Noo, jälle leidub aega, viitsimist blogi kirjutada. Uudist nii palju, et töö siin Murrayvilles on läbi. Viimased päevad läksid kiiresti. Istusime reedel ka depoos, et siis viimased dringid teha lahkumise puhul ja lasin siis oma vestile enda kohta natukene kirjutada kaa, eks varsti teen pilte, et näeksite, mida kirjutati. Laupäeval käisime Mirkoga Loxtonis, et üle vaadata tema tulevane töökoht traktori roolis, see töö pidavat kestma umbes 10 nädalat. Ja mina peaksin leidma seal siis mingiks ajaks töö. Meie ülemus pakkus , et saaksime minna ka Swan Hilli tööle, et sama firma aga seal kandis veel töö täies hoos , üleujutuste tõttu, et vaja roiskunud vilja koristada. Samas peaks vist Swan Hilli minema, sest minul ju ei ole veel Loxtonis mingisugustki tööd. Kasvõi nii kaua kuni töö viljas läbi saab. Ning hetkel ootame ka Queensland Cottonist uudiseid, et märtsi lõpust sinna saaks tööle, sest too on pikaajalie töö ja 12 h –sed vahetused. Põhimõtteliselt eraeluks aega ei jäägi. Ainult töö ja kodu vahet. Raske otsus. Raha ju oleks vaja. Aga kui Nele ja Kaido ei soovi hiljem Loxtonisse minna siis ei näeks me Mirkoga teineteist 3 kuud. Ennem ära sõitu Loxtonist ostsime ka suure arbuusi. Austraallased usalavad inimesi. Arbuusidele oli peale kirjutatud hinnad ning seal samas oli ka kassa, kuhu paned raha. Aga keegi seda ei kontrolli, kas sa siis ikka maksad või mitte. Vot nii, aga natukene siis rõõmsamaid uudiseid kaa.
Niisiis, eile käisime jällegi 4WD sõidul ehk neljaveoliste autodega sõitsime Big Deserti kõrbes. See oli lahedam kui eelmine kord, sest enamus inimesi me ikkagi teadsime rohkem. Vahepeatustel tegime ozi sööki, mis koosneb saiaviilust, pikast hot dogi vorstist ja ketsupist. Väga maitsev, nämmi. Tegime ka pilte selasest viibimisest, pausist. Töökaaslasel olid oma pojad kaasas, kes lihtsalt nii tohutult armsad ja targad. Dillon(väike Mirko/pildil), kes on 4 aastane, meenutas vahest isegi Oskarit mulle. Hiljem vallutasime liivaseid mägesid autodega, kes punnitas mitu korda üles saamisega, kellel õnnestus ühe korraga. Meie koos ülemusega olime eelviimased, kes üles said ning me ei saanud ka päris üles, seisime mäe nuki peal. Auto vildakalt.. Oli päris mitu korda, kui kais mote läbi, et noo see on küll nüüd viimane seiklus minu elus. Sest ühel korral, kui liivapealt ei saanud üles, siis ülemus läks läbi puude ja põõsaste. Ja ükshetk kui auto enam edasi ei läinud, olime me peaaegu 90 kraadise nurga all. Kõik hiljem rääkisid ja kirjeldasid, mida nad olid kuulnud autost, ehk siis minu kiljumist .. Õnneks olin ma turvavööga kinnitatud, muidu oleksin arvatavasti nagu väike kärbes vastu aknaklaasi lennanud . Täna sõbrapäeva puhul lõikasime lahti siis ostetud suure arbuusi. Väga maitsev ja mahlane oli. 
Vot, kui midagi rohkemat selgub, eks siis võtan end uuesti kokku ja annan teada meist! :) Ilusat päikselist ilma teile! :)
Marianna
Tsau- olen elus ja terve!
Tsau- olen elus ja terve!
No comments:
Post a Comment