimine võtab aega umbes 15 minutit. Kui juhuslikult rekkasid ei ole siis rehitseme ümber moodulite kõik maha langenud või kõik mis suurem tuul võib minema lennutada kokku ja hiljem korjame oma auto peale, mille täis saamise korral, lähme tühjendame gini. Ja kõik algab uuesti. Prügivedu teeme vähemalt 2 korda nädalas, kui rekkasid väga palju ei tule. Prügivedu näeb välja nii, et korjame kõik prügi autole ja sõidame kuhugile pära põrgusse, mis võtab vähemalt 20 minutit sinna ja 20 minutit tagasi sõiduks ning siis prügi maha laadimine,kaa umbes 20 minutit. Nii aga see ei ole ju huvitav jutt.

Nii, sündmusi/äpardusi, mis tööl juhtunud.
Parasjagu kui moodulite vahelt cottonit autole laadisime, ja vahetasime rida, siis ma seisin auto tagumise kasti peal ning Mirko mõtles mind natuke ehmatada , aga hoopis sõidutas mind mooduli ja auto vahele nii, et ma karjusin nagu segane ja suutsin ainult auto kasti istuda, sest ei tundnud oma jalgu. Aga kõik on korras, ainult sinikas on ikka veel mälestuseks, kuigi see äpradus juba 2 nädalat vana.

Mirko on nüüdsest Garfield, sest mitte et ta laisk oleks aga talle lihtsalt meeldib süüa ja magada(Mirko enda sõnad) Rekka juht ja Paula(kaastööline, 58 aastane) kutsuvad teda nüüd nii.
Mulle tehti ka kompliment, Rekka juht: Lisaks sellele, et oled hea välimusega , on sul ka väga hea karakter! Noo ma tänan! :D

Ja kogu aeg kui juhendan kas rekka juhti või Moonbuggy juhti, siis alati nad naeravad mu üle, noo juu siis olen Kloun! :D
Ja ükspäev, rekkade mahalaadimisel, unstasime redeli maha ja pidime rekkale kuidagi teisiti saama ning, mis arvate, Jõehobu Gloria ei saanudki rekkale, sest ei jõudnud ülesse minna, kukkusin maha! :D Rekka juht võttis käest kinni mõtles, et aitab, aga ikkagi ei suutnud, ja mirko lükkas mind altpoolt. Aga ei , sain jällegi oma jõehobu tiitlile ainult tunnustust ja kõik said minu üle naerda.

Nooh, ega rohkem vist olegi midagi.

Tagasi kodumaalne naasmise kohta ei oska hetkel mingit teavet anda veel, võtama nädala kaupa ning kodunaasmise aeg jõuab iga päevaga järjest lähemale!:) Kodu kallis kodu, varsti tulen/tuleme!:)

Suured tervitused teile ning peate tänama Mammut, kelle pärast ma end nüüd kokku võtsin! :D Tsau Mammu! :)

No Tsauu! :)

Nii palju on vahepeal juhtunud. Nimelt siis Mirko on taas minuga koos, siin Morees. Ning meil ei ole enam Celicat. Mootor läks katki! Plahvatas. vsjoo!
Püüan alustada otsast.
Teisipäeval 26.04.11 helistas Mirkole Gini ülemus. Kas tahaksid tööd, sest keegi lahkus töölt.  Niisiis pakkis Mirko asjad ja asus järgmisel päeval teele.
Kolmapäeval umbes kolme ajal päeval saatis Mirko mulle smssi, et äkki saaksin talle järele minna Haysse, mis oli minust umbes 800 km kaugusel. Aga mul oli veel 2h vaja tööd teha. Pärast töö lõppu läksin koju  ja noo mis muud küsisin Nelelt ja Kaidolt nende kallist suksut ja viisin Kaido tööle, edasi hakkasin sõitma Hay poole. Muidu ega see sõit ei olekski eriti kohutav olnud, kui eelnev öö oleksin saanud ilusti magada. Aga kuna Nelel ja Kaidol oli vaba öö siis nad olid üleval ja tegid süüa ning vaatasid oma seriaale arvutist. Ning kolmapäeva hommikul magasin veel sisse kaa. Olin väga pahur. Kuid päeval tegid nad mule toreda üllatuse! :) Tõid mulle piparkoogimehikese, kinder bueno ja tassike kohvi, selle eest, et mul magada ei lasknud . Nunnu juu! :)
Aga nii Kolmapäeva õhtul kell kuus peaaegu kell seitse sain Moreest minema. Olin juba tol hetkel väga väsinud aga Mirko oli vaja ju Moreesse saada. Tal ei olnud võimalik bussi või lennuki peale minna, sest seda tavaari, mis meil loxtonis oli, seda lihtsalt isegi kahe inimese jaoks tassida oleks liiast.
Tegin umbes 5 vahepeatust. Üks oli söögi ja kütuse peatus ning teised jalasirutus ning pissipeatused . Söögiks ikka vana hea McDondalds. Sest kell 00. ... Läbi enam kuskilt ju midagi korralikku ei saa. Väga mitmetel kordadel püüdsin mõne auto kinni, et üksi pimedas ei peaks sõitma. Eriti sellepärast, et känguru võib ju tee peale hüpata ja endal vähe kindlam kui näen kuidas tee ees kulgeb. Aga üks hetk võtsin ennast rekkade sappa. Aga ega nad mind kaua ei tahtnud enda taha. Nii pea, kui tee muutus kahe realiseks, võtsid nad hoo 110-lt nii umbes 60ne peale! Aga mina ei möödunud neist . Olin nagu takkjas taga. Lihtsalt  ei soovinud üksi sõita. Aga kuna siin Austraalia teede ääres on hästi palju rekkade ja tava juhtide puhke alasid siis nad suundusid sinna ja mul ei jäänud muud üle kui lihtsalt mööda sõita. Üksinda sõit algas. Aga eii läinudki kaua , kui leidsin juba uue ohvri, kelle taga sõita, aga tema kätte saamiseks ületasin ka natuke palju kiirust 110ne alas sõitsin 150ga vb ka 160ga. Ja igal pool olid sildid, et NSW(osariik) kasutatakse kaameraid. Ups. Noo loodetavasti midagi halba ei juhtu. Ja väga mitmel korral mõtlesin, et nüüd läheks küll puhkealasse puhkama aga kus sa sellega, pidin ajaga vidu sõitma, sest pidime järgmise päeva õhtuks tagasi olema, et Kaido saaks autoga tööle minna.
Kui olin Haysse jõudnud , otsisin Mirko hotelli üles, kus ta parasjagu viibis ja olimegi jälle koos! :) Nii kaua kuni Mirko läks hotelli toast asju võtma, kutsusin ühe pisikese krantsitaolise koerakese auto juurde, ise ma loomulikult ei tahtnud autost välja minna , sest nii külm oli.. JA loomulikult koer hüppas sisse, istus siis juhiistmele ja kui Mirko tuli tagasi, läks koer ilusti tagumisele istmele . Istus nii ilusti ja kuulekalt. Aga siiski mirko käskis  koera autost välja võtta! Nii halb oli seda teha, sest kutsul oli ju kaaaa külm. Ja ta sobis nii hästi. :D Hea meelega oleksin endale võtnud! :D Vägagi mitmel korral olen soovinud omale siin Austraalias koera võtta aga noo mis ma koeraga pärast peale hakkan :D Aga siis liikusime meie Celica poole! Et Mirko ja minu asjad ära võtta autost! Oeh, nii nukker kuidagi! Ta oli ikkagi nii ilus ja nunnu! Meie esimene sportauto! Niisiis, kuna eelmine päev üks naine oli pakkunud Mirkole, et kui abi vaja tule ja koputa uksele, sest tema farm oli autole väga lähedal. Ja noo mis seal ikka, Mirko läks ja koputas ja küsis, kas tahaksite selle auto endale võtta või viia lammutusse vms, sest Austraalias saab trahvi, kui jätta auto tee äärde. Mirkole pakuti natuke ka auto eest raha aga ta otsustas mitte võtta! Sest mis seal ikka, parem anda tasuta auto ära, kui saada trahve auto eest. Siis asusime tagasiteele. Ja Hay linnas hommikul nägime veel seda koerakest elegantselt liikumas, keel väljas ja siblis ringi! Ta oli lihtsalt nooo niiii armas. Nii ilusad silmad! Suured! Vot!
Aga jõudsime ilusti kella 16.55 Moreesse jõudsime ka mõned asjad autost maha laadida, kui Kaido juba tööle ruttas. Nüüdseks on sellest juba nädalake, mil me Mirkoga koos ühe katuse all. Kõik kulgeb hetkel väga hästi. Loodetavasti jätkub see sama moodi!:)

Olge mõnusad ilusat kevadet ja peagi algavat suve ning meile karsket sügist ja külma talve! :D

Teie Manna:)

Nonii, täna on siis vaba päev ning üritan natuke blogi kirjutada! :)

Nimelt siis tänase seisuga 2 nädalat töötanud ja see mul teine vaba päev. Väga hea on hommikul kauem magada aga ülejäänud päev, ei oskagi nagu midagi teha!  Aaa je elukohaks on hetkel Moree, NSW, Üks motelli tuba :D Igaksjuhuks mainisin, sest tavalliselt kui siin mandril mingisugune katastroof siis arvatakse et ma olen seal piirkonnas :) Aga ma olen täitsa sisemaal :)

Aga minu tööst siis kaa natukene, püüan seletada oma töö ülesandeid ja kuidas masinad töötavad. Ning  natuke huvitavaid fakte ka!

Esiteks, minu töö ülesanded:
Minu töö ülesannete hulka kuulub puuvilla proovi kastide järjekorda asetamine riiulile. Kastide suurus on umbes 1x1 meetrit ja kõrgus umbes 20 cm.  Või pigem pean ütlema karbid. Ei teagi, aga vahet pole. :D Igas karbis on 30 samplit/proovi. Proovid saame siis Ginist, kus Nele ja Kaido töötavad. Nele põhimõtteliselt saadabki mulle need samplid, mis nad on võtnud. Kui karbid on riiulile järjekorras ritta seatud, siis kirjutan need ka raamatusse, et oleme need vastu võtnud. Sinna pean siis kirjutama
- kuupäeva,
-kellaaja,
- siis puuvilla kasvataja ID,
- mis tehasest on tulnud proovid,
- mis põldudelt on puuvill korjatud,
- ja mis numbrist numbrini need samplid on
Ei usu, et midagi sellest väga aru saate, aga vb natukenegi. :)
Siis lükkan riiulid classing roomi, kus siis ülemus Steve hakkab neid klassifitseerima. Ja poolitama, et saaks testida ning ka pakkida, edasimüügiks.
Klassifitseerimine on üsnagi tähtis, sest selle järgi saab Steve farmerile hinna määrata, mis on selle puuvilla väärtus.
Puuvilla väärtus  võib oleneda, värvusest need värvuse erinevusi on umbes 20. Siis oleneb kaa mikrokiu tihedusest. Mis siis võimaldab puuvillal küllaltki pikaks venida. Ja siis ka puuvilla taime lehtedest, mida vähem lehti on sea kõrgem ka hind. Lehtesid ja putukaid puuvilla seest töödeldakse välja siis Ginis. Seda teevad masinad. Siis edasi, Steve poolitab igat kolmandat proovi, et Rongo(naine, pärit Uus-Meremaa lähedal asuvalt saarelt - VÄGA TORE) saaks siis teha proove. Ja ülejäänud kõik 30 proovi Steve jätab mulle, et pakiksin neid. Sest need kile sisse pakitud proovid lähevad müügiks Hiinasse , Tai jne, kus siis arvatavasti riideid valmistatakse.
Niisiis, sellest masinast millega põhiliselt Rongo töötab ja vahetevahel mina, kui pean teda asendama. Oehh. Võtan siis karbi, kus on proovid, mida testida. Proovid on erinevad, vahetevahel on proovid metsikult suured, ning vahest ei jätku proovi iga masina osa jaoks. Poolitan proovi kolmeks, et kaks ristküliku taolist proovi panna värvuse kindlaks tegemise masinale. Siis pean panema 9.50-10.50 grammi puuvilla kaalu peale. Kui proovi on piisavalt siis panen kaa kahte Combi(ei tea eestikeeles vb kamber :D) proovi, seda üldiselt suvaliselt, silma järgi. Siis löön skännerist koodi läbi ja panen käed soojatundlikutele nuppudele, et värvuse ja pikkuse/tugevuse(Comb) masinat aktiveerida. Kui aktiveeritud, võtan kaalult puuvilla ning topin pisikesse auku, mis testib siis Mikrokiu tihedust. Kui kõik muutub siniseks arvuti ekraanil , siis tähendab, et kõik on korras, aga vahetevahel viskab erroreid, kas ühes või teises kambris on liiga palju või liiga vähe puuvilla. Kui on liiga vähe, siis pean siis mikrokiu aparaadist välja hüpanud puuvilla võtma ja seda natuke õhulisemaks tegema, panema siis ekraanil öeldud kambrisse, ning siis aktiveerin jällegi masina. Aga kui kõik korras, siis võtan kambritest ja mikrokiust puuvilla ja viskan ära. Värvuse aparaadist välja tulnud puuvilla pakin ilusti kokku ja panen karpi tagasi. Ja nii teen kõik karbid, mis vaja teha.
Ja veel, et saaks testida, peab olema ruumis õige niiskuse tase, sest kui on liiga kõrge, siis puuvill venib paremini ja testi näitajad ei ole õiged. Ning proovid peavad õige niiskusega ruumis seisma ennem testimist vähemalt 24h.

Issand kui raske on kirjutada!! Ja palun kui millestki aru ei saa siis palun ainult küsige, kirjutage!! :)
Nii kui testid tehtud, siis võin ka pakkida puuvilla kilesse, ning selle kokku rullida masinaga. Rulli sisse läheb siis 2x 30 proovi, peavad olema järjestikuliselt kiles. Masinaga rullides lasen siis õhu välja. Ja mis ma veel üks päeva teada sain, et need kile sisse pakitud proovid kaaluvad 9 kilo. Teadsin, et rasked aga et nii rasked, ei uskunud. Aga kui pakitud, siis kirjutan peale numbrid, mis numbrist numbrini on sea samplid sees ja panen rulli numbri ja panen seisma, teen neid umbes 6 tk ära ja siis viin konteinerisse seisma. Nii kaua kuni keegi tahab neid.
Ja üks päev oligi, et pidin välja tirima juba mõned rullid, mis siis lähevad laevaga kuhugile üle mere. Arvatavasti Hiina. Ja ma pidin veel teatud numbrid välja võtma pakist ja nendest uue paki tegema, mis jäävad meile . Väga suur segadus ja numbrite mäng oli, püüdsin omale selgeks teha, mis ma tegema pidin aga siiamaani ei saa aru, mida ma siis õieti ka tegin .  Aga loodetavasti kui neid tegema hakkan tihedamini, siis hakkan aru saama ! :)

Minu töö kohustuste hulka kuulub kaa proovide ära viskamine, kui ülemus on positiivse vastuse saanud, et farmer on rahu nende testi tulemustega. See, puuvill, mida ära viskame, nimetatakse loose. See läheb ühe suure koti sisse ning see viiakse tehasesse tagasi. Seda töödeldakse uuesti ning hiljem tuleb see teistsuguse puuvillana tagasi nagu moss. See on siis loomadele söödaks või ei teagi, miks või kuhu.
Aga iga hommik pean karbid ja kaaned kokku pakkima ja loose välja vedama, et siis Gini meeskond saaks peale võta ja Gini viia.

Nii aga ega vist ongi tööülesannete selgitamisel lõpp.

Nii ja ülemus , oii mul on vedanud! Nii äge! :) Ta on ameeriklane , ta on oma tööd teinud 33 aastat, ta on gentelmen. Ladies first ja thank you ladies! :) Teist aastat järjest igal reedel on tal tavaks tuua bakerist kas pirukat või sandwichi(võileiba).  Ta premeerib töölisi hea töö eest. Ja olen korduvalt saanud kiita, kui kiire õppija ja kui hästi oma tööd teen ning kui kohusetundlik ma olen.
Meie tiimis ei ole palju inimesi, peale minu veel 2 inimest Rongo ja Steve  , aga ikkagi tore on! Ja ülemus üritab õpetada mulle hästi palju asju.
Nimelt rääkis, et USA dollarid ja enamus paberist on tehtud puuvillast. Ja andis mulle ühe dollarilise! :) Ning siis ütles, et peale selle, et Austraalia dollarid on vee kindlad on need ka eri suurusega, et pimedad oskaksid teada, millist kupüüri nad käes hoiavad. Ja et valgusfoorid kaa pimedate sõbralikuks tehtud. Hääle poolest, et teavad kui teeb tuuut- tuuut siis on punane ja kui on tut-tut-tut-tut kiiresti siis läheb punaseks või on juba punane aga veel võib üle minna.  Ja üks kord tahtis mulle tutvustada skype :D küsis, kas tean, mis see on ja kiitis taevani :D et see ikka nii hea asi, perekonna ja sõpradega suhtlemiseks:D Ning ütles, et soovitab kindlasti minna mul Uus-Meremaale! Ja Tasmaania pidi ilus olema! Ja Taimaal pidi üks saar olema, mis hästi ilus aga nime ei mäleta..

Nii, et hetkel on tööga vedanud kuigi tunde võiks juba rohkem olla a tunnipalk viks rohkem kui 20 dollarit olla! :D  Kuigi see on kaa hea :D


Tsauki Mauki
Kalli-Ralli Teie Manna :)

Noniii, esimene aprill! :) Homme teisel aprillil saab meil 7 kuud , mil me Austraaliasse jõudsime. Umbes 5 kuud Austraalias jäänud vähemalt viisa lõppemiseni.

Sain kaa oma esimese aprilli nalja Mirko poolt:
Nimelt esimene kord püüdis ta mind alt tõmmata, et ülemus helistas ja ütles, et tal enam tööd ei ole. Aga selle närisin läbi. Teadsin, et see on Aprilli nali.
Aga teine kord, kuna eelnevalt olime toidupoodi minekut maininud, siis Mirko kasutas seda väga kavalalt ära. Noo ma lähen nüüd poodi, mille peale ma ütlesin, noo okei mine siis! Anna teada kui tagasi tuled, ning tema ütles, mulle Aprill!!! Väga nunnu :D Aga nüüd ta läkski päriselt poodi :D


Kardan, et olen haigeks jäänud, sest kogu aeg sooja käest minna konditsioneeriga ruumi on ikka väga ränk. Eriti kui konditsioneer kou aeg kuklasse puhub. Meie motelli toas, vahest on tõesti palav, siis paneme tööle, aga juba paari minuti pärast on minul täiesti külm, nii, et lähen teki alla ja siis on mul veel sviiter kaa seljas. Peaks ju nagu soe küll hakkama, aga ei , külm on! Ning siin raamatukogus töötab see konditsioneer kogu aeg, kui tulla varakult raamatukokku nii, et töötajad on alles selle sisse lülitanud, on kõik okei, on piisavalt õhku, et olla aga pika peale istudes on lausa väga külm! Selline tunne, nagu vara kevadel läheksin lihtsalt kampsuni peal välja.. Või ma ei tea, ei oskagi lausa seletada. Lihtsalt väga külma kartlik ja alati õhtuti lähen näost rõõsaks ja muutun uniseks, juba vaikselt köhin. Ei tahaks siin kliimas küll haigeks jääda.

Vot nii, suured tervitused, ning nalja rohket esimest Aprilli! :)

Manna :)

Jubee!

30.03.2011/ Kolmapäev




Käisin eile poes! koju kõndides hakkas mind üks valge ute, auto jälitama, siis peatus tee ääres, aga ma läksin sel hetkel üle tee ja oma tänaval kodu poole kõndides tuli see auto mulle järele! See oli jube, juba alguses tundus see auto kahtlane, kui ta seisma jäi. Ning siis üks mees küsib, ega ma ei oska öelda, kus asub bassein, ütlesin, et tõesti ei tea, sest ei ole kohalik. Siis uuris, et mis ma teen siin? Ütlesin, et hakkan tööle. Uuris ja puuris, kus ma pärist olen ning kellega siin olen jne.. Kui ükshetk kui olin juba nö vestluse lõpetanud . Sõitis ta autoga minu juurde ning küsis, et ega ma ei vaja raha? Ütlesin , et eii mul raha piisavalt, ja andsin jalgadele kiirema sammu, tüüp sõitis minema! Võib- olla ma reageerin üle aga ta veel liigutas endal paremat kätt närviliselt alumise koha juures, arvan siiski, et see oli mingisugune pervert! Ja neid pidi siin linnakeses ikka liikuma :S Ja tänaval kõndides vilistatakse nii autodest kui niisama kõnniteedel järelevaadates. Siin linnas ma küll pimedas ei taha kõndida!  Loodan, et ei pea seda tegema! Kui veel midagi sellist peaks juhtuma, siis ma lähen küll politseisse! :S Kuigi ega ma ei tea, mida ma seal küll räägiksin neile, et mind jälitatakse we? Ma ei oska inimest kirjeldadagi :S Selline asi juhtus minuga esimest korda, ning täitsa hirmutas mu ära! :/


31.03.2011/Neljapäev

Aga nii, Täna on minu kalli vennakese sünnipäev! Palju palju õnne kallis vennaraas! :) Sinu õde ja Mirko

Mitme päeva kokkuvõte! :)

21.03.2011/Esmaspäev

Jätsin siis Loxtoni kodukesega hüvasti, samuti ka Mirkoga. Mirko viis mind Loxtonist Mildurasse, et siis järmisel päeval varakult lennuki peale jõuda.  Sain siis ööbimise vana töökaaslase Nathani ja tema tüdruku Stacey juurde. Väga mõnus ja hubane oli. Õhtusöögiks tegi Nathan siis spagette ja lihapalle. Leppisin Staceyga kokku, et hommikul äratab ta mind üles ning siis viib mind lennujaama.  Stacey rääkis, et ühe õhtuga oli nii palju vihma sadanud, et üleujutused olid katnud teid.

22.03.2011/Teisipäev

Ärkasin hommikul kell 8.00 , sättisin end pikaks lennutripiks ja lennujaama sõit võis alata. Kuna hommikul ei jõudnud süüa siis võtsin lennujaama kohvikust ühe hedgehog'i koogi ja cappucino. See kook oli vastikult magus ning tänu sellele läks süda pahaks. Niisiis, lennuk väljus Mildura lennujaamast kell 10.00 ning jõudis Melbourne kell 11.30 . Selles lennukis oli 33 kohta, ning seal lennukis oli peale minu veel 3 inimest. Sellise pisikese lennukiga oli mul tunne nagu ma oleksin VIP.  Melbourne's maandudes läksin mööda koridore oma kohvri järele. Seega hakkasin Melbourne lennujaama avastama, kui oli avastatud, siis otsisin üles oma terminali, kus siis järgmine lend väljub. Mõttes käis mitu korda läbi, et võiks ju minna ja sõita bussiga ringi mööda Melbourne aga kuidagi ei tihanud selle kohvriga sinna sõita ning ega seda raha kaa nii palju ju ei olnud.  Niisiis tegin lennujaamas aega parajaks, kui oligi juba aeg ennast check-ini vedada. Kui check-in tehtud, istusin ooteruumi maha võtsin väikse boosti( marjajook) ning lugesin austraalia kohta raamatut. Ning üsna varsti avati ka värav, kust ma pääsesin lennukile. See lennuk võrreldes teise lennukiga oli massivne , kuid selistega olen ma päris mitmeid kordi sõitnud aga sellise pisikesega oli mul alles esimene kord. Kui olin Sydneysse jõudnud , suundusin jällegi oma kohvri otsinguile. Hiljem kui lennujaamast väljusin, leppisin Nele ja Kaidoga kokku, kus me umbes kohtume, sest telefoni aku oli mul tühjaks saamas. Niisiis, hiljem läksime me kinno filmi nimega ''Unknown'' vaatama, see oli äge. Ei kahetse üldse, et lubasin üle pika aja endale meelelahutust. Hiljem otsisime endale öömaja, milleks ostutus üks Motell. See ei olnud just kõige parem.  Mis siis selle viga oli? Nimelt, esiteks oli see suitsetajate ruum. Must, räpane diivan, põrandad olid niisked, dushi ruumis võis põrandal leida  teise inimese juuksekarvu, see põrand oli seal samuti mingisuguse möksiga koos. Kuid polnud hullu, pesema minnes tõmbasin oma jalanõud jalga. Ning pärast seda suundusin magama.

23.03.2011/Kolmapäev

Sydney Ooperi maja

Päeva plaaniks oli külastada Ooperi  maja. See maja oli tõsiselt võimas, väga äge. Seal Ooperi maja vastas oli Harbour Bridge , kus oli võimalik raha eest üle silla kõndida ning linna ka kõrgemalt vaadata, aga kahjuks ei saanud tol hetkel seda lõbu lubada, sest vaja ju ennem raha teenida. Küll hiljem võib-olla Mirkoga koos saab mindud sinna :) . Päevake möödus kuidagi kiirelt, kui pidime juba omale järgneva öömaa soetama, ning selleks osutus üsnagi ilus Marco Polo motell, mis ei olnud hinna ja kvaliteedi poolest üldsegi mitte halvad. Võrreldes see, mis meil eelnev öö oli olnud. Sõime õhtusöögi ja läksimegi magama.

Sydney Ooperi maja

Harbour Brigde

24.03.2011/Neljapäev

Niisiis eelmine õhtu mõtlesime välja, kuhu poole suunduda kas natuke sisemaale ja nautida Blue Mountainsi vaateid või minna ainult üles poole, külastada Palm Beachi, mis on tuntud kui Kodus ja võõrsi lavastus kohana. Niisiis jäi teine variant, sest Nele ja Kaido olid natuke juba näinud Sinimägesid. Niisiis Palm Beach, väga ilus koht. Seal tegime väiksed pildid Summerbay kohvikust ja sealsetest vaadetest ookeanile, ning hiljem suundusime natuke eemal olevasse randa päevitama, seal oli väga tuuline, kuid päike oli see eest mõnus. Hiljem pärast päevitamist asusime jällegi teele. Jõudsime Newcastlesse, kus siis õhtusöögi kohaks valisime Vietnami restorani, mina tellisin siis Satay Chiken ja valge kuiv  maja vein. Ööbimiskohaks leidsime ühe ilusa ranna, kuhu siis asetasime telgi ja uinak võiski alata, kuu seal ookeani kohal oli kollane kui juustukera ja nii suur ning ei saa mainimata jätta kaa ookeani kohinat. Selline tunne oli, et oleme täiesti üksikul saarel.

25.03.2011/Reede

Minu äratuskell helises kell 7 hommikul, ning see vaade, mis ma telgi uksest nägin oli lihtsalt nii ilus, selliseid hommikuid võiks rohkem olla. Kuid hiljem, kui olin saanud natuke sellist kaunist hetke imetleda, läksin tagasi magama. Ning siis ärkasime kell 9.00 . Jällegi pakkisime oma kodinad kokku ja asusime sõitma ülespoole.  Olime jällegi natuke sõitnud, kui jõudsime ühte linnakesse, kus otsustasime minna päevitama. Selles rannas oli väga palju surfareid, ning see oli ka viimast korda päevitamise võimalus, sel hooajal ookeani ääres.  Õhtupoole sõitsime jällegi edasi ning jõudsime ka oma järgmisse ööbimiskohta, kus siis otsustasime, et magame autos.

26.03.2011/Laupäev

Üles ärgates asusime oma viimast sihtpunkti avastama, ehk siis Byron Bay. See oli kuurortlinn, kuid see oli täiesti erinev teistest nagu näiteks Gold Coast. Käisime sealses infopunktis ja küsisime odava ööbimiskoha. Alguses suundusime sinna, kuid siiski raha nappuse tõttu otsustasime käia viimast korda ookeanis ujumas ning asuda teele Moreesse, kuhu pidime jõudma algselt juba reedel.  Vahepeal sõitsime läbi ka Nimbinist, mis on siis kanepi linnake, põhimõtteliselt igast poest võis osta kas kanepi piibukese või siis midagi kanepi teemalist. Ja samuti ka Eike ja Elise soovitusel ostsime ka kanepi koogikese.  Sinna linna sõites, sõitsime me väga kurvilisel teel, mis oli vihmametsast ümbritsetud, see oli ilus! Ning siis sõitsime nii kaugele, et Moreesse oli jäänud ainult 150 km. Suundusime jällegi Rest areasse, et natukene magada.

27.03.2011/Pühapäev

Nüüdseks jõudsimegi Moreesse. Leidsime endale ka öömaja. Hetkel õnneks ei pidanud ööbimise eest maksma, maksame siis kui palka saame. Käisime poes, ostsime süüa. Varsti hakkan omale õhtusööki meisterdama, kuidagi imelik on poes käia ja osta ainult endale vajaminev söögi kraam. Aga nii pean ma paar kuud elama. Vot nii, hetkeks kõik, kui hakkab midagi uut selguma, siis eks ma ikka võtan ennast kokku ja kriban.

28.03.2011/Esmaspäev

Tänane päev algas Nelele saabuva telefoni kõnega, kus siis nende ülemus andis teada, millal , mis kell nad peavad kuskil olema. Ning pärast seda hakkasin ka helistama oma ülemusele, aga kes ei võta toru vastu on just tema, seega ei tea ma hetkel , kus või millal ma üldse olema peaksin, mis ajab mind natuke juba endast välja, aga tuleb säilitada rahu. Varsti püüan talle uuesti helistada ja loodetavasti võtab ta siis telefoni vastu ja annab mulle natuke häid uudiseid. Aga õnneks on mul varu variant, et kui ei saagi cottonisse proovide ruumi siis lähen mõnda pubisse või klubisse, vaatan kas mulle on mingeid töö pakkumisi.

29.03.2011/Teisipäev

Tänane hommik algas kell kümme. Vaatasin aknast välja ning motelli omanik makedoonlanna kastis oma aias lilli. Ning järsku vaatan, et kerib meie aknakatet üles ja piilub aknast sisse! Ega ma midagi ei öelnud, olin kohkunud, et mida ta otsib siit nii usinasti. Ning seejärel lukustasin meie toa ukse ning käisin pesemas, siis hakkasin valmistama röstisaia ning vana hea alarm hakkas tööle. Läksin ukse peale, et juhuks kui keegi omanikest peaks tulema a küsima, mis juhtus. Aga jällegi see perenaine tuli uurima, mis juhtus. Ning kui ma püüdsin teda toast eemale hoida, püüdis ta ikka meie tuppa tulla ja uurida, mis juhtus. Ning siis küsis, kus teine tüdruk on. Ütlesin, et nad läksid ju tööd tutvustavale päevale, tema aga ahhniii, et sa oled siis täiesti üksi. Kamoon see on lihtsalt nii silmakirjalik vastik daam/eit. Niisiis pärast hommikusööki läksin linna, et telefoni mõistatust lahendada, nimelt siis eile helistasin oma kallile emmele ning sain ainult 13 minutit rääkida kui kõneaeg sai otsa, mis mõttes mul oli ju 90 dollarit kõneaega aga raiskasin kõne peale ainult 27.30 dolarit. Seega läksin Telstra esindusse ja hakkasin sealt antud numbrile helistama ja sain teada, et kuidagi oli mu boonus otsa saanud ja seetõttu oli mul sel ajal kui emale helistasin järel ainult 27.39 senti. Noo tore! Aga noo mulle oli ka üks hea uudis täna! Laadisin omale siis kõneaega ja helistasin Dick Welschile kuigi jälle varjatud numbrilt - ei võtnud vastu. Panin oma numbri nähtavale ning ka siis ei võtnud vastu. Kuid minut pärast helistamist helistas ta tagasi ning voilaaaaa, rääkis rohkem mulle minu töö kohta , nimelt siis , et puhkaksin hetkel nii palju kui võimalik,sest ma hakkan ikkagi 12h -seid tööpäevi tegema kuigi on kerge töö , on see ikkagi väsitav. Alustan esmaspäevast. Pean nädalake ilusti siis puhkama. Kuigi sellisest suurest erutusest, et ma tean, et ma saan alustada tööd, unustasin küsida, et kus ja mis kell esmaspäeval olema pean . Reedel helistan ja küsin üle, või parem alustan helistamist neljapäeval. Ning ta ütles kaa et kui kellegagi peaks ginis midagi juhtuma, siis lähen ma automaatselt sinna tööle. Oeh, sellist rõõmusõnumit on palju lihtsam kirjutada :)


30.03.2011/Kolmapäev

Täna hommikul helistas mulle siis Gini omanik John, kes siis teatas , et on saabunud Austraaliasse. Vabandas, et tal nii kaua aega läks, aga see ei olnud tema süü, et immigratsiooniga oli jamasid olnud aga nüüd on ta siin ja järgmine nädal võtab minuga ühendust  tutvustab mulle mida ma siis näidistega pean tegema ja hakkabki töö pihta :) Niisiis tänane päevaplaan näeb ette seda, et ma lähen raamatukokku ja postitan blogi ning tsillin internetis, mida ma pea 2 nädalat ei ole teha saanud :)

Tehtud! Loodetavasti oli hea üle pika aja midagi lugeda :)




Tsauka, pauka !:)
Palju päikest teile sinna ning ka ilusat Kevadet ! :)

Teisipäev, 8 märts, 2011 Kell 19.55

Päevad mööduvad meie tagasioidlikus ent hubases hütis kenasti. Külmkapp endiselt töötab ja katus vett läbi ei lase. Marianna sai vahepeal oma sertifikaadi kätte, võib nüüd vabalt igal pool alkoholiga kaubelda ning tubakaäriga tegeleda. Mina käin ikka tööl vahelduva eduga ja vabaldel päevadel kas magame või istume arvutis ja vahime filme. Tööpäevi nüüdseks 2 lühikest ja 2 pikemavõitu. Pikemad olid siis neljapäeval ja pühapäeval mõlemad 13 tundi. Esimene oleks pidanud tulema 15-16, kuid üks põllu omanik avastas keset korjandust, et ta viinamarjades pole piisav suhkru tase seega oli mõttetu edasi korjata. Vaikselt hakkab selle koopaeluga ära harjuma - nagu mutt, kes päevavalgust ei näe. Töötan öösel ja päeval magan nii palju kui võimalik. Tunnihinne jääb küll viljafirmade omale alla kuid palk peaks tänu palju pikematele päevadele... või siis õigupoolest öödele tulema kenasti suurem.  Noh juhul kui see korralik hooaeg nüüd lõppeks pihta hakkab. Praeguseni ikka veel tasapisi, nädalas 3 ja 4 tööpäeva ja kõik tänu nendele tohutult pikkadele vihmaperioodidele. Kuid samas! Kuna viinamarjad vajavad paljupalju vett ja pea igapäevast kastmist, siis tänu suurele vihmale ja päikese puudumisele lükkub hooaeg kõvasti edasi aga saak on palju parem, seega kui kunagi korralikult käima peaks minema siis on tööd palju ja päevad pikad. Ülemus hoiatas ka, et naudiks veel nii kaua kui saab vabamalt hingata, varsti pole enam õieti aega magadagi tema sõnade kohaselt.

Töö seisneb traktori juhtimises, millele on taha haagitud suur mahuti, kuhu läheb sisse kuni 5t viinamarju/mahla. Kui suur harvester põõsaid mugib, pean mina täpselt temaga sammu pidama ja poomilt tulevad viinamarjad sinna haagisesse korjama. Kui mahuti on täis, tuleb sõita rekka juurde, harrastada täppissõitu (sest kui täpselt teatud kaugusel ei ole, siis pillad kõik kastis olevad viinuskad põrmandule või hoopis rihid rekka ja oma traktori ära. Alguses tundus see väga utoopiline olevat kui kogenud kutid näitasid kuid nüüdseks on asi selgeks saanud ja probleeme ei valmista...Kui ma kunagi kuu aega tagasi arvasin, et juba piisavalt traktoriga sõitnud ja mis seal ikka – lihtne ju!  Siis oi ei, seda masinat korralikult juhtida osata on hoopis teine teema. Ma polnud pöördepiduritest midagi kuulnudki, ainult mõtlesin endamisi et misjaoks neid piduri pedaale 2 on kui nad nagunii samal ajal alla lähevad. Minu praegune töö nõuab justnimelt nende pöördepidurite igapäevast kasutamist sest osad viinamarja read on kas kalde all või lihtsalt on keeramiseks nii vähe ruumi jäetud et pead sõna otseses mõttes täisnurkseid pöördeid tegema, mis ilma vastavate piduriteta ilmvõimatu oleks. Põhimõte siis selles, et olenevalt kuhu poole pöörata tahad, vajutad selle poole rattad plokki nii et ainult teine pool veaks ja traktor põhimõtteliselt keerab ennast mitte ei pööra. Lisaks veel igasugu pehmed liivateed kuhu väga visalt võib kinni jääda jnejne.

Üks õhtu võtsin esimest korda ka isa kalli raamatu lahti ning nagu needus seal somadhi koopastes sisenemise keelab, keelas raamat enda käest panemise. Lugesin tubli mitusada lehekülge jutti niikaua kuni juba hommikul päike tõusma hakkas ja isegi luuke lahtihoidvad tikud murduma hakkasid. Nüüd iga õhtu kui tööl ei ole ja linnud siristamise lõpetavad siis käib taaskord raamat lahti. Jõudsin just kohtam kus härra Muldašev isiklikult koopasse sisenes, kuid nagu erilised inimesed olid öelnud, vaatamata ta korduvatele katsetele siiski päris sisse ei suutnud minna. Ei tunnetanud enam käsi ja peavalu muutus talumatuks.

Ja nüüd lõpetuseks veel ilusat naisepäeva kõigile naistele! Ja no muidugi meestele kes ennast naistena tunnevad.

~Mirko~

Kell 20.21

Kurb blogi! :(

Elu siin muutub igavaks! Tahaksin tööle! Sest raha kulub iga poes käiguga ning kuskilt seda nagu juurde ei tule. Loodetavasti helistatakse esmaspäeval puuvilla tehasest ja öeldakse, et davai lenda platsi. Aga samas ei teagi, kas kohe lahkuksin siit, sest Mirko jääks siia ning teisipäeval on ju minu kahekümnes sünnipäev! Masendav.  Ja arvatavasti veedan selle päeva üksinda! Sest Mirko pidi ju alustama järgmine nädal tööga. Nii väga sooviksin oma 20dat sünnipäeva lähedastega tähistada! Aga mis seal ikka, tulen varsti ju koju ja küll siis tähistab kõik siinmaal olemata olnud sündmused. Täna on minu kalli issi sünnipäev! :) Kallis issi, Palju palju tervist ja õnne sulle sünnipäevaks! :) Sinu tütreke! :) 

Okei, tsauki, olge mõnusad! Suured kallid teile kõigile! :) 

Manna

Meie tagasihoidlik aga nunnu elamine :)

Meie tagasihoidlik magamistuba

Minule kõige tähtsam, suur peegel :)

Meie elutuba ja köök

Vannituba ja WC

Vannituba

Tsauu, nii, hea uudis, et saime pakikese kätte, mida nii kaua ootasime, pakki nähes tekkis jõulu tunne! :) Nagu väike laps, kes saab jõuluvanalt kingi :) Paki sees oli küll hulganisti vanu asju, aga siiski tundusid nagu uued, sest ju 6 kuud ei olnud neid asju ei katsunud ega näinud! :)

Aitäh tavaari eest !:) Emme ja Mirko issi :) Ning suuur suuur Aitäh Reelikale paki vedamise eest !:)

Nii ja täna võtsime end kokku ja pakkisime lõppude lõpuks oma asjad kokku ning võtsime suuna Loxtoni poole, sõit iseenesest ei olnud pikk ainult 100 km. Nüüdseks oleme juba oma uues kodus sisse seadnud. Algul kui oma umberiku poole keerasime ja nägime väljast, ei tundunud asi üldse nii hubane ja mõnus. Väljast näeb meie koduke välja nagu eestis olevad kolmnurksed kämpingud! Ja seest on rohkem nagu suvila. Siia mahuks veel inimesi elama ja loodetavasti varsti ka tuleb keegi , pidasin silmas hetkel Nelet ja Kaidot, kes on selle 3 kuu jooksul kui perekonnaks saanud. Aga ega siin ei olegi rohkem midagi kirjutada, et kui oleme uues pesas, kus saame ISE korrallikku süüa teha ja ISE pesu pesta oma kodus oleva pesumasinaga :) Homme päeva valges püüan teha mõned pildikesed, et näeksite meie odavat elamist !:) Maksab ainult 100 dollarit nädalas kahe peale. Ehk siis 50 dollarit nägu :)

Okei, tsauki mauki, homme näete pilte kaa:) Päikest :)

Noo, jälle leidub aega, viitsimist blogi kirjutada. Uudist nii palju, et töö siin Murrayvilles on läbi. Viimased päevad läksid kiiresti. Istusime reedel ka depoos, et siis viimased dringid teha lahkumise puhul ja lasin siis oma vestile enda kohta natukene kirjutada kaa, eks varsti teen pilte, et näeksite, mida kirjutati. Laupäeval käisime Mirkoga Loxtonis, et üle vaadata tema tulevane töökoht traktori roolis, see töö pidavat kestma umbes 10 nädalat. Ja mina peaksin leidma seal siis mingiks ajaks töö. Meie ülemus pakkus , et saaksime minna ka Swan Hilli tööle, et sama firma aga seal kandis veel töö täies hoos , üleujutuste tõttu, et vaja roiskunud vilja koristada. Samas peaks vist Swan Hilli minema, sest minul ju ei ole veel Loxtonis mingisugustki tööd. Kasvõi nii kaua kuni töö viljas läbi saab. Ning hetkel ootame ka Queensland Cottonist uudiseid, et märtsi lõpust sinna saaks tööle, sest too on pikaajalie töö ja 12 h –sed vahetused. Põhimõtteliselt eraeluks aega ei jäägi. Ainult töö ja kodu vahet.  Raske otsus. Raha ju oleks vaja.  Aga kui Nele ja Kaido ei soovi hiljem Loxtonisse minna siis ei näeks me Mirkoga teineteist 3 kuud. Ennem ära sõitu Loxtonist ostsime ka suure arbuusi.  Austraallased usalavad inimesi. Arbuusidele oli peale kirjutatud hinnad ning seal samas oli ka kassa, kuhu paned raha. Aga keegi seda ei kontrolli, kas sa siis ikka maksad või mitte. Vot nii, aga natukene siis rõõmsamaid uudiseid kaa.

07.02.11 - Nägime snake neck turtle-it (Mao kaelaga kilpkonn)

 Perepilt, Mirko lastega. :)

Niisiis, eile käisime jällegi 4WD sõidul ehk  neljaveoliste autodega sõitsime Big Deserti kõrbes. See oli lahedam kui eelmine kord, sest enamus inimesi me ikkagi teadsime rohkem. Vahepeatustel tegime ozi sööki, mis koosneb saiaviilust, pikast hot dogi vorstist ja ketsupist. Väga maitsev, nämmi. Tegime ka pilte selasest viibimisest, pausist.  Töökaaslasel olid oma pojad kaasas, kes lihtsalt nii tohutult armsad ja targad. Dillon(väike Mirko/pildil), kes on 4 aastane,  meenutas vahest isegi Oskarit mulle.  Hiljem vallutasime liivaseid mägesid autodega, kes punnitas mitu korda üles saamisega, kellel õnnestus ühe korraga. Meie koos ülemusega olime eelviimased, kes üles said ning me ei saanud ka päris üles, seisime mäe nuki peal. Auto vildakalt.. Oli päris mitu korda, kui kais mote läbi, et noo see on küll nüüd viimane seiklus minu elus. Sest ühel korral, kui liivapealt ei saanud üles, siis ülemus läks läbi puude ja põõsaste. Ja ükshetk  kui auto enam edasi ei läinud, olime me peaaegu 90 kraadise nurga all. Kõik hiljem rääkisid ja kirjeldasid, mida nad olid kuulnud autost, ehk siis minu kiljumist .. Õnneks olin ma turvavööga kinnitatud, muidu oleksin  arvatavasti nagu väike kärbes vastu aknaklaasi lennanud .  Täna sõbrapäeva puhul  lõikasime lahti siis ostetud suure arbuusi. Väga maitsev ja mahlane oli. 

                                                 Mäetipp, mida proovisime vallutada mitmeid kordi.

Vot, kui midagi rohkemat selgub, eks siis võtan end uuesti kokku ja annan teada meist! :) Ilusat päikselist ilma teile! :)

Marianna



Tsau- olen elus ja terve! 

Nii teeme päevast päeva tööd! :)

Suur loader ja loaderi kuningas Stewie askeldab!

Ämmelgas

Vasakult meie muhe ülemus Teddybear(kaisukaru), siis loaderi kuningas Stewie, tagapool Kevin, minu kõrval Knucksi ja siis mina.

Meie super töö tiim! 

Vasakult: Nathan, Kaido, mina, Nele, tagapool Mirko, ülemus Teddybear, Loaderi kuningas Stewie, tagapool Kevin ja kõige paremal Knucksi

Hehh, eile õhtul siis tahtsime Melbsi sõita, aga kahjuks, eile õhtu poole hakkas meie kandis äikest ning vihma kallama. Ja kui olime Ouyen poole ära sõitnud, et sealt bussi peale hüpata, siis teatati meile roadhouse'ist , see buss on tühistatud sellise vihma tõttu! Teed on suletud! Seega proovisin ma küsida inimestelt, et äkki lähevad Melbourne aga ei üks paar läks hoopis Syndeysse , aga ennem kui neil meelde tuli, et neil autos 2 kohta siis olid vaikslet juba nõus meid ära viskama, aga jah, paha juhus. Sellise autoga oleksin küll soovinud sõita, must nissan ja sport auto! Vot , aga siis otsustasime ikkagi koju tagasi tulla, esiteks oli Hayley meiega kaasas, kes ei oleks saanud olla kodust nii kaua ära ja kuna ikkagi kõik teed suletud, siis ei hakanud autot kah rikkuma. Jällegi üle tunni aja sõitu kodu poole ja ilusti koju magama ära. 

Täna on jäälegi vihmane päev, hetkel küll ei saja aga pilved on ähvardavad. Mirko siin kõrval ikka vaikselt mõtleb, kuidas seal Melbsis ikkagi paari lähima päeva jooksul ära käia ! :) Eks ole näha, mis välja mõtleb! :)

Tsauka :)

Marianna

Noo tere!
Nii, nädalalõpp käes - reede. Täna saime jällegi ühe hea uudise, et tööd jätkub veel vähemalt üheks nädalaks! Ja   natuke kurvem uudis oli see, et üks töökaaslane lahkub meie seast ning seetõttu pidime natukene nendega depoos õlut jooma. Ning täna otsustasime sõita Melbourne , õigemini Mirko otsustas ja kutsus mind kaasa! Miks siis lähme Melbsi, sellepärast, et Mirkol on väga kaua kihelenud osta autot ning nüüd kui on rohkem raha siis teine liikumisvahend kuluks marjaks ära, mugavam juu.. Niisiis lähme chekime auto üle. Aga mis auto siis, selline mida ta juba Eestis soovis osta (veel ei kirjuta, mis auto, kes teab, see teab). Loodetavasti saame hinda alla. Hetkel hinda ei maini. Niisiis hetkel seda kirjutades istun autos teel Ouyen poole, kust siis buss sinnapoole sõidab. Sõit kestab umbes 7h . Hea öine uinak :) Hayley kallis, tegi meile teepeale muffineid :) Ilusad roosa ja valge glasuuriga :) Nii nunnu.

Ja nüüd teile, kes veel on viitsinud järjepidevalt blogi lugeda ja oodata kõike, palun kirjutage ise kaa midagi või vähemalt küsige, kommenteerige! Aitäh!

Päikest teile!
Marianna

Hei,

Pole jällegi vägagi kaua aega kribanud. Kõigest 2 nädalat teadmatust meist! J Aga mis siis vahepeal kõike huvitavat ka juhtunud on?! Põhimõttelislet suurt midagi, töö ja kodu vahet sõitnud.  Viimane nädal on olnud väga kiire. Oleme pidanud taluma meeletut kuumust umbes 46 kraadi sooja keskpäeviti,või  pigem ütleksin kuuma ! Kuigi vale on kirjutada, et nädal väga kiire oleks olnud, võib-olla ainult pühapäevane päev sellest oli tegude rohke! Ülejäänud päevad esmaspäevast- reedeni ainult töö, mõned õhtud ka oma kodu ees töökaaslastega istumist ning vahest ka joogi mängu mängitud. Seoses joogi mänguga oli selles üks reegel, mida pidi iga sõna või lause järel ütlema ehk siis ‘’in the pants’’ (pükstes). Näiteks kui keegi küsib, kuidas läheb? Siis pidi vastama, et väga hästi pükstes vms.. Inglise keeles kõlab see palju paremini!

Töökaaslased rääkisid meile yabbyde ehk siis homaaride püüdmisest pigem ütleksin krabid. Nägid nii nende moodi välja! :D Seega laupäeval jäi siis jut, et pühapäeval lähme neid püüdma töö juures olevas tiigis pidavat olema. Väga tore oli. Püüdmine kais siis nii, et vette asetatud tokkidele oli pika tamiiliga seotud külge lihatükike. Ja püüdmine kais siis kas sulgpalli või tennise reketitega . Kuigi jaa võrgud olid kaa vees. Kui aus olla, siis Mirkoga julgeksin ma iga kell kuskil suvalises kohas elada, sest temaga nälga ei jää! J Ta oleks nagu seda varemgi teinud! Lausa professional! Iga püügiga ikka tuli mõni krabi välja, aga minuga jääksid kõik nälga, kuigi jah kui aus olla, siis pika harjutamise peale, sain minagi mõne kätte !

 Algsete plaanide järgi pidime minema pärast krabide püüdmist basseini äärde päikest nautima, aga üks töökaaslane pakkus vällja, et äkki läheks maastiku sõitu tegema! Ja me ei mõelnud kaua, käisime korraks kodust läbi ja juba sõitsimegi kuhugile kaugele. Ja muidugi tegelikult lubasime me ühele teisele töökaaslasele Kevinile, et õhtul lähme tema juurde krabisid sööma, mis ta pidi valmis tegema, aga seal kaugel ei olnud levi ja ei saanud take ka kahjuks helistada, ja seega, ta ootaski meid kaua, ja järgmine päev oli natukene pahane, aga selgitasime kõik ilusti ära ja õnneks kõik korras J. See maastiku sõit oli vahva, käisime siis soola järves, korjasin ka soola kaasa. Kristallne , ILUS! Püüan säilitada ja tuua suveniiriks kodustele, või siis vahepeal saata kuidagi pisikese pakiga.  See oli nii ilus ja roosa! Hiljem käisime ka aaret otsimas. Aga mida ei leidnud oli aare, aga väga palju huvitavat avastasime enda jaoks. Käisime ka ühe pere juures, Gibbsons. Pakkusid Mirkole tööd, aga kahjuks ainult temale. Aga vähemalt teame, et on võimalus! Väga armas pere oli. Mirko sõitis nende pere autoga mööda maastikku ja peremees rääkis väga palju huvitavat, ja mina olin teises autos ja kuulasin ainult muusikat, väga targemaks ma ei saanud! Kade olen! Aga Mirko jagas seda minuga kaa natukene.  Jõudsime pikalt päevalt koju umbes pool üksteist. Ja kodus internetti vaadates avastasin, et meie töödejuhataja Stuuuwie on kirjutanud, et alustame tööd kell 6 hommikul, sest ilma pidi palavaks minema, ja nii on olnud kuni tänaseni, homsest pidi natukene jahedamaks minema. ÕNNEKS! Seega alustame jälle kella 8-st hommikul.  Aga ilmateade lubab vihma ja äikest ka siia kanti. Ja selline tormisem ilm tuletas mulle meelde, et ei ole vaja meie pärast muretseda me ei asu hetkel selles nö katastroofi piirkonnas ehk Queenslandis. Kõik tsüklonid peaksid meist ilusti suure kaarega üle minema, ning kui peakski midagi toimuma, mis võiks meid ohtu seada, siis lihtsalt asjad kokku ja ohutumasse paika! J Selle nädalaga peaks toga ühele poole saama, KAHJUKS! Jällegi on inimesed kalliks saanud ja varsti aeg lahkuda, aga vähemalt on head mälestused! Aaa minu kulul tehakse tööjuures nalja kaa , Esiteks üks kord ütlesin ma Stuwiele natukene helisevama häälega Stuuuuwie ja nüüd teised kopivad mind ning olen saanud natukene suure loadreiga kaa sõita, Wauu ägee, Mirko oskab hästi seda nägu järele teha, kui ma selle rooli taha istun. Ilmselgelt uus ja huvitav on äge ja emotsioone tuleb väljendada!

Vot nii, püüan siis hakata uueks blogi kirjutajaks, sest vana on hõivatud! J Seetõttu on ka blogi pidamine harvemaks jäänud J

Uute seiklusteni! J

Marianna ja Mirko

Palju päikest ja soojust teile sinna. PS! Me ei ole kadedad , tahame, et eil kaa soe oleks! J

Täna koristasime kinni kaetud viljakuhjade ümbrust ja kohtusime maailma ühe märgiseima ämblikuga, kelle mürk pidi google andmetel minutitega inimese meeletutesse valudesse piinlema panema ja surmama üpris kiirelt.

Hei. No nüüd oleme alates esmaspäevast siin uues vilja kohas töötanud. Kuigi nimi on üsna sarnane eelmisele kohale – GrainCorp, ei saa seda mitte öelda töövõtete, masinapargi ja üldse mitte millegi muu kohta. Siin on umbes 2-3 korda rohkem vilja kui meie eelmises firmas, GrainFlow’s, ent näiteks pole mitte ühtegi traktorit, ohutus- ja turvanõuded eiratakse täiesti, inimesed käivad alko haisudega tööl jnejne. Näiteks eelmises kohas meie naised sõitsid traktoriga kahekesi ja sellest tuli kohe selline skandaal nagu sõda oleks lahti, mõned ütlesid isegi et ei tööta enam kui selline asi lubatud on... siin firmas aga on see täiesti igapäevane nähtus. Tegelikult pole lubatud lühikeste varrukate ega ka pükstega töötada sest uv on väga kõrge, kuid siin midagi muud ei kantagi. Osad ei kanna üldse peale helkiva vesti mingit särki. Aga olgem ausad, tegelikult ei ole asi nii hull kui tundub. Seltskond on väga lahe, olenemata sellest et eelmises töökohas töötaks parema meelega ja sealsed töökaaslased olid kuidagi omaks saanud. Siin vist kuulujuttude järgi peaks saama isegi rohkem palka. Veidikene imelik küll, sest töövõtted ja kõik muu tunduvad ajast ja arust olevat.

Ööbime kohalikus motellis, saime toa 2 suure ja 1 väikese voodiga. Nagu juba ütlesin, siis hinna saime 770 pealt 400 peale mis on sellise koha kohta päris soodne. Oma telekas, dušš, külmkapp jne.. selle koha omanik on ikka omaette kuju. Ei oskagi kohe kirjeldada.. ei saagi aru kas ta on nüüd siis pede või mitte. Käitumine on küll vahepeal vastav. Tema olek on kaa väga libe ja kohe väga vastikult nilbe. Nii naised kui mehed arvavad, et temaga on väga ebameeldiv suhelda. Peaks ära mainima selle koha juures ka teise hea omaduse peale motellitoa – söök. Siin on šnitsel mis on nõnda suur et ei mahu taldrikule ära. Ausalt alguses kui kõik kirjeldasid ja näitasid käega, arvasime, et eks ta paras kalamehe jutt ole ent kui praad lauda jõudis soovis ettekandja ka ettenägelikult edu.

Suhtleme endiselt eelmise koha töökaaslastega kuna nad elavad nüüd meist vaid 6km kaugusel. Oleme käinud õhtusöögil ning ka paar korda suuuuure kotitäie aprikoose saanud. Jube head on ikka oma aiast pärit viljad.

 Eluke veereb tasapisi, neljapäev ning reede olid vabad, täna töötasime, homme vaba ja esmaspäevast uus töönädal. Rahad on ikka suht nullis kõigil. Või no mul ei oleks aga ma maksin kõigi eest üüri ja teised tsipa võlksi aga muidu jah. Peame kolmapäevani kuidagi vastu pidama.. siis tuleb palk eelmisest kohast ja neljapäeval tuleb ka juba sellest uuest kohast ühe nädala palk, siis oleme jälle normis omadega.  Ei tea veel kaua see töö siin kestab, kuid üks nädal on juba läbi ning paariks nädalas ju lubatigi, seega ei tea täpselt mis elu edasi toob. Vaikselt siin haume plaane mida edasi teha ja kuhu minna. Vaikselt tahame kõik Melbourni minna ja seal veitsa õnne proovida, kuid vaatame ka siin lähedal asuvaid viinamarja istandusi ja veinikeldreid. Pidi sealt ka kopsakalt teenima, aga jällegi tahetakse ainult kogenuid töölisi vähemalt viimastesse. Istandustesse harvestitele ikka saaks kui kohti oleks. Iseenesest 1 koht on kindel kuhu saaks aga sinne tahetakse ainult 1 inimest. Muidugi võime loota, et naised saaksid kohalikku pubisse või klubisse ja inimene kes seda 1 kohta lubab ütles ka, et tal võib veel tuttavaid olla kellel vaja läheb kuid midagi täpsemalt ei tea veel. Rohkem kuuleme siis räägime jälle.

Ilmad on siin ikka jube kuumad. Üleeile küll sadas ladinad kuid see oli siiski ühe päevane mitte nagu mujal ja täna polnud mitte ainsatki pilveräbalat taevas ning termomeeter näitas viludas 35 kanti. Ilmaennustused ütlevad õnneks et lähipäevade ilm tõotab tulla 22-27 kraadi.