No Tsauu! :)

Nii palju on vahepeal juhtunud. Nimelt siis Mirko on taas minuga koos, siin Morees. Ning meil ei ole enam Celicat. Mootor läks katki! Plahvatas. vsjoo!
Püüan alustada otsast.
Teisipäeval 26.04.11 helistas Mirkole Gini ülemus. Kas tahaksid tööd, sest keegi lahkus töölt.  Niisiis pakkis Mirko asjad ja asus järgmisel päeval teele.
Kolmapäeval umbes kolme ajal päeval saatis Mirko mulle smssi, et äkki saaksin talle järele minna Haysse, mis oli minust umbes 800 km kaugusel. Aga mul oli veel 2h vaja tööd teha. Pärast töö lõppu läksin koju  ja noo mis muud küsisin Nelelt ja Kaidolt nende kallist suksut ja viisin Kaido tööle, edasi hakkasin sõitma Hay poole. Muidu ega see sõit ei olekski eriti kohutav olnud, kui eelnev öö oleksin saanud ilusti magada. Aga kuna Nelel ja Kaidol oli vaba öö siis nad olid üleval ja tegid süüa ning vaatasid oma seriaale arvutist. Ning kolmapäeva hommikul magasin veel sisse kaa. Olin väga pahur. Kuid päeval tegid nad mule toreda üllatuse! :) Tõid mulle piparkoogimehikese, kinder bueno ja tassike kohvi, selle eest, et mul magada ei lasknud . Nunnu juu! :)
Aga nii Kolmapäeva õhtul kell kuus peaaegu kell seitse sain Moreest minema. Olin juba tol hetkel väga väsinud aga Mirko oli vaja ju Moreesse saada. Tal ei olnud võimalik bussi või lennuki peale minna, sest seda tavaari, mis meil loxtonis oli, seda lihtsalt isegi kahe inimese jaoks tassida oleks liiast.
Tegin umbes 5 vahepeatust. Üks oli söögi ja kütuse peatus ning teised jalasirutus ning pissipeatused . Söögiks ikka vana hea McDondalds. Sest kell 00. ... Läbi enam kuskilt ju midagi korralikku ei saa. Väga mitmetel kordadel püüdsin mõne auto kinni, et üksi pimedas ei peaks sõitma. Eriti sellepärast, et känguru võib ju tee peale hüpata ja endal vähe kindlam kui näen kuidas tee ees kulgeb. Aga üks hetk võtsin ennast rekkade sappa. Aga ega nad mind kaua ei tahtnud enda taha. Nii pea, kui tee muutus kahe realiseks, võtsid nad hoo 110-lt nii umbes 60ne peale! Aga mina ei möödunud neist . Olin nagu takkjas taga. Lihtsalt  ei soovinud üksi sõita. Aga kuna siin Austraalia teede ääres on hästi palju rekkade ja tava juhtide puhke alasid siis nad suundusid sinna ja mul ei jäänud muud üle kui lihtsalt mööda sõita. Üksinda sõit algas. Aga eii läinudki kaua , kui leidsin juba uue ohvri, kelle taga sõita, aga tema kätte saamiseks ületasin ka natuke palju kiirust 110ne alas sõitsin 150ga vb ka 160ga. Ja igal pool olid sildid, et NSW(osariik) kasutatakse kaameraid. Ups. Noo loodetavasti midagi halba ei juhtu. Ja väga mitmel korral mõtlesin, et nüüd läheks küll puhkealasse puhkama aga kus sa sellega, pidin ajaga vidu sõitma, sest pidime järgmise päeva õhtuks tagasi olema, et Kaido saaks autoga tööle minna.
Kui olin Haysse jõudnud , otsisin Mirko hotelli üles, kus ta parasjagu viibis ja olimegi jälle koos! :) Nii kaua kuni Mirko läks hotelli toast asju võtma, kutsusin ühe pisikese krantsitaolise koerakese auto juurde, ise ma loomulikult ei tahtnud autost välja minna , sest nii külm oli.. JA loomulikult koer hüppas sisse, istus siis juhiistmele ja kui Mirko tuli tagasi, läks koer ilusti tagumisele istmele . Istus nii ilusti ja kuulekalt. Aga siiski mirko käskis  koera autost välja võtta! Nii halb oli seda teha, sest kutsul oli ju kaaaa külm. Ja ta sobis nii hästi. :D Hea meelega oleksin endale võtnud! :D Vägagi mitmel korral olen soovinud omale siin Austraalias koera võtta aga noo mis ma koeraga pärast peale hakkan :D Aga siis liikusime meie Celica poole! Et Mirko ja minu asjad ära võtta autost! Oeh, nii nukker kuidagi! Ta oli ikkagi nii ilus ja nunnu! Meie esimene sportauto! Niisiis, kuna eelmine päev üks naine oli pakkunud Mirkole, et kui abi vaja tule ja koputa uksele, sest tema farm oli autole väga lähedal. Ja noo mis seal ikka, Mirko läks ja koputas ja küsis, kas tahaksite selle auto endale võtta või viia lammutusse vms, sest Austraalias saab trahvi, kui jätta auto tee äärde. Mirkole pakuti natuke ka auto eest raha aga ta otsustas mitte võtta! Sest mis seal ikka, parem anda tasuta auto ära, kui saada trahve auto eest. Siis asusime tagasiteele. Ja Hay linnas hommikul nägime veel seda koerakest elegantselt liikumas, keel väljas ja siblis ringi! Ta oli lihtsalt nooo niiii armas. Nii ilusad silmad! Suured! Vot!
Aga jõudsime ilusti kella 16.55 Moreesse jõudsime ka mõned asjad autost maha laadida, kui Kaido juba tööle ruttas. Nüüdseks on sellest juba nädalake, mil me Mirkoga koos ühe katuse all. Kõik kulgeb hetkel väga hästi. Loodetavasti jätkub see sama moodi!:)

Olge mõnusad ilusat kevadet ja peagi algavat suve ning meile karsket sügist ja külma talve! :D

Teie Manna:)