Hei. No nüüd oleme alates esmaspäevast siin uues vilja kohas töötanud. Kuigi nimi on üsna sarnane eelmisele kohale – GrainCorp, ei saa seda mitte öelda töövõtete, masinapargi ja üldse mitte millegi muu kohta. Siin on umbes 2-3 korda rohkem vilja kui meie eelmises firmas, GrainFlow’s, ent näiteks pole mitte ühtegi traktorit, ohutus- ja turvanõuded eiratakse täiesti, inimesed käivad alko haisudega tööl jnejne. Näiteks eelmises kohas meie naised sõitsid traktoriga kahekesi ja sellest tuli kohe selline skandaal nagu sõda oleks lahti, mõned ütlesid isegi et ei tööta enam kui selline asi lubatud on... siin firmas aga on see täiesti igapäevane nähtus. Tegelikult pole lubatud lühikeste varrukate ega ka pükstega töötada sest uv on väga kõrge, kuid siin midagi muud ei kantagi. Osad ei kanna üldse peale helkiva vesti mingit särki. Aga olgem ausad, tegelikult ei ole asi nii hull kui tundub. Seltskond on väga lahe, olenemata sellest et eelmises töökohas töötaks parema meelega ja sealsed töökaaslased olid kuidagi omaks saanud. Siin vist kuulujuttude järgi peaks saama isegi rohkem palka. Veidikene imelik küll, sest töövõtted ja kõik muu tunduvad ajast ja arust olevat.

Ööbime kohalikus motellis, saime toa 2 suure ja 1 väikese voodiga. Nagu juba ütlesin, siis hinna saime 770 pealt 400 peale mis on sellise koha kohta päris soodne. Oma telekas, dušš, külmkapp jne.. selle koha omanik on ikka omaette kuju. Ei oskagi kohe kirjeldada.. ei saagi aru kas ta on nüüd siis pede või mitte. Käitumine on küll vahepeal vastav. Tema olek on kaa väga libe ja kohe väga vastikult nilbe. Nii naised kui mehed arvavad, et temaga on väga ebameeldiv suhelda. Peaks ära mainima selle koha juures ka teise hea omaduse peale motellitoa – söök. Siin on šnitsel mis on nõnda suur et ei mahu taldrikule ära. Ausalt alguses kui kõik kirjeldasid ja näitasid käega, arvasime, et eks ta paras kalamehe jutt ole ent kui praad lauda jõudis soovis ettekandja ka ettenägelikult edu.

Suhtleme endiselt eelmise koha töökaaslastega kuna nad elavad nüüd meist vaid 6km kaugusel. Oleme käinud õhtusöögil ning ka paar korda suuuuure kotitäie aprikoose saanud. Jube head on ikka oma aiast pärit viljad.

 Eluke veereb tasapisi, neljapäev ning reede olid vabad, täna töötasime, homme vaba ja esmaspäevast uus töönädal. Rahad on ikka suht nullis kõigil. Või no mul ei oleks aga ma maksin kõigi eest üüri ja teised tsipa võlksi aga muidu jah. Peame kolmapäevani kuidagi vastu pidama.. siis tuleb palk eelmisest kohast ja neljapäeval tuleb ka juba sellest uuest kohast ühe nädala palk, siis oleme jälle normis omadega.  Ei tea veel kaua see töö siin kestab, kuid üks nädal on juba läbi ning paariks nädalas ju lubatigi, seega ei tea täpselt mis elu edasi toob. Vaikselt siin haume plaane mida edasi teha ja kuhu minna. Vaikselt tahame kõik Melbourni minna ja seal veitsa õnne proovida, kuid vaatame ka siin lähedal asuvaid viinamarja istandusi ja veinikeldreid. Pidi sealt ka kopsakalt teenima, aga jällegi tahetakse ainult kogenuid töölisi vähemalt viimastesse. Istandustesse harvestitele ikka saaks kui kohti oleks. Iseenesest 1 koht on kindel kuhu saaks aga sinne tahetakse ainult 1 inimest. Muidugi võime loota, et naised saaksid kohalikku pubisse või klubisse ja inimene kes seda 1 kohta lubab ütles ka, et tal võib veel tuttavaid olla kellel vaja läheb kuid midagi täpsemalt ei tea veel. Rohkem kuuleme siis räägime jälle.

Ilmad on siin ikka jube kuumad. Üleeile küll sadas ladinad kuid see oli siiski ühe päevane mitte nagu mujal ja täna polnud mitte ainsatki pilveräbalat taevas ning termomeeter näitas viludas 35 kanti. Ilmaennustused ütlevad õnneks et lähipäevade ilm tõotab tulla 22-27 kraadi.

Nonii ettekuulutused läksidki täide, niiet kes veel meie blogi vahepeal külastavad siis nüüd teile pisike ülevaade. Pikalt ei tee, ütlen ette ära.

Ei teagi kohe kust alustada.. Vahepeal siis töötasime suures vilja hoidlas niiöelda. Seal oli 4 suurt punkerit – pikad kolmnurksed viljahunnikud. Mina ja Kaido olime pärastlõunases (14.30-23.00) ja Marianna ning Nele hommikuses vahetuses (6.30-15.00). Meie pärastlõunased vahetused aga venisid tavaliselt kella 1-2’ni öösel, saime kena hunniku ületunde kogu aeg. Hommiku vahetus vist enamasti koristas öövahetuse tekitatud segadust ja meie tavaliselt tegelesime nende suurte viljahunnikute katmisega, kuna meie tiimis oli kutt, kes ainukesena oskas katteid/vakstuid korralikult kokku sulatada. Nimi on tal Rhys Inglis. Siinkohal peaks ära mainima, et see kutt on 21 aastane ja juba 5 hooaega seal töötanud ning isegi tõsiselt meie ülemused ja ülemuste ülemus küsis kogu aeg Rhysilt kuidas midagi parem teha oleks ja mida tema asjast arvab jne. Võib kindlalt väita, et see meie vanune tegelane oli seal kõige kogenum ja targem inimene. Siis sõitsime palju traktoritega ringi, kühveldasime natukene vilja, kui midagi tarka teha polnud siis ka harjasime. Õmblesime ka põhjakilesid kokku  ning vahepeal (tegelt vist üsna tihti) passisime niisama ja ootasime kuna Rhys valmis sulatama on. Vahepeal läks selle peale isegi 2 tundi ja siis lihtsalt istusime ja ootasime. Palka saime väga korralikult ent kahjuks jagus tööd ainult 3 nädalaks kokku ja põhjus miks ma räägin minevikus ongi see, et kolmapäeval oli seal me viimane tööpäev.

Jõulud möödusid üsna rahulikult. 24 detsember me üldse töötasime kella 17-ni, edasi läksime koju pessu ja siis töökaaslastega linnapääle lällama. Siin 24 polegi mingi püha, nemad tähistavad rohkem 25’dal. Sel päeval läksime ühtede toredate töökaaslaste, Blake ja Hayley juurde jõululõunale, kus olid kohal kõik vanavanemad, sugulased ja loomulikult vanemad, kes meid väga lahkelt vastu võtsid. Loomulikult suutsime me pool tundi ka hiljaks jääda, sest nad elavad küll vaid 20km kaugusel meie hotellist kuid siiski juba uues osariigis. Meie hotell on Lõuna-Austraalias, nemad aga Victorias ja viimases on nimelt kell pool tunnikest ees. Külakostiks viisime 2 veini. Meie jaoks olid lauas kohad kaetud, pakuti kalkunit ja kartulit koos salatite ja kõrvitsaga. Taldrikute kõrvale olid pandud ka christmas crackerid, mis kujutavad endast suure kommi kujuga pisikest suvalist üllatust. Üks inimene hoiab ühest otsast kinni ja teine tõmbab teiselt poolt ning seest leiab igasugu nänni. Mina sain pisikese harja, Nele sai lukuga koti, Marianna rohelise klammerdaja ning Kaido puzzle. Söök söödud siis Hayley tegi meile ringkäigu farmis ja selle aias. Neil on öko farm -  kõik elekter  tuleb päikesepaneelidest, vee pumpab üles tuulik jnejne. Maja ise ka oli antiikses stiilis ehitatud ja nägi väga kena välja. Õhtu jätkus noortel õuemajas koos snäkkide, shampuse, muusika ja lauatennisega. Edasi kulgesid kõik päevad jälle tööpostil ning pühade tõttu saime 2.5x palka.

Uut aastat sõitsime vastu võtma Adelaide’i, mis on Lõuna-Austraalia pealinn. Töökaaslaste käest kuulsime, et seal on kuulus rand nimela Glenelg, kuhu kogunetakse tavaliselt 31 detsembril. Kõik kohad olid täis politseinike, kes rangelt valvasid, et keegi alkoholi ei tarbiks. Terve rand oli „Dry zone“ ehk siis alkoholi ei tohtinud ei tarbida ega isegi kaasas kanda ja väga virksalt tehti kohe trahve. Õhus oli hunnikuga adru haisu ja kohale veetud laval mängisid erinevad live bändid. Saluuti, mis oli kehvem kui Tartus muide, lasti laevadelt. Kuna kõigil olid kõhud tühjad ja alkoholi tarbida ei võinud, siis võtsime kohalikust kiirsöögikast friikartulid kalaga ja selle saatel võtsime uue aasta vastu. No rannaliivale küll politsehärrad ei tulnud oma viksitud kingadega, niiet shampuse saime siiski lõpuks avada. Nele kohtus seal ka oma vanade töökaaslastega, kes olid ka tulnud Adelaide’i uut aastat vastu võtma. Õhtu jätkudes veetsimegi aega nendega ja rääkisime juttu. 2 neiut ja 2 kutti - kõik saksamaalt pärit. Tagasi hakkasime sõitma 2-3 ajal ja kinnivajuvate silmadega oli päris ebameeldiv mööda pea 300km inimtühja sirget maanteed litsuda. Kuna Kaido jäi tookord meie väikelinna, siis olin mina roolis seekord. Aina enam hakkab tunduma see vasakul pool liiklemine loogilisemaks ja just vaatasin vanu Rootsi töö pilte, seal istusime mingis autos ja see vasakul pool asuv rool oli ikka jube kummaline nii imelik kui see ka pole. Kõik on kuidagi muutunud.

Vahepeal nüüd pärast kolmapäeval lõppenud tööd ja enne tänast käisime veel korra Adelaides ja ostsime kõik omale uued arvutid kuna KÕIK eelmised lõppesid otsa. Tuiasime ka niisama mööda linna ringi sest eelmine kord käisime ju suhteliselt pimedas. Isehakanud tänavamuusikuid olid kõik kohad täis. Kes mängis viiulit, kes pasunat, kes tegi niisama nalja ja no kitarristid olid väga tavaline iga nurga peal olev nähtus. Kutsuti ka teiste töökaaslaste juurde peole. Peol lubas üks neist meid mootorratastega sõitma viia järgmine päev ja no võite üks kord arvata kas me läksime kohale ka järgmine päev. Paraku olin mina ainuke, kes sõita sai. Krossikad olid ja no väääge lahe igatahes. Sõitsin mitu korda pikka liivateed läbi. Korra tegin pahandust kaa. Hakkasin kohalt ära minema kuid kui avastasin et käiku pole sees ja selle lõpuks sisse vajutasin olid pöörded juba suht laes ja ratas lasi naks jalgevahelt minekut, lendasime koos rattaga üle kaela. Midagi ei juhtunud ei minu ega rattaga õnneks. Töökaaslane ka ütles, et ratta terveks jäämine oli täiesti ime.

Täna hommikul mahutasime oma kaks asja autosse ära, ei pagass ega ükski uks ei tahtnud kinni minna aga no kummiauto siis pitsitasime end sisse ära. Iga väiksemagi augu korral käis põhi lups ja lups vastu põrandat. Helistasime ka ühte uude vilja firmasse, millel täpselt sama põhimõte, öeldi kindlalt, et neljale pole ruumi. Otsustasime siiski kohale minna ja asja ise oma silmaga kaeda, kuna see oli ainult 25km kaugusel. Kohale jõudes juba ülemus ootas meid ja kui autost välja saime ei jõudnud sõnagi lausuda kui juba ütles, et jaajaa tulge siiapoole, ma täitsin juba teile paberid kaa ära. Küsimuse peale, et kas meid kõiki nelja tahab siis vastas, et jaa muidugi, tulge tulge edasi. No täitsime paberid ära, siis saime teada, et peme kohe täna alustama. Kiirelt pidime otsima majutuse ja söögi jne. Leidsime motelli kus saime väga kena toa mille hinna suutsime 770 pealt 400 peale kaubelda ja asi oligi otsustatud. Siin siis 12 tunnised tööpäevad ja kestab vast kuni 2 nädalat, mis iseenesest sobib suurepäraselt meile hetkel. Kuna juba tööd tundsime, saime kohe käe külge panna ja kõik ütlesid, et nad olidki viimane nädal mega pikki tunde teinud ja väga raske ning hea et me tulime ja kõike teha oskame jnejnejne.

Nüüd istume oma motellis, pesust tulnud ning vaatame telekat, täidame blogi ja maksude ankeete uue töö jaoks jne. Ilusat külma talve ja mõnusat kühveldamist teile sinna. Töötasime pool päeva käised üles keeratuna ja päääris korralikud randid on juba.

TSAUUUU

Maiade ettekuulutuste ja viljaringidest saadud info kohaselt hakkab Mirko kohe blogi kirjutama.

Olime jällegi jõudnud töötada 3 päeva Murrawee farmis, kui meile helistati grainist, et äkki saate tööd alustada nii ruttu kui võimalik.  Seega ei olnud kahtlustki, teisipäeval siis tööle ei läinud helistasime automaatvastajale, et me enam ei tule. Ning järgmine päev pidime viima ainult Nele ja Kaido paberimajanduse kontorisse, et saaksime ikkagi tasustatud oma töö eest. Kahju oli sealt lahkuda, sest ülemus võis natuke kuri olla aga muidu ju tore papi. Vähemalt minul ega Mirkol ei olnud tema vastu midagi.  Asjad pakitud, sõbra David Choyga räägitud, pildid tehtud, nimed hiina keeles paberile ning nimede tähendused enamustel teada, saime lõppude lõpuks rahulikult minna. Asusime teele Pinnaroosse. Väike linnake või külake. Käisime siis tööjuures pabereid täitmas, tööd tutvustavaid videosid vaatamas  ning hiljem tulime oma ööbimiskohta. Mõtlesime, et vaataks õige, mis seal hotelli all olevas pubis ka toimub ja ennäe, meie graini ülemus seal rüüpab õlut. Tal oli tutvusi seal pubis ning seega saime meiegi tasuta õlud. Aga baarmenile ütles, et tüdrukutele ei tohi palju anda, sest homme peavad nad ilusti 6.30 tööle jõudma. Mängisime natuke kohalikega noolemängu ja hiljem läksime magama.  Öösel sadas vihma ja lõi äikest. Aga tööle minekuks olid pilved meist kaugenenud, kuigi terve päev kuni lõunani oli üsna pilves ja tõotas sadama hakata. Siiski pilved ainult ähvardasid - mitte ühtegi piiska.  Poisid viisid meid hommikul tööle, sest nende vahetus algas alles 14.30 päeval. Meie Nelega siis saime algul tutvustava tuuri, mis kestis umbes 30 minutit. Ning hiljem öeldi, et võite pühkida vilja maast hunnikusse ja hiljem koristatakse traktoriga ära. Seda me siis tegimegi, kuid suure tuule tõttu oli see töö üsna mõttetu, aga vähemalt tegevus. Pühkisime siis viljahoidlate (punkrite) vahelt kuni lõunani, pärast lõunat läksime viljahoidlale alust õmblema, pidime kaks kile omavahel ühe käeshoitava õblusmasinaga kinni õmblema. Aga suure tuule tõttu pidime  ka kilet umbes 7-kesi kinni hoidma ja peal lamama ning ootama, kuna tsementi täis rehvid tuuakse kile äärtesse, sest muidu oleks kõik vili vastu taevast. Õmblused tehtud siis läksime punkrite seintele kilet juurde õmblema, et öö vahetus või siis pärastlõunane vahetus saaks tööd jätkata. Ahjaaa, sain ka natukene traktoriga sõita jällegi, üks poiss küsis, kas on load olemas vastasin jaa, aga siis ütlesin, et eii mul ei ole traktori lube, aga olen varem sõitnud traktoriga ananassi farmis ning ta arvas, et Eestis kasvavad ananassid. Aga siis vastasin, et eii siin Austraalias ikkagi, sest siin selles farmis või vilja tehases ei ole lubatud isegi mitte istuda traktori rooli taha, kui lube ei ole, aga minu puhul tehti erand. Tänane päev oli üle pika aja üks lõbusamaid ja paremaid tööpäevi, mis üldse saab olla, aga eks ole näha, mis homne või iga järgnev päev toob. Ning kuna me Nelega olime ainukesed tüdrukud hommikuses vahetuses ning seal punkrite vahel siis me olime nagu printsessid - kõik tehti ette ja taha ära.  Kuigi jah me liigutasime kaa oma käsi, aga kui võõraid poisse jäeti kuhugile päikese kätte kõrbema, siis meid võeti auto peale ja sõidutati sinna, kuhu parasjagu vaja oli.  Nii smokole kui ka lõunapausile, kui hiinakas pidid jalutama. Aga meie poisid alustasid tööd 14.30 ning meie lõpetasime 15.00 ja tüdrukutel on vaba aeg ilma poisteta, poisid tulevad hilja, umbes 22 või 23 paiku.

Nii kell 14.30 alustasid ka kutid oma tööpäeva. Väga austraalialik töökoht, võib kohe alguses ära öelda. Kogu majandus ja asjaajamine venib nagu kummiliim. Alguses tutvustas ülemus mina ja Kaidot meie vahetuse liikmetele ja siis kukkus juttu ajama – umbes 15 minutit tööaega läks. Edasi pidi üks vanamees meile tuuri tegema, et kus miski asub kuid kukkus kaa teepeal kellegagi jutustama ja no see oli juba pikemalt. Kui tuuriga kaa valmis saime oli oma tund aega kindlasti möödas tööpäeva algusest. Edasi siis korjasime oma vajalikud vidinad autosse ja läksime suuri kilesid servapidi kokku sulatama. Loomulikult tehti seda jälle austraallaste moodi. 6 venda hoidsid iga poole meetri tagant kilet, 1 hoidis juhet, 1 juhtis masinat, 1 silus teed masina ees ja 1 magas autos. Ja kõik toimus jällegi aegluubis. 1 serva sulatamine võttis umbes 40 minutit aega. Ja noh + ettevalmistused ja asjade kokku korjamised pärast... Kokku sulatasime ehk 3-4 korda ainult eile. Vahepeal läks ka üks masin katki, mis konveierlindilt tulevat vilja imeb ja selle kõrge vilja kuhja otsa toimetab ning päris kena hunnik vilja oli selle masina ümber maas, mille me labidate ja traktoritega kokku pidime korjama. See vist oligi terve päeva jooksul justkui osa, mil me tööd tegime. Vahetus lõppes 23.45 (alates kella 22-st lähevad kirja ületunnid ja suurem tasustatus niiet meestel võimalus rohkem teenida J), kutsusime naised järgi omale, kes olid nii tuduse häälega juba, et korra tekkis kahtlus kas nad üldse tulevadki. Sel ajal kui ootasime, ütles ka üks meie vahetuse vanamees, et me järgmine kord neiukesi üles ei ajaks, küll ta viskab meid ise linna ära. Ahjaa kurat saime teada et palka makstakse siin iga 2 nädala tagant! Mõned mõttes hea, et ei saa raisata vahepeal ja tuleb selline suurem summa korraga aga samas... nojah meil reedel peaks tulema sealt luuviljade korjamisest rahad, niiet saame hakkama ilusti.

Tsauki, mauki !

Pühapäeva hommik, 12. detsember 2010. 12 päeva jõuludeni ja tunnet ikka veel pole. Kõik arvame et ega teda väga ei tulegi see aasta. Nii vahepeal olema jõudnud pool Austraaliat läbi reisida, näha ilusad külasid, koskesid ja üldse maastikku. Kängurusid, emusid ja jäneseid oleme ka näinud väga rohkelt. Elanud oleme caravan parkides nii kämpingutes kui telkinud hoolega. On olnud aegu kus telgis magades öösel hakkab sadama ja hommikul on kõigil küljed läbimärjad kuid ongi omamoodi kogemus. Sellest ajast kui me lahkusime Gold Coastilt oleme siis nüüdseks töötanud kokku 4 päeva. Kuidagi saime apelsine korjama millega oli hull tegemine. Pidime rentima omale korjamise kotid 100 dollarit nägu, sinna läks päris kena raha alla kinni. Suure kasti pealt kuhu mahub umbes 20-25 kotti apelsine maktakse 25 dollarit. Meie otsustasime et teeme teami tööd ja täidame kõik koos samu kaste. Naised korjasid siis enamus aja alt ja mehed redelite pealt. 5 tunniga täitus meil 5 kasti seega 125 dollarit, millest maksud maha. Alles jääb 107 dollarit ja kui see nüüd nelja peale jagada ja veel selle 5 töötunniga nooooh siis palganumber tuleb sinna 5 dollari kanti nagu näga. Läksime veel teist päeva kaa sinna kohale aga pärast paari tundi tuli kõne et meid oodatakse siia kus praegu töötame. Mega suur farm kus tegeletakse luuviljadega... Igasugu aprikoosid, ploomid, nektariinid jne. See on kindlasti suurim ja korralikeim koht kus me töötanud oleme siiani. Makstakse tunni palja ja töö on 6-7 päeva nädalas, seega saame paremat raha kui ananassides. Kuna meil on viljaait ikkagi soolas lihtsalt ilmasid pole olnud siis töötame siin farmis nii kaua kuni need ilmad lõpuks tulevad ja siis kobime vilja üle. Sealt helistati et nad saadavad meile postiga lepingud ja kõik vajaliku paberimajanduse mille peame ära täitma ja tagasi saatma neile. Algselt andsime caravan pargi aadressi kus peatusime kuid kiri ei tulnud 1 päevaga kohale ja kuna nüüd oleme uues kohas siis sealt caravan pargist lubati lihtsalt see kiri edasi saata, oleme juba edastanud aadressi ja nüüd ootame. Ongi hea sest siis kui need lepingud ära täidame ja neile saadame siis tuleb vaid oodata kõnet ja 1 päevaga oleme seal kohal ja töötame ning ei ole enam mingit mõttetut ootamist et kuna midagi täitma ja tegema peab.

Neljapäeval, kui see kõna tuli siit farmist siis paari tunniga olid asjad kämparis pakitud ja olime teel Victoriasse. Õnneks saime 1 öö raha kaa sealt caravan pargist tagasi sest koristasime korralikult puhtaks majakese. Jõudsime kella 22-23 ajal õigesse kohta kuid nagu arvata võib siis öömaja me enam kuskilt ei saanud. Kaido ja Nele on siin on siin varem ka olnud ja teadsid ühte jõeäärset kohta kus me lõpuks telgi püsti viskasime ja kõik nagu notid magama jäid. Kuna me elasime veel eelmise osariigi kellaajas siis loomulikult magasime sisse. Seda viimaks taipasime, lendas telk kokku 3 minutiga, hambad said pestud avalikus wc’s ja juba kiirustasimegi farmi poole. Jäime kuidagi hiljaks ainult paar mintsa, kaastöölised olid abivalmid ja otsisid meile vajalikud riistad ning töö saigi alata. Meid Mariannaga pandi poogitud viinamarja puudelt vana sordi lehti ja vääte küljest tõmbama, Nele ja Kaido läksid nektariine ja aprikoose korjama. Päev möödus ikka ulmeliselt kiiresti, ei saanud arugi kui kell juba 5 õhtul oli ja meile järgi tuldi et peamajja tagasi viia. Järgmine päev noooh kah enamvähem jäime hiljaks, korjasime terve päeva nektariine ja virsikuid. See töö on ikka väga kerge. No siiani tundub vähemalt – ei ole mingeid kraapivaid oksi ja okkaid, viljad tulevad lihtsalt lahti, on pisikesed ning osade viljade puud on piisavalt madalad, et isegi redelit mitte vajada (nagu aprikoosid ja virsikud näiteks). No ja pole mingit kiirustamist, kõik teised töölised korjavad kaa rahulikult, ei ole ju vaja joosta et oma kasti täis saada - lihtsalt tund jookseb.

Vahepeal kui me seda kirja kirjutasin helistati juba viljaaidast, küsiti kas oleme saanud lepingud kätte ja öeldi, et ilmad on normaalsed ja me võiks varsti tööle asuda seal. Noh nüüd on paar päeva aega enne kui lepingud meieni jõuavad, saame rahulikult kõik läbi mõelda ja arutada ning veidi luuvilju korjata. Reedel peaksime saama siis terve nädala palga siit farmist + kottide raha tagasi eelmisest kohast ja nende korjatud apelsinide ees natukene.. Ahjaa saime siin väga odava elamise kaa. Libistasime ennast ühe toreda kaastöölise juurde kellele me maksame nelja peale kokku 150 dollarit nädalas. Motellis oleks kohalikele töölistele tulnud nädala eest 100 dollarit nägu, mis on kaa väga odav kuid siin korteris igal juhul parem.

Mõtted läksid juba nii segaseks et ma ei saa peaaegu ise kaa aru kust üks teema lõppeb ja teine algab aga see peakski teie peas rohkem küsimusi tekitama mida kommentaaridesse kirjutada, vastame meeleldi kõigele. 

Hei,

Nonii oleme jälle kõiki hoidnud teadmatuses. Lihtsalt piiramatu interneti ligipääsu  endiselt jällegi ei ole.

Kõik see pull hakkas eelmine esmaspäev, kui ma sain kõne Nelelt, et vaja kiiresti lennuki peale tormata ja Adelaidi sõita(Lõuna-Austraalias), kui tööd ikka soovime. Nii siis saatsin Mirkole sõnumi, et ta teaks, mis minul või meil plaanid peaksid olema. Pärast tööd siis sõime oma viimase õhtusöögi ning mina asusin asju pakkima. MA olin juba vägagi kindle, et ma pean üksi minema. Kuid ei Mirko otsustas siiski kell üks öösel, et ta tuleb minuga kaasa.

 Teisipäeva hommik algas varakult, sest oli vaja süüa ning viimased toimetused ja kirjakesed valmis kirjutada. Siis jätsime pererahvaga hüvasti ning asusime rongijaama poole. Esimesest rongist jäime loomulikult maha aga need rongid käisid iga 30 minuti tagant seega ei olnud kaua passimist. Lennujaamas jõudsime ilusti eha check-innid ja läksime juba turva väravatest läbi.  Ja varsti oligi aeg kui astusime lennuki peale ja nautisime 2 tunnist õhulendu Austraalia kohal. Pärast maandumist pidime Nelet ja Kaidot ootama umbes 4h. Käisime siis IKEA poes ja sõime ka kõhud mõnusat sööki ja Daimi kooki täis. Siis lõppeks saabusid kaua oodatud sõbrad , kellega siis nüüd ka edasi oleme seigelnud.

Õhtuks peatusime Lameroos, sest see oli lähedal meie tulevasele töökohale. Öö magatud siis läksime hommikust sööma ja pärast seda asusime Pinnaroo poole teele, et siis ülemusega kohtuda ja teha väike intervjuu. Kõik sujus seni kuni ülemus ütles, et arvatavasti selle nädala jooksul ei saa teha medicali ja tööle vast ei saa siis kaa nii pea. Sest ilma medicalita siin sellistes töökohtades tööle ei võeta. Medical on siis test, kus tehakse kindlaks, kas sa jood või tarbid narkootikume.

Pärast ülemusega kohtumist suundusime siis öömaja otsima kuhugile ranniku lähedale. Selleks kohaks sai siis Victor Harbor. Ööbisime caravan pargis kabiinides, kus öö neljale maksis 88 dollarit. Aga see oli täitsa mõistlik hind võrreldes teiste hindadega. Ja selle hinna sisse kuulus kõik vajalik. Victor Harboris veetsime kolm ööd. Vahepeal käisime graniidi saartel, otsisime jugasid ningrahvusparke, kus saaks grillida. Kõik väga mõnus!

Laupäeval siis pakkisime oma kodinad kokku ja suundusime jällegi jugasid otsima, ja mille me leidsime oli üli ilus koht! Tegime palju pilte, aga pildile ei mahu kõik see, mis silm näeb- kahjuks. Aga meie matkamine mägedes venis pikemaks kui arvasime ning hiljem oli raskusi karavani pargi leidmisega. Sest kahel läpakal mõlemil aku tühi. Seega ei olnud suuremat interneti võimalust. Aga õnneks on tänapäeval leiutatud ultramoodsad telefonid, mis võimaldavad ka internetti. Ja siis leidsime mõne karvan pargi numbri ja helistasime ning ohh imet me saamegi kuhugile ööbima, ei pidanudki ööd autos veetma. Kuid öö veetsime hoopiski telgis. Aga ööd on siin suhteliselt jahedad. Ja kuna ilmadega ei ole kaa väga vedanud siis vahepeal on siin eriti külm. Ja sellisest maapeal magamisest on juba kõik kondidki valusaks jäänud. Selline telgiplatsi rentimine maksab meile 42 dollarit öö nelja peale jällegi. Aga siin on vetsud, pesemis, söögitegemis võimalused. Seega jällegi ei ole kõige hullem. Eile sain siis kõne haiglast, ja ohh imet öeldi, et homme helistame tagasi ja ütleme, kuna võite tulla proove andma. Seni pole helistatud aga eks ole näha millal. Kui mingiks kellaks ei ole seda tehtud siis ega meie oleme halastamatud, meie helistame ise! Sest töö soov on meil veres! Aga täna oli algul meil plaanis kuugile mujale minna, sõita aga kahjuks meie kallis autojuht Kaido tunneb end halvasti natuke haigeks jäänud. Aga poputasime teda natuke ravimite ja teega, loodetavasti on ta varsti jalul. Muidugi meie autos on neli autojuhti, aga keegi meist ei ole väga siin Austraalias veel sõitnud ja kuna see ainuke masin siis väga ei julge rooli minna, et  sõitma hakata.

Nii aga see oli siis lühikokkuvõte meie poolt ja meie tegemistest, ärge muretsege, meiega kõik korras!

Tsauki issid,emmed,vanaemad,vanaisad, õed-vennad, sugulased ja sõbrad ! J

Peatse jälle nägemiseni!

Manna

Hei,

Nii samal ajal kui Mirko käis välja õppetel käisin mina koos sõbranna Silvaga Dreamworldis. Täna oli mul õnneks kuni esmaspäevani vabad päevad ja sain omale sellist lõbustust ka lubada. Mida see Dreamworld endast siis kujutas. See oli super-üli-tohutu suur lõbustuspark. Ostsime kalli pileti, mis maksis 72 dollarit. Aga see sisaldas kõiki atraktsioone, kus võisid käia mitu korda järjest. Nii jõudsime sinna Dreamwoldi kella 12 paiku. Me sõitsime sinna tund aega. Kõik lõbustus-, vee-, filmipargid asusid linnast natuke väljas. Kuid põhimõtteliselt on Gold Coast nii suur, et selle rannajoont on 80km. Ja seega olid need pargid ka linna sees. Aga metsade sisse peidetud.

Astusime parki sisse, algul ei osanudki kuhugile minna. Nii mõtlesime, et astume edasi ja teeme tiiru ja pildid kõik ära ning siis viime oma kotid kotihoidu. Aga kuna see park oli nii tohutu siis lihtsalt vedasime oma kodinaid kaasa igale poole. Silva kui hulljulge soovis minna väge metsikutele atraktsioonidele. Kuid algul ma ikkagi meelitasin ta bumper autodega sõitma(nagu meil tivolis). Ja hiljem läksime käsnakalle karuselliga lendama, tekitas kaa natukene adrealiini. Aga ikkagi see oli rohkem väikestele lastele.

Edasi ma lubasin, et okei ma tulen sinuga the glawi. Oii sel hetkel kui ma sellele atraktsioonile istusin tundsin, et see on mu elu suurim viga. Sest see masin see lennutas inimesi julmalt 75 km/h-is ühelt küljelt teisele ja 360 kraadi ringiratast. Me lendasime 9 korruse maja kõrgusele ja nägu oli vastamisi maaga. Enamus ajast olid mul küll silmad kinni kui kui Silva ütles, et comoon tee silmad lahti ja kui lahti tegin siis see oli täiesti sõnuseletamatult hirmus. Kui vahepeal piilusin silmadega, et kus pool me nüüd oleme ja selline lennutamine pani mind tundma nagu oleksin kirp pesumasinas. Pärast kui maha tulime värisesin üle keha. Minu jaoks ei olnud tol hetkel midagi hullemat kui just läbi elatu. Kuid nüüd tagant järele ma olen täiesti uhke selle üle, et ma proovisin kasvõi ühe hullu atraktsioonigi järele.

Väike link, et saaksite aimu, missugune see atraktsioon välja nägi.

http://www.youtube.com/watch?v=ga-jhn9arGw

Nii pärast seda atraktsiooni soovis Silva minna Wipeouti, mina ei soovinud, sest sellest viimasest atraktsioonist oli rohkem kui küll. Küll see Wipeout väntsutas inimesi küll ühte küll teist pidi, natuke diagonaalis kuid Silva ütles, et korraks tuli selline öak tunne aga hiljem oli see juba täiesti mõtetu, et Eesti Tivoli tuuris on see Ranger äkki kaa ägedam või hullem kui see siin. Ühesõnaga polnud ta sellega rahul. Siis läksime Giant Droppi, mis on kui vabalangemine. Mis sõidab 120 meetri kõrgusele siis natuke praeb inimesi ning siis ükshetk lendavad inimesed alla kiirusega üle 135 km/h. Nooh kui võis tekkida küsimus, et kas ma käisin seal siis vastus on , et EI MINGIL JUHUL!! Seal pidi järjekorras ootama 1h ning see oli liiga õudne minu jaoks. Aga ootasin siis kuna Silva sealt atraktsioonilt alla sajab. Ja ainukene reaktsioon oli tal , et SEE OLI NII JUBE; POLE ELU SEES MIDAGI NII JUBEDAT TUNDNUD!! Seega, mul oli ülimalt hea meel, et ma sinna ei läinud. Pärast seda atraktsiooni kui ta värises mõtlesin, et oleks hea nüüd thea väike jalutuskäik loomade läheduses. Nii, mis oli kõige huvitavam ja ägedam kogemus – Ma nägin, katsusin ja toitsin kängurut mu oma enda käe pealt. Nägin ka väikest Joeyt. Nad olid nii armsad ja nad ei kartnud inimesi. Vau! Ja hiljem, mina läksin tiigreid vaatama ja Silva kui hulljulge läks The Tower of Terrorisse, mis kujutas endast 161km/h kihutavat atraktsiooni(sekunditega), mis jällegi pürgis kõrgustesse, umbes 38 korrusele.

Mina kui nii öelda armsate asjade armastaja käisin vaatamas siis tiigri showd. See oli äge, Pole varem näinud sellist etendust. Tegin palju pilte, kuid arvatavasti ei saa täit ülevaadet sellest ja arvatavasti ei ole vaja seletadagi, mis seal toimus. Kuid üks asi oli naljakas. Siis kui lasti pruunikad tiigrid sisse siis nendel oli komme märgistada oma territoorium. Põhimõtteliselt siis saba püsti ja väike puuks puu peale ja ongi märgistatud. Ja seda materjali ikka jagus väga paljudesse kohtadesse. Ja kindlasti peab ära mainima, et helistati ka kahest töökohast, mis on kaalumisel nagu juba Mirko eelnevalt vist kijrutas, minul loomulikult kui saab kõhklemata, sest Austraalassed on ikkagi räpased inimesed ja päris igapäev ei taha nende segadust ja mustust koristada. 

Manna

Nonii eile siis läksin kella 12’ks taaskord kontorisse ja mis ma siis kuulsin. Need 7 kes me siis edasi saime ei olnudki veel lõplik otsus. Päev mis ees ootas oli täis katseid ja nö. mänge mis isiksust näitavad. Pidime siis mõtlema välja mingi ulme toote mida veel olemaski ei ole ega arvatavasti ei tule ka ja selle paberile panema lühikirjeldusega ning siis kokku voltima ja pisikesse ämbrikesse suskama. Siis segati need ära ja igaüks pidi omale ühe tõmbama. Mis sellega siis tegema pidi oli see et anti aega 15 minutit ning selle ajaga pidi koostama kiirelt pika siis põhimõtteliselt monoloogi ning siis tegema näite. Pidime võtma 1 suvalise inimese ja temale rääkima miks seda toodet praeguses maailmas vaja on ja kes kasutaksid ja miks on hea jnejne. Olema nagu müügimees ja tekitama piisavalt huvi et tema käest saada kätte kontaktandmed, et hiljem kontorist saaks keegi talle helistada kust on võimalik toodet tellida. Alguses kohutas see ülesanne küll parajalt ära aga tegelt kui mõtlesin et nagunii juba nii kaugele jõudnud ja kaotada enam midagi pole siis suutsin süveneda ja asja ilusti ära teha. Väga kiideti, ju siis meeldis lähenemisviis ja reklaam. Veel pidime tegama neljased grupid siis välja mõtlema suvalise žanri ja ka ühe toote. Segati ära ja saime siis kokku et soobika gängster ja toode oli telekas et kui vaatad mingit saadet ja nuppu vajutad siis muutud ise üheks saate peategelaseks. Pidime siis tegema grupiga reklaamiklipi kus ise olime tegelased ning pidime olemagi siis nagu seebika gängsterid, rääkima samas formaadis jne.

Paari tunni pärast tuli siis kõne et läks väga hästi ja olen tiimis ja oodatud homme (ehk siis nüüd juba täna) kell 12 kontorisse väljaõppesse JEEE. Täna siis käisin seal väljaõppes, räägiti absoluutselt kõik pisiasjad nende paneelide kohta. Nii paigalduse, hindade kui garantiide kohta. Edasi tuli väljaõpe turustamise jaoks et kui me nüüd esmaspäeval tööd alustame siis mida tegema peame, mida rääkima ja kuidas, mis toonil jne. Anti ka korralik patakas kodulugemist ja harjutamist et esmaspäeval heas vormis olla. Tehti ka pildid, ameltike kaartide jaoks ja esmaspäeval siis vormistame lepingud.

Oh õudust!!! Kus pole seal ei saagi olema ja kus on sinna tuleb ikka juurde. No „super” üllatus, täna saime telefoni kõne et oleme ka vastu võetud sinna vilja tehasesse/keskusesse kuidasiganes seda kutsuda. See koht kuhu me juba kõige alguses kõige rohkem tahtsime ja nüüd kui töö on olemas, nemad siis helistavad. Marianna ütles et tema läheks mõtlemata sinna kohe. Et see koristamine paras jama ju ole ja saan tast täiesti aru aga mina olen küll pääääris priske dilemma ees nüüd. Kas lihtne töö kus saab mega keelepraktika ja on super grupp meid. Kus saab küll esialgu väikest baaspalka kuid edasijõudnuna on võimalik teenida päääris priskelt. Kus töö on ainult 6 tundi ja tööriieteks on ülikond ja kingad ja kontor on kesklinnas ilusa pilvelõhkuja kõrgel korrusel VÕI tagasi füüsilise töö peale kus kohe hakkaks teenima päris hästi aga see-eest päevad enamjaolt 12 tunnised nagu ma aru sain ja kuuma päikese all saabastes ja tunkedes? Kurat kes nüüd ütleks mis on õige? Siin on veel päris mitu argumenti mis üksteist trumpavad. Kohati müügitöö ja kohati vili aga ikka saba kinni ja nokk lahti. Karm otus tuleb vastu võtta lähipäevil, seda teame ainult.

Noniii kätte on jõudnud taas see õnnis hetk, kus Mirko suutis ennast arvutisse vedada ning nüüd saab Eesti rahvas lugujuttu kuulemaie. Igatahes.. oleme nüüd üle nädala olnud tagasi Gold Coastil. Rendime tuba ühes eestlaste majas, kus peale meie on veel 2 eestlasest maailmarändurit. Oleme olnud üpris sportlikud viimasel ajal -  käinud korda paar golfi mängimas ning reketitki oleme käes hoidnud tennise mängu tarbeks. Läks kuidas läks, sellest me praegu ei räägi. Oleme usinalt ka tööd otsinud, näiteks see suur Pacific Fair’i kaubanduskeskus on meie cv’sid täis. Tegime siis mitut sorti, et kui oli tehnika poodi vaja viia, siis kirjutasin et hoolega varem tehnikat müünud ja it’d õppinud ning kui jalavarjude kauplusesse oli vaja viia, siis kirjutasin et ma vana kingakaupmees juba varajasest nooruspõlvest. Plaanid head kuid noh ju siis ainult eestlaste arvates. Mida ei tulnud olid igasugused vastused erinevatest poodidest. Ei andnud alla seekord ja punnisime edasi kui lõppeks kutsuti Marianna proovipäevale mille edukalt sooritas ja 117 kandidaadist osutus siis tema see kõige parem koristaja olema. Käib ülemusega koos mööda Gold Coasti ja puhastavad vaju kust inimesed on välja kolinud. Palk on Austraaliale kohaselt suhtkoht normaalne aga Mann ütles et vahepeal on parajad peldikud ikka mida tuleb korralikult küürida nii et nägu punane ja küüned katki. Peab ta iga hommik rongiga teise linna otsa sõitma mis kuiiiidaaagi ei meeldi sest väga vara peab ju ärkama ja teele asuma kuid no vähemalt on töö ja loodame et kestab. Minagi saatsin paari kohta avaldused et oleks üks usin ja mega kogemustega noor kutt välja pakkuda ja üks õhtu kirjakasti vaadates leidsin eest kirja et olete oodatud intervjuule sinna ja sinna aga mis kohaga tegu, seda ei mainitud üldse. No hommikul kell 7 äratus, tõmbasin triiksärki selga ja läksin linnapeale laiama. Jõudsin siis kohta kuhu mind kutsuti. Või noh õigemini välisukse ette ja minu ees oli kõrgustesse ulatuv pilvelõhkuja. Suuuured aknad jne.. võiks vist pläskuga võrrelda tartus aga no suurem ikka palju. Jõudsin nats liiga vara kohale muidugi siis otsustasin mitte kohe sisse tormata ja veidi väljas oodata. Kõik kes sisse-välja käisid olid marudalt ülikondades ja naised seelikutes ja pintsakutes. Mõtlesin et no tohhoo tonti kuhu ma nüüd siis sattunud olen. Läksin 13’dale korrusele nagu kirjelduses mainitud ja seal tervitasid mind kohe kaks näitsikut. Sellised noored blondid sekretärid kes istet võtta palusid ja veidi oodata. Närv oli jube sees, kogu keha värises. Kui kell siis oma 9.45 oli lasti meid väikesesse konverentsi ruumi kus seinal oli mega suur plasmakas ja aknast oli miljonivaade. Terve Gold Coast koos oma hotellide, motellide, mägede ja orgudega oli justkui peopesal. Pidime täitma ankeedi ja sain siis aru et firma tegeleb päikesepaneelide müümisega. Teate ju küll neid asju mis katusele pannakse ja valguse siis elektriks genereerivad. Meie ülemus on nooo süsimust! Vaadates ankeete küsitles ka igaüht veel isiklikult ka üle ja tegi slaidishowga ülevaate sellest millega firma tegeleb ja kuidas meie teenima hakkame ja palju jne. Tööriietus siis viigipüksid ja kingad et väga targad ja profesionaalsed välja näeksime nagu iga teine siin hoones (tema sõnad). Olime seal ruumis siis 7 kandidaati ja pärast meid pidi veel 8 tulema kellede seast kokku 7 välja valitakse. Suurelt miitingult koju naasnuna kella 2-3 paiku tuli sõnum et olin edukas kandidaat ja oodatakse homsele väljaõppele. Väljaõpped siis toimuvad nii homme kui ka ülehomme ja ütles et kui võimalik siis reedel aga pigem arvatavasti esmaspäevast hakkab töö. Nii rohkem informatsiooni selle kohta hetkel ei edasta eks mõelge ise edasi kuidas miski kulgeda või välja näha võib. Ärga nüüd siin liialt ka lootke eks müügimehe töö nagu ikka et baaspalk mis on iga nädalane kindel on siiski suhteliselt madal austraalia kohta kuid edukate toote tutvustuste pealt saab päris hästi teenida. Olen ausaltöeldes juba ise ka ammu tähele pannud, et siin pole eriti paljudel majadel neid solar paneleid ja täna räägiti kaa et kõik arvavad neid hirmus kallid olevat kuid tegelikkus on sootuks teine. Pidi see juba ennast 3-4 aastaga ära tasuma ja garantii on 25 aastat. Ja mis kõige huvitavam. Igale ostjale kompenseerib austraalia valitsus 5-12 tuhat dollarit olenevalt siis mitu paneeli inimene ostis. Sest Austraalia on küll päris rikas ja hästi edenev maa kuid elektri generaatori ehitamine pidi maksma kümneid miljoneid dollareid seega on neil odavam kompenseerida päikesepaneelide ostjatele mingi summa. Asi nimelt selles et kui majapidamine kogu paneeli toodetud energiat ära ei kasuta siis läheb see tagasi juhtmetesse ning ringlusesse ja seda kasutavad teised. Paneeli omanik saab selle eest isegi raha kui ta kogu energiat ära ei kasuta ja ringlusesse laseb. Räägiti et on ka farmereid kellel saak on hävinud ja on hoopis otsustanud omale põllu neid samuseid paneele täis panna ja elektri pealt siis teenima hakata. Muidugi sellistes mahtudes ostes on asi üpris kulukas aga pidi päris kiirelt ennast ära tasuta, peab lihtsalt algkapitali olema. Loomulikult on kõigi huvid ka planeeti säästa ja kasutada energiat mis atmosfääri ei saasta. Homme kui esimene päev seljataga eks siis saan lähemalt rääkida.

Olge tublid ja järjejutt on varsti tulemas praegu litsalt natu hilja ja ei viitsi kaua üleval olla. Tsaukimauki!

Heihei!

Laupäeval käisin siis kuttidega kalal. Selline suuremat sorti mootorpaat oli gps’ide ja kalaleidjate ja muude vidinatega. Tulid nad mulle järgi autoga, paat järelkäru peal ja panime jõe poole ajama, kus selle vette saab lasta. Kõik toimingud tehtud ja aeg sõitma hakata siis tuli Mick’il meelde et ups õli unustas mootorisse juurde panna. Hüppas paadist välja, käis sõbra juures, tuli tagasi liiter õli coca cola pudelisse villutud. Lõpuks saime kaldast kaugemale kaa. Mick lükkas ilusti gaasi põhja ja kohe esimeseks looks tuli “Yeah”. Kes teab seda lugu siis kujutab natuke paremini ette. Päris äge oli, vett pritsis  kolmes kaares ja rallisime mööda käänulist jõge ookeani poole. Olime peaaegu kohale jõudnud siis seal oli üksiku saare moodi koht. Hüppasime paadist maha ja pidime seal sööta püüdma. See käis küll maru lihtsalt. Mick viskas lihtsalt kaldas olles sellist 2m x 2m võrku vette ja tõmbas sealt hunnikuga väikseid kalu välja. Üks kajakas sai ka asjast haisu ninna ja selle asemel et ise kala püüda hakkas hoopis võrku ründama, et vähe lihtsam tee lõunasöögi saamiseks. Sööt püütud läksime ookeanile, trippisime seal miski 15 minutit, paat hüppas lainelt lainele. Ju siis olid need liiga suured ja otsustati et lähme alguses jõele kalale ja hiljem tuleme tagasi kui ilm paremaks läinud. Olime juba jõel kuid mitte seal kuhu minna plaanisime kui paadil sai kütus otsa! Mick vist pidi ostma 25 doltsi eest kütet aga ju tal oli millegi muu jaoks vaja ja ostis ainult 10 eest seega jah seekord jäime nö. tee peale. Midagi teha ka polnud, siis viskasin riided seljast hakkasin päevitama. Õng ka sujuvalt vette ja kämpasin. No kala selles kohas absull polnud. Kutid said kuidagi emaga ühendust ja palusid kütet tuua kankuga. Viimane siis helistas oma kaasale (kes on juhtumisi ka meie tööde juhataja farmis) ja see tõigi meile 20l kütet. Eriti õnnelik ta küll välja ei paistnud. No aga meil nägu naerul ja gaas põhja taaskord. Jõudsime sihtpunkti, väga sürr koht. Puud olid ümberringi raagus, suured kivikamakad veepiiril ja kotkad lendasid peakohal. Avasime siis söödapurgi, panime pisikesed krampides kalakesed konkru otsa ja lennutasime paarikümne meetri kaugusele – spinningud eesti mõistes. Kokkuvõttes sain mina 3 kala ja teised mitte ühtegi seekord. Ju pidi olema tegu algaja õnnega. Kuigi jah kuna mina ju eriti kala ei söö siis ma oleks pidanud viimane olema kes kala saab aga ära ka ei andnud. Peab ju teistele näitama kodus, mudu ei usuta! Mick ja Adam ütlesid et need head maitsvad kalad, olid nii poole kilosid ehk. Suure särje moodi nägid välja aga särjed nad siiski polnud. Selle kütuse jama pärast ei viitsinud keegi enam ookeanile ka minna ja umbes 2-3 ajal hakkasime kodu poole triivima (algus oli 7-8 vahel). Sel ajal kui mina merel olin, sai Marianna kodus koristada ja telksi vaadata kuid jah kuna eriti pikalt me ära ei olnud siis polnud väga hullu. See laupäev lähme teise linna üldse ja seekord lubati mulle ikka et kindlalt ookeanile kui vähegi ilma on, saan oma delfiinid, vaalad ja haid ära näha. Kuna me siin võtame vaikselt suunda siiski linna poole siis ma ütlesin et enne ma ära ei lähe kui nad oma silmaga ära olen saanud näha.

Pühapäeval käisime linnas omast arust hullul shoping touril. Mõtlesime et poodleks tiba ja hääletasime linna. Kell 9 hakkasime kõndima ja natuke enne 10’t olime linna. Keset teed tuli välja, et kutt kes meid peale korjas oli meie naaber. Vaatasime natukene hilpusid, aga nagu tavaliselt ei raatsinud midagi osta. Edasi võtsime suuna toidupoodi kuhu meil esialgne plaan minna oli üldse. Meie õnnetuseks oli see pühapäeval suletud. No Marianna teadis et kui linnast välja hakkame minema siis seal linna piiril veel üks suurem toidukas. Kohale jõudsime siis oh imet – pühapäeval suletud! Me olime ulme maa ikka maha tammunud juba. No kummalgi polnud isu uut poodi otsima minna ja hakkasime maantee poole kõndima ja koju hääletama. Ikka hea 30-40 mintsa saime jalutada kuuma päikese käes kui lõpuks peatus auto. Korralik Subaru Forester milles 30’dates naine ja mees. Küsisid et kuhu minna soovime. Seletasime siis jälle ära ning alguses kahtlesid küll kuna jälle pikk maa sest nad ise elasid linnast vaid paar kilomeetrit väljas. Lõpuks tuli ikka see „ooookei hüpake sisse” ära. Jälle nägu naerul ja kiirelt olime autos enne kui keegi arugi sai. Olime juba oma 3-4km sõitnud kui nad küsisid et mida me Bundabergis tegime. Seletasime et tahtsime minna toidupoodi aga kõik olid kinni. Uskuge või mitte aga autojuht keeras ringi ja nad viisid meid toidupoodi mis oli linna teises otsas. nad ootasid meid ära kuni olime oma ostud teinud ja siis viisid meid koju. Tuli välja et naisel oli see nädalavahetus olnud sünnipäev ja nad niisama seiklesid ringi ja kuna päev oli noor siis koju nad veel minna ei tahtnud sest neil keegi hoidis lapsi ja tahtsid natukene rahu. Olles meid koju ära toonud andsid ka oma telefoni numbri ja ütlesid et kindlasti helistaksime kui tahame kas randa minna või linnast tagasi ei saa või kuskil ööbida pole jnejne. Kütte rahast jällegi kategooriliselt keelduti sest naine ütles et elavad mehe vanemate juures kuni oma maja ehitamine valmis saab ja vanemad mingit raha ei võta seega neil väga kulutusi pole. Naine töötab klaveri õpetajana ja mees mingis sotsiaalasutuses.

Esmaspäev oli tavaline tööpäev. Hommikul kohe jälle värsket vilja korjama. Paari tunni pärast läksime mina ja Mick pakkima, teised jäid edasi korjama, Marianna sealhulgas. Pärast suitsupausi ehk 9 ajal tulid ka teised appi pakkima sest ananasse oli juba piisavalt. Kokku saime päeva lõpuks 16 alust ja ülemus Stan oli tulemiga rohkem kui rahul.

Täna oli umbes sama süsteem ainult, et alustasime päeva sellest et mina ja Mick korjasime ananassi auto kasti mitte traktori taga, et kiirelt millegagi alustada saaks. Marianna oli roolis mõnda aega kuid siis kutsuti ta traktori juurde ära. Kui meil kast täis sai läksime tagasi maja juurde pakkima. 9 ajal tuli ülemus ka sinna ja saime lausa kiita et tubli töö. Pärast pausi hakkasime kõik koos pakkima, valmis olime juba 2 ajal ja seekord 14 alust. Kuna Stan tahtis umbes 12 saada siis jälle plusspunktid ja hea tulemus.

Homse kohta veel ei tea mida tegema hakkame, aga mingi jutt oli istutamisest ja tuttide korjamisest. Ka pidi ehk paar alust tegema värsket vilja. Marianna just tuli majast ja ütles et Jeanett leidis mulle vist köökide paigaldajana tööd teises linna. Ütles et sõit sinna ja tagasi makstakse kinni, elamise kohta veel ei tea. Algab töö 6-8 nädalat enne jõule, eks ma kohe lähen uurin perenaiselt lähemalt mida see endast siis täpsemalt tähendab. Lööb natukene plaanid sassi kuna tahtsime ju Gold Coastile minna aga saame sinna ka jõulude ajal minna, ongi ju ilusam ehk. Täpsemalt selle kohta siis lähipäevil ehk.

Tsaupakaaaa!

Natuke lisasin nüüd pilte meie tööpäevadest. Lähemalt siis järjekorras.
http://fotoalbum.ee/photos/Mannakas/sets/1050045/?page=7

Esimesel pildil on ülevaade pisikesest osast ananassi põldudest – nii kaugele kui silm ulatub, teisel pool on veel rohkem.

Meie igapäeva kasutuses olev traktor millega värskeid vilju korjatakse.

Töölised sumavad mööda põldu lindi taga ja panevad järjest ananasse peale.

Järgmised võtavad need lindilt ja asetavad kastidesse… kui korjame purkidesse panekuks ja mahla jaoks siis pole selline tegevus vajalik ja lastakse lihtsalt kasti kukkuda kuid antud juhul on oluline, et viljad lööke ja nö. sinikaid ei saaks kuna nagu kunagi eelnevalt mainisin siis raha, mis viljade eest makstakse oleneb nende kvaliteedist . Kui 12’st näidiseks võetud ananassist 4 on  nende mõistes vigased siis võetakse julmalt pea pool hinnast alla.

Kui rida läbi saab, võime ananasse näost sisse ajada nagu Marianna osavalt demonstreerib J.

Väike vahepala -  peremehel on aias ka oma banaanipuud, meilgi on lubatud süüa kui isu tekib.

Lõigatakse kobarad maha rohelistena ja pannakse sedasi rippu kuni kollaseks lähevad. Ei ole vaja päikest, lihtsalt seisavad seal katuse all.

Need siis tühjad kobarad millega me juba üks-null oleme jõudnud teha.

Lasin töökaaslasel Michaelil paar pilti ka oma tänasest ülejäänud päevast teha. Kui alguses 6st kuni kella 8’ni korjasime kiirelt 10 suurt kasti nasse ning mina sain trakatsit juhtida siis käesolevalt pildilt on näha mida me edasi tegime. Hetkel panen viimast ananassi karpi.

Kui karp on täidetud siis tuleb see viia...

...teiste kastide juurde!

Selline nägi välja olukord enne lõunale minekut.

Paari tunni pärast olid kõik karbid kaanetatud, alustele viidud, kinni teibitud ja templid peale löödud. Paks tegeleb veel loendamise ja paberitööga. (täiega haige eit on see...)

Lisaks värskele viljale korjati lindilt tulevatest ananassidest välja kõige küpsenumad (sest teised olid üsna toorekesed mis Sydneysse viiakse), loetakse ükshaaval üle ja viiakse vist kuivatusse seekord. Või kuskile lähedal asuvatesse poodidesse.

Alused transporditakse sellise autoga Sydneysse.

Homne päeva tulem peaks nägema välja umbes selline. Kastid ananassi tutte täis (1 kasti täitmiseks kulub 1 inimesel umbes 1 tund).  Tagapool on näha ka jalgadel mahutit – see on täis diislit, mida sinna iga nädal juurde tuuakse.

Kui tutid on korralikud kuivanud ja üles korjatud siis istutatakse need mulda. Siin on näha lähiminevikus istutatud taimi.

Istutatakse neid sellise sinise traktoriga. See võtab suure kasti omale taha ja pöörab tagurpidi.

Istutajad istuvad kasti taga sinistel toolidel ja sel ajal kui traktor mööda vagusid sõidab ja auke maasse teeb peavad nad kastist tuti urgitsema ja maasse suskama.

Päeva lõpus võtsime selle pika lindiga lati küljest, kuna homme hakkame korjama peenra äärest masina poolt maha lõigutud päid mis hiljem mulda uuele ringile kasvama pannakse.

Umbes kella 3 paiku eile, kui lisasin siia blogisse postituse tuli ikka idée et tahaks seal Bundabergis ära käia ja need monsterautod ära näha. Plaan oli hea aga teostus halb, sest perenaine ei saanud linna ära visata kuna neil auto ainult 2 kohaline ja kõik kellele ta helistas kaütlesid et linna ei lähe. Ei jäänud muud üle kui hääletada. Läksime siis jooksuga karavani juurde, tegime kiire söögi ja panime korralikumad riided selga ning maanteele – näpp püsti. Saime umbes 15 mintsa jalutada kui peatus auto kes meid lahkelt oli nõus ära viskama. Oli üksinda autos ja ruumi kui palju. Ütles et sõidab ka just tagasi koju, käis 250km kaugusel sünnipäeval et väsinud janii. Ütles et sõidab nagunii areenist mööda, viskab meid päris kohale ära siis kuid kuna meil oli vaja automaadist raha välja võtta siis pidime varem maha minema. Edasi polnud väga pikk maa kui olimegi õiges kohas. Autosid oli tohutult ja enamus läksid oma lastega neid masinaid vaatama. Kõik olid hullud fännid - karjusid ja kisendasid, monsterautode fännisärgid seljas jne. Otsisime ka omale tribüünil siis istekoha ja show võiski alata. Alguses tegid siis kõik osalejad 2 auringi enda tutvustamiseks ja rahvale lähemalt näitamiseks, siis pidid kõik püsti tõusma sest lasti Austraalia hümni. Etendus koosnes siis vabastiili mootorratturitest, kes seal trikke tegid ja hüppasid, siis väge noored lapsed sõitsid väikeste krossikatega ringi (kõige noorem oli 7 aastane), kraanaga tõsteti auto taeva alla ja lasti maha kukkuda, sama tehti mikrobussiga jne. Kui see buss ära oli kukkunud siis õhtujuht ütles et ooo iga backpacker oleks tahtnud seda bussi parem endale vms. Ja no loomulikult olid siis monsterautod kes ritta pandud romudes üle sõitsid. Muide ühe auto juht oli 15 ja teisel 16 aastane... ülejäänutel siiski vanemad mehed.  Oli siis õhtul nende vabakava kaa ja laste lemmik scooby doo võitis selle. Kõige uhkemalt lömastas neid ritta pandud autosid. Ühele mikrobussile oli taga paigaldatud reaktiivmootori laadne asi. See paugutas seal kaa korralikult leeki välja ja lõpus pani ühe auto põlema. Mootorratturid sõitsid tribüünide lähedalt ja andsid lastele plaksu ja üks onkel oli auto kapotile pandud kes läbi tuleseinade sõitis nagu leegimees või miskit. Vahepeal lasti ka ilutulestikku mis tõsiselt ei jäänud alla Tartu uusaasta ilutulestikule. Ma kujutan ette et peaaegu kogu piletite müügist saadud raha lasid nad õhku. Ikka oma 15 mintsa järjepidevalt ja väga ilusaid rakette. Show läbi sai siis hakkas asi tõsiseks muutuma... et kuidas me tagasi koju saame? Väljas oli päris kottpime juba ka. Läksime kõigepealt rongijaama lähedal asuvasse kiirsöögi kohta mis on 24/7 avatud ja võtsime burksid et kui peaks nüüd juhtuma et me koju jooksma/kõndima peame. See oli muide sama pood kust meie seiklus Bundabergis algas kui esimest korda siia tulime. See sama pood mille eest meid peale korjati ja edasi siia karavani toodi. Okei sõime kõhud täis ja läksime siis teele linna välja. Vast umbes poole tunnine jalutuskäik oli. Päris linnast välja veel ei jõudnudki kui Mann sõrme püsti viskas et äkki keegi viskab meid kasvõi linna äärde ära. Paljud sõitsid mööda teist nägugi tegemata kuid siis peatus auto. Sjuuke vanemat sorti valge auto mis oli puupüsti inimesi täis. Küsima minnes selgus et ta ei taha mitte meid peale korjata vaid me seisame tema maja ees ja ta tahaks hoovi sõita kui võimalik :p astusime siis mõned minutid edasi kui see sama mees tuli meile järgi ja peatas auto kinni ning küsis et kuhu me siis minna tahame. Ütlesime et Yandaranisse (koht kus meie karavan on). Mees seepeale et ooo et see on maru kaugel (32km). Mann juba ütles et okei siis pole midagi kui ise sinnapoole ei lähe et eks me hääleta edasi kuid mees jõudis juba vastata et aaah mis seal ikka hüpake sisse ma viskan teid ära. Käisime veel bensukast läbi ja sõit võis alata. Uskumatu lihtsalt. Ise just koju jõudnud ja selle asemel et tuppa minna lihtsalt heast peast ütleb et okei ma viskan teid 30 kiltsa kaugusele ära. Ütles, et tal poleks kodus nagunii midagi tarka teha olnud niiet pole probleemi. Üritasime ikka raha kaa kütte eest maksta kuid vend keeldus kategooriliselt, ütles vaid et oo don’t be silly J soovis meile ilusat siinviibimist ja sõitis ise kodupoole tagasi. No tõsiselt iga päev imestame ikka ja jälle kui vastutulelikud siin kõik on. Ta pakkus et võib meid maja juurde ära visata aga otsustasime viimase kilomeetrikese, mis suuremast ristmikust meie majani on, jalgsi kõndida. Varsti olimegi kodus ja oiii uneke oli väga magus tulema. Täna ärkasime kella 8 paiku taas ning nüüd pärast blogitsemist ei teagi mida tarka päevaga peale hakkan. Mann viis pesu pesema ja mina vist peaks midagi hommikusöögiks tegema. Ilm on ilus, päike paistab... õrn briis ka paitab jne. Tsaukimauki!

M&M

Reedel oli suur värkse vilja päev turgude jaoks nagu tavaliselt reedeti. Saime Mariannaga kärul olla ja ananasse kasti toppida. Jällegi seepärast et need kukkudes lööke ei saaks. Umbes kell 8 olime sellega valmis, siis hakkas tige pakkimine pihta. Saime kokku 7.5 alusetäit aga Stan tahtis 8 täis saada seega hüppasime 2 vennaga autosse ja läksime vagude vahele tagasi, viskasime kiirelt 15 karpi suuremaid nasse täis ja kella 12.15’ks umbes oli päev lõpetatud. Edasi tulime koju, mina kukkusin kohe magama millegipärast. Ei tea kas pole ikka veel Austraalia ajas või mis viga on aga kunagi õhtul und ei saa ja hommikul ei saa kuidagi silmi lahti.. keset tööpäeva ka jube uni kogu aeg. Õhtusöögiks tegin mõned kalapulgad endale ning Marianna sõi värsket passion fruiti ja keerasime koikusse ära. Öösel ärkasin mitu korda selle peale et suur paduvihm oli väljas ja karavan kõikus päris julgelt. Siis vaatasin et õnneks Marianna on karavanis seega see kuskile ära lennata ei saa ju, et noh raskust piisavalt sees :P okei nali naljaks. Hommikul ärkasime juba kell 7 täiesti ilma kellata üles ja enam und ei tulnud. Muide üks hommik uksest välja astudes oli jänesepätt meil õues. Sjuuke pruuni värvi ja üsna turske. Mind nähes kepsutas minema muidugi kuid ilus vaatepilt oli. Täna on täiesti pilvitu ilm ja päike sillerdab taevas kuigi tuul on üsna tugev. Kellagi teha polnud, niitsin muru ära. Marianna oli usinalt enne koristamisega tegelenud karavani ümbruses kuid jah... see muruniiduk loobib hoolega muru laiali seega ta koristamisest ei olnud suuremat tolku seekord kahjuks. Hommikul kui ta uksest välja astus tahtis mega suur prussakas tuppa ennast pressida. Marianna käed olid kärmed mürki haarama ja seekord jäi meie potensiaalne koduloom siiski uksetaha, sussid taevapoole, lebama. Täna on linnas monster-autod... teate küll need suuuurte suurte ratastega kes igasugu karavanidest ja bussidest üle hüppavad ja sõidavad jne. 35 doltsi võiks ju korra elus välja käia küll et seda show’d näha kuid kahjuks oleme me ju pommiaugus ja linna kuidagi ei saa jälle. Pole ikka üldse tore olla maakas, eriti kui autot pole :P vähem kui kuu aja pärast saan avalduse saata ARK’i et nad mu load tegemisse annaks ja äkki siis mingi summa eest kuidagi Ausstraaliasse saadaksid koos rahvusvaheliste lubedega. Tavalise postiga nad neid vaevalt, et saadavad ei taha mõeldagi kuhu ma neile lõppeks järele pean põrutama siis. Ehk on juba selleks ajaks raha piisavalt on mingi autokolu soetada. Või kui peaksime linna minema tagasi siis äkki ostame rollud, saab ikka liikuda mugavamalt kui bussidega või jalgsi. Olge mõnusad, loodame et õhtu toob midagi uut ja huvitavat endaga kaasa. Olge mõnsad !

M&M

Esmaspäeval oli ainult 5 tunnine tööpäev, sest ilm vigurdab siin täiega. Brisbanes on suured üleujutused – autod kõik vee all jne. Õnneks meil nii hull siin pole lihtsalt vahelduva eduga tibutab ja öösiti lodistab vähe kõvemini. Jõudsime siis kell 5.40 tööle, pidime kummipüksid ja vihmajope selga ning potikud jalga tõmbama. Põllule jõudes hakkas üha rohkem sadama, lõpuks polnud ka kummiülikondadest miskit kasu, vähemalt tundus nii, sest mina olin küll täiesti läbimärg põllul ringi tatsamisest. Marianna sai traktori käru peal nö. pakkida ja kuna seal pisike katus peakohal siis väga märjaks tema ei saanud. Pärast suitsupausi saime veel 1.5h tööd teha kui ülemus Stan tuli ja ütles ,et okei teid viiakse nüüd koju sest ilm ei lase midagi väga teha. Kell 11 oli siis tööpäeva lõpp, mis mulle tundus super uudisena. Esmaspäevad ju need kõige jubedamad + ma eile näppisin Roni kitarri ja kuidagi õnnestus jupike keelest  sõrme sisse saada ja sõrm oli paistes seega väga hea korjata polnud ja siis veel see märg olemine jne. Suht vastik päev oli kokkuvõttes. Pidime seekord neid ananassi päid käsitsi ära väänama. Ok saime koju siis käisime peamajas kuuma dušši all ja ajasime nats juttu, istusime arvutis ja pinistasin tiba kitarri – haigelt raske tundub selle mängimine ikka. Korralikku heli küll välja veel võluda ei oska kuigi häält teeb kordi paremat kui minu pill mis kodus nurgas seisab. Printisin ka mõned laulud akordidega ja sain Ronaldilt ühe raamatu õppimiseks – eks näis kas viitsin nüüd rohkem kui 1 päeva sellega tegeleda J. Õhtul helistas Stan, et teisipäeval tööd pole seega vaba päev – jeee. Mulle tundus täitsa vajalik, Mann oleks tahtnud pigem tööl olla. Kell 12 läksin Jeanettega linna (Bundabergi) kaasa, sest siiani on seal ainult Marianna käinud temaga kaasas ja mina polegi veel päevavalges seda kohta näinud. Tundus palju suurem kui õhtul mil me esimest korda siia jõudsime. Pidi umbes 80-tuhat elanikku olema. Jeanette näitas ühte hostelit, mis enne oli politseimaja ja nüüd on renoveeritud ja iga endine vangikong on nüüd backpackerite magamistuba. Kujutan ette et sellise eluaseme eest 200 doltsi nädalas maksta näkku võib küll päris valus olla. Peale maksta selle eest et kongis saaks sitsida. Lasi ta mind mingi ostukeskuse ees autost välja ja ütles et 1.5h pärast saame parklas kokku. Sain siis veidike vaba aega et ringi chillida. Midagi erilist ma küll sealt ei leidnud et jälle ja jälle tagasi tahaks minna kuigi olgem ausad, see linna elu tekitas sooja tunde küll – tahaks isegi tagasi tsivilisatsiooni. Lisaks kõigele muule tarvilikule ja ebatarvilikule ostsin ka 2 dollari eest karbi miskit koogipulbrit mille Jeanette aitas õhtul suuremat sorti muffiniteks küpsetada ja nüüd istuvad meil külmkapis ilusakesed. Ostsin ka selle kauaoodatud känksi liha ära. Õhtul helistas jällegi Stan ning teatas, et kolmapäev on tööpäev mis hea uudisena tuli. Hommikul söök söödud ja asjad pakitud, läksime teeäärde ootama kuid mida ei tulnud oli auto mis meid tööle viiks. Pärast 20 minutit ootamist otsustasime et lähme tagasi karavani magama juhuks kui nad ei tulegi kuid niipea kui saime astuma hakata kuulsime tuttavat heli ning jah meid oligi tegelikult ära unustatud kuid lõpp hea, kõik hea. Kuni kella 12’ni korjati värsket vilja tugudele saatmiseks. Meie Mariannaga saime käru peal olla ja ananasse kastidesse laduda, sest nad ei tohtinud lindilt kukkuda, muidu oleks tulnud nö. sinikad ja need värskele viljale ei sobi mitte. Korjamise ajast viimase tunnikese saime ka korjata sest lõpuks oli vaja 5 kasti vilju, mis pidid minema kuivatamiseks kuskile uude kohta jälle ja nende pakkimine käis raskemalt vist?! Pärast lõunapausi hakkasime kõik koos ananasse pakkidesse laduma – saime vist 10 aluse täit kokku ja iga peal umbes 44 kasti. Tööpäev lõppes 15 mintsa varem meie usinate käte tõttu ja saime koju puhkama ning käisime külma dušši all. Kella 5 paiku hakkas Marianna süüa tegema ning mina tegin lõkke, et kauaoodatud känguru ära küpsetada. Võttis aega mis ta võttis aga valmis ma ta sain kuid pean siikohal mainima, et madu maitses kordi paremini kui see keksiv loomake. Känguru lihal on väga eriline maitse ja ta näeb väga tumepunane välja, lõhn ka hooopis eine kui lehmal, lambal või seal. Kõrvale võtsin klaasikese kodukootud õlu kuid pärast paari lihatükki piirdusin ma siiski õllega ja panin liha külmkappi oma korda ootama juhuks kui peaks mingi imelik isu tulema. Edasi sättisime ennast magama et homme jälle valmis oleksime – pikk tööpäev ju ees taaskord. Õnneks seekord tundub töönädal pisike olevat tänu sellele vabale teisipäevale.

Noniiii nüüdseks neljapäevane tööpäev ka seljataga. Jube pikaks venis tänane päev -  kella 3 asemel lõpetasime 4.30 ja päev oli täis käsitsi tuttide väänamisega korjamist kuna seade mis eelnevatel kordades on tutte maha lõiganud jätab liiga väikesed varud istutamiseks, siis otsustas Stan et kuni asi korda saab hakkamegi käsitsi väänama neid. Kuna olin esmaspäeval ka seda natukene juba teinud siis oli süsteem vähe rohkem käpas ja käed enam kangeks ei jäänud. Õnneks hakkavad vanad põllud vaikselt otsa ka saama, öeldi et nädala/paari pärast saame alustada põldudega millelt esimene saak, seega pole  lehed maha tallutud ja ananassid on ka väga korralikud suured seal. Tean, sest olen korra sellist põldu korjanud, ju oli varajasem sort. Täna käisid meil jälle backpackerid ka abis kuid kahjuks surus Stan lõpus neil jälle kätt seega homme nad tagasi ei tule. Meil ka homme ainult ju 12ni tööpäev nagu iga reede seega väga ei tunne vast puudust ka. Jõudsimegi nüüd koju ja meisterdasin lõkke, et sooja dušši saaks, Mann läkski juba pesema ka. Tema tööpäev oli järjekordselt lihtne, pidi kärul seisma ja lindilt tulevaid meie poolt otsast väänatud tutte kasti loopima. Õhtuks praeme suuri vorste ubadega ja vaatame mis veel teha annab. Homme jälle palgapäev – ooo happy day... mitte, et me seda palka nii megalt ootaks ja igatseks, et kuskile kohe raiskama minna aga hea teadmine ikka, et oma töö eest tasu ka saab. Nüüd kui raha natukene kogutud kaa siis üha enam liiguvad mõtted tagasi linna mineku poole – siin juba hakatakse jõulu asju müüma ja teadjadmehed räägivad, et siis otsitakse palju abikäsi poodidesse jne. Eks näis, mis meist siis lähiajal saama hakkab. Targutamised ei ole teretulnud seekord! Siis peaks juba Nele ja Kaidoga kaa ühendust võtma, et kuskaugel nemad omadega on jnejne.

Võiksite komentaaridesse natsa kirjutada ka kuidas endal teil seal Eestis läheb, oleks meilgi mida lugeda. Tsaukimauki M&M

Heiiiheii noored ja vanad, sübrad ja vaenlased!
Uhhh nädal on olnud tõine - päevad täis ananasse. Käed täiesti ribadeks jne. Mannil vähe paremini läinud, tema meil traktori roolis olnud oma katkise selja pärast terve nädala. Algusest saati pidime korjama nö. vanadelt põldudelt, kus taimede lehed olid maha vajunud ja ananassid nende alla jäänud seega pidi kogu aeg koogutama ja neid üles otsima sealt. Täna läks tiba pareeeemini! Pärast lõunat saime kõikide vanade põldudega ühele poole ning viidi meid siis põllule kust esimene saak ja pole kordagi korjatud.. kõigil oli nagu ühest suust et "oooh its like heaven compared to the other ones!" ehk siis taevas võrreldes teiste põldudega (ei kõla just eriti normaalselt eesti keeles). Põõsad olid ilusti püsti, megaaa suured nassid vaatasid taeva poole, ei mingit little shiti ja teerajad olid kõik näha, polnud mingit jubedat sumamist läbi padriku. Selliselt põllult korjaks ausalt päevast päeva ilma mingi probleemita. Kuna eile panime pool tundi kauem et oma kastid täis saada, siis täna saime pool tundi varem lahti. Tunnike enne lõppu küsis üks rootsi backpacker et kas meie (mina ja mann) ka ei pea homme tulema, kuna ülemus oli neile öelnud et neile rohkem tööd ei ole. Mul tõmbas korra kuuli kokku, et mis mõttes?! Kas, kas, kas...? Aga ei, meie oleme ikka seal edasi ja kõik korras :D lihtsalt suurem saagi korjamine vist möödas ja rohkem pole nii palju inimesi vaja. Nojah backpackerite elu, mis teha. Ahjaaa, eile oli ühel nendest rootslastest sünnipäev ja tolle farmi peremees tõis kasti õlut ning perenaine oli talle tordi küpsetanud! Lihtsalt mignile töölisele selline žest.. uskumatu. Kuigi jah imestama vist ei peaks sest see rahvas seal farmis tunduvad kõik väga sõbralikud olevat jällregi. kogu aeg naeratud näol ja midagi kellelgi perse läheb siis aaah pole midagi, pane aga edasi :) Ei võeta iga pisiasja eest kohe mune maha. Aga okei see chill olek siin igal pool tegelikult. Jeejee homme on palgapäev, sulli kukkub kontole jälle. hmm... Keda huvitavad üksikasjad ananasside ja nede turustamise jne kohta siis... täna uurisin natsa maad ja sain teada et ntx need suured kastid... mitned tonnid ananassid mis lähevad mahlaks ja konservideks.. igast kastist võetakse 12 ananassi näidisteks milledest sõltuvalt kasti sisu eest pakstakse. kui 12'st on 3 vigased (ehk siis kas natukene toored, üleküpsenud, natukene rohkem pead jäänud külge kui vaja, liiga peenikesed, liiga lühikesed jne) siis võetakse 30% maksumusest maha! kui on 4 vigast siis 42% jne. Sain ka täna natukene midagi peale korjamise teha - sain tunnike või kaks sorteerida. Pisut vaheldust oli ikka super, pärast oli korjamine ka kohe palju valutum. Ühel kutil töölt on nö. suur paat siis, millega kala käivad püüdmas nädalavahetuseti. Nagu mingi iganädalane traditsioon. Lubas mind ka kaasa võtta kunagi, jeee :D see nädal ei saa sest pean Roniga minema 250km kaugusel asuvale turule appi, Mann läheb Jeanettiga teisele turule. Proovime oma meisterdatud kujukesed ka siis maha parseldada, saaks 50 doltsi kasumit skulptuurilt. Mina tegin baleriini ja Mann siis ingli.. Pildid saate nendest varstivarsti kui meil tiba rohkem aega on netis istuda. Praeguseks tsaukimauki, lähen joon tassi kohvi ja siis vaatab mis edasi saab, ehk võtan veel tiba päikest.

M&M

Heipaa Marianna siin!

Teine tööpäev ananassi farmis oli lühike. Sest reedesed tööpäevad on lühendatud. Meie tööpäev algas kell 6.00 ning lõppes umbes 12-ne paiku. Hommikul kui jõudsime farmi, tuli Stan(farmi omanik) ja ütles mulle, et ma ei tohi raskusi tõsta oma haige seljaga ja seetõttu sõidan mina traktoriga ning Mirko hakkab ananasse pakkima. Algul ehmatas ära, et miks ma ei või aga kuna eelmine päev farmi perenaine küsis, et kas on midagi , mida peaks teadma(trauma vms), mis võib teie tööd mõjutada. Ja ma ütlesin, et mul on alaseljas mõra. Et see võib vahest tunda anda ning seetõttu sõitsin mina terve eilse päeva (6 h ) traktoriga ning raha ainult tiksus J . Aga see oli samas raske kaa, sest kuna hommikul ei jõudnud kohvi lõpuni juua siis iga natukese aja tagant mokad lahti ja uni silmas. Minu töö seisnes siis selles, et sõitsin traktoriga põllu peal ja jälgisin vagusid, ning kui inimesed, kes istutasid ananasse ütlesid Vo! Või Stop! Siis pidin siduri alla vajutama ja käigu välja võtma. See ananasside istutamine ei ole ka üldse raske, vähemalt esmapilgul tundus, sest nad istusid traktoril järel, suur konteiner ees, kust siis ananassi pead olid. Ja traktor ise automaatselt teeb augud valmis mitte ei pea kühvli või sõrmedega auke puurima. Ja traktoril oli neli käiku, ning neid ei pea ükshaaval vahetama nagu autodel tavaks. Võisin kohe neljanda käigu sisse panna. Mirko töö, ehk pakkimine käis siis nii, et pidi sorteerima suuruste järgi ananassid ning panema kastidesse  ning siis ühe suurusega kastid asetama euroalusele ning järjest laadima neid üksteise otsa. Seega Mirko käis nö jõusaalis ja raha tuli.  Ja pärast tööpäeva lõppu võisime võtta nii palju ananasse kui vähegi tahtsimeJ. Koju jõudes proovisime teha jälle endale pesemiseks kuuma vett aga seda oli vähe. Tegime kiire külma pesu. Päeval lõpetasime oma skulptuurid, ehk viimistlesime , värvisime. Ning hiljem tahtis Mirko oma panga seisu vaadata, ja voilaa olimegi juba saanud raha, ilmselt Sweet potatoe-dest. Sest umbes 200 dollarit ja natuke rohkem oligi oodata sealt kahe päeva eest. Ja siis Jeanette küsis, et kas mul kaa juba raha olemas ning ma ütlesin, et ma arvan küll aga mul ei olnud tol hetkel panga pabereid, millega saaksin oma konto jääki vaadata. Käisin ja võtsin vajalikud asjad, ning Voilaaa! Mul ei olnud mitte kui midagi. Okei mõtslesin, et äkki ei ole veel jõutud kanda vms. Aga ei lähemal uurimisel selgus, et ma olin oma tööandjatele valed numbrid andnud, ÄRGE ARVAKE, ET MA LOLL OLEN! See ei olnud minu süü, sest naine, kes meil pangakontod avas asendas selles pangas kedagi ning ta kirjutas BSB (number mille järgi eristatakse pankasid ja nende harukontoreid)  ning ka konto numbri valesti. Ma olin juba endast nii väljas, et noo, miks peab just minuga nii juhtuma. Jeanette proovis helistada panka aga seal nõuti isiku tuvastamisel kolme kohalist numbrit, mis väidetavalt oldi antud kaasa koos kaardiga. Noo mõtlesime, et panga kaardi taga olevad kolm numbrit. Jeanette proovis kolm korda erinevaid numbreid, aga ei midagi. Siis ühendati mingi isikuga ja ma lasin perenaisel rääkida, sest tema oskab paremini seletada, mis on juhtunud. Ning pärast seda sooviti ka minuga rääkida, aga ma ei olnud lihtsalt selleks võimeline, sest olin endast väljas ja sellised olukorras ma ei suutnud ühtegi inglisekeelset  sõna suust välja saada. Öeldi Jeanettile siis, et minge sinna panka kust te kaarti taotlesite, aga me ju oleme umbes 500 km Gold Coastist, seega soovitati minna lähimasse panka(Bundabergi). Aga laupäeval on pangad ainult 2h lahti ning Jeanette ja Ron pidid kell neli hommikul juba tööl olema, seega lükkub asjade korda ajamine esmaspäeva peale, mis on paha, sest ma peaksin ja tahaksin tööl olla. Sest kui ühe päeva eest saab 160 doltsi siis see on suur summa juba! Aga peab ohverdama natuke aega tööpäevast, et saaksin vähemalt ülejäänud rahagi kätte! Minu pangakaart on hetkel suletud,nii kaua ei saa keegi mulle raha kanda või kui saab siis mina seda internetipangast ei näe, sest see kirjutab ERROR! Aga tööandjatega on juba ühendust võetud ja edastatud uued numbrid, loodame, et edaspidi selliseid vahejuhtumeid ei ole, ning loodan, et kellegil teisel seda ei juhtu. Alati tuleb kontrollida kõik üle, mis kuhugile paberi peale kirjutatakse! Õppetund missugune! J

Õhtu edasi kulges rahulikult, sõime ja läksime magama kell 7 õhtul. Olime lihtsalt väsinud. Ärkasime öösel kell 12 üles, sest väga külm oli , panime soojapuhuri sisse ja magasime edasi ning ärkasime natuke ennem 8-t , sest palav oli . Sõime paar röstsaia, viisime pesu pesema, lasin koerad välja, Mirko niitis muru ja mina korjasin oksi, et saaksime sooja vett pesemiseks. Täna saame jälle värsket saia , hääd ja paremat otse pagariärist . Tänane päev on nö. koristamise päev, sest muud nii kui nii teha ei ole. Mirko meisterdab siin peremehe masinatega jalanõude riiulit ja tegi ka väikse nagi, sest siiani oli võimalik riideid ainult kapi otsas hoida, nüüd siis ka riputamise võimalus.

Kallid, musid, paid J Olge mõnusad!

Manna ja Mirko