Teisipäev, 8 märts, 2011 Kell 19.55

Päevad mööduvad meie tagasioidlikus ent hubases hütis kenasti. Külmkapp endiselt töötab ja katus vett läbi ei lase. Marianna sai vahepeal oma sertifikaadi kätte, võib nüüd vabalt igal pool alkoholiga kaubelda ning tubakaäriga tegeleda. Mina käin ikka tööl vahelduva eduga ja vabaldel päevadel kas magame või istume arvutis ja vahime filme. Tööpäevi nüüdseks 2 lühikest ja 2 pikemavõitu. Pikemad olid siis neljapäeval ja pühapäeval mõlemad 13 tundi. Esimene oleks pidanud tulema 15-16, kuid üks põllu omanik avastas keset korjandust, et ta viinamarjades pole piisav suhkru tase seega oli mõttetu edasi korjata. Vaikselt hakkab selle koopaeluga ära harjuma - nagu mutt, kes päevavalgust ei näe. Töötan öösel ja päeval magan nii palju kui võimalik. Tunnihinne jääb küll viljafirmade omale alla kuid palk peaks tänu palju pikematele päevadele... või siis õigupoolest öödele tulema kenasti suurem.  Noh juhul kui see korralik hooaeg nüüd lõppeks pihta hakkab. Praeguseni ikka veel tasapisi, nädalas 3 ja 4 tööpäeva ja kõik tänu nendele tohutult pikkadele vihmaperioodidele. Kuid samas! Kuna viinamarjad vajavad paljupalju vett ja pea igapäevast kastmist, siis tänu suurele vihmale ja päikese puudumisele lükkub hooaeg kõvasti edasi aga saak on palju parem, seega kui kunagi korralikult käima peaks minema siis on tööd palju ja päevad pikad. Ülemus hoiatas ka, et naudiks veel nii kaua kui saab vabamalt hingata, varsti pole enam õieti aega magadagi tema sõnade kohaselt.

Töö seisneb traktori juhtimises, millele on taha haagitud suur mahuti, kuhu läheb sisse kuni 5t viinamarju/mahla. Kui suur harvester põõsaid mugib, pean mina täpselt temaga sammu pidama ja poomilt tulevad viinamarjad sinna haagisesse korjama. Kui mahuti on täis, tuleb sõita rekka juurde, harrastada täppissõitu (sest kui täpselt teatud kaugusel ei ole, siis pillad kõik kastis olevad viinuskad põrmandule või hoopis rihid rekka ja oma traktori ära. Alguses tundus see väga utoopiline olevat kui kogenud kutid näitasid kuid nüüdseks on asi selgeks saanud ja probleeme ei valmista...Kui ma kunagi kuu aega tagasi arvasin, et juba piisavalt traktoriga sõitnud ja mis seal ikka – lihtne ju!  Siis oi ei, seda masinat korralikult juhtida osata on hoopis teine teema. Ma polnud pöördepiduritest midagi kuulnudki, ainult mõtlesin endamisi et misjaoks neid piduri pedaale 2 on kui nad nagunii samal ajal alla lähevad. Minu praegune töö nõuab justnimelt nende pöördepidurite igapäevast kasutamist sest osad viinamarja read on kas kalde all või lihtsalt on keeramiseks nii vähe ruumi jäetud et pead sõna otseses mõttes täisnurkseid pöördeid tegema, mis ilma vastavate piduriteta ilmvõimatu oleks. Põhimõte siis selles, et olenevalt kuhu poole pöörata tahad, vajutad selle poole rattad plokki nii et ainult teine pool veaks ja traktor põhimõtteliselt keerab ennast mitte ei pööra. Lisaks veel igasugu pehmed liivateed kuhu väga visalt võib kinni jääda jnejne.

Üks õhtu võtsin esimest korda ka isa kalli raamatu lahti ning nagu needus seal somadhi koopastes sisenemise keelab, keelas raamat enda käest panemise. Lugesin tubli mitusada lehekülge jutti niikaua kuni juba hommikul päike tõusma hakkas ja isegi luuke lahtihoidvad tikud murduma hakkasid. Nüüd iga õhtu kui tööl ei ole ja linnud siristamise lõpetavad siis käib taaskord raamat lahti. Jõudsin just kohtam kus härra Muldašev isiklikult koopasse sisenes, kuid nagu erilised inimesed olid öelnud, vaatamata ta korduvatele katsetele siiski päris sisse ei suutnud minna. Ei tunnetanud enam käsi ja peavalu muutus talumatuks.

Ja nüüd lõpetuseks veel ilusat naisepäeva kõigile naistele! Ja no muidugi meestele kes ennast naistena tunnevad.

~Mirko~

Kell 20.21