Need eelnevad lennureisid ja niisama ootamised erinevates lennujaamades olid vist ikka korralikult ära väsitanud. Hommikul ärgates oli kell 15 läbi. Olime üle 16h maganud ja siis ka ärkamine just kõige reipam ei olnud. Sõime mõned võikud mille kõrvale tass kohvi ja panime linna poole ajama. Seekord küsisime Jaquelinilt ja Mariamilt bussi kaardid. Siin on selline süsteem, et tavainimene maksab umbes 3-4 doltsi sõidu eest, aga õpilastel on kaart kuhu nad raha peale laevad ja nemad maksavad 1.5 dollarit. Pilte kaartidel ei ole seega kasutasime neid ja saime poole odavamalt sõita. Sõit Pacific Fairi oli lihtne - buss tuli ja viis kohale jne. Käisime siis pangas, et omale kohalikud kontod avada tulevase töö jaoks kuid jõudsime ilmselgelt liiga hilja kohale oma pika une tõttu. Neiu pani meile ajad homseks 11.00'ks. Loodame, et jälle sisse ei maga. Tuiasime veel niisama natukene seal keskuses ringi, ostsime Colesist uue pätsi saia (siin on sai ikka mega hea maitsega ja hästi pehme), õuna/marja vett ja maitsesime ka kohalikud banaanid ära. Maitse oli ainult natukene teistsugune, kuid nad olid palju tummisemad. Eesti banaanid on kuidagi õhulisemad või vähem tihedad kui need siin. Tagasi sõites hakkasime bussi ootama ja Eestile kohaselt läksime vastassuuna bussipeatusesse kuid oh imet... See viis meid hoooopis valesse kohta, kuskile taha lõpp-peatusesse. Siin on sedasi, et kui bussil saab see 1 ots tehtud siis peavad kõik inimesed bussist lahkuma, bussi tuleb kiri, et OUT OF SERVICE, SORRY! Käib buss 10-15 minutit eemal, tuleb ringiga tagasi, bussijuht oma viimast ampsu mälumas ja avab uuesti uksed. Loomulikult peab ka uue pileti ostma. Seekord läks buss siiski uue ringiga peaaegu soovitud kohta kuid siiski 1.5 dollarit mõttetut kadu. Jalutasime siis koju ja tegime natuke kodust süüa Austraalia materjalidest - praekaid pihviga. Üldiselt magasime pool päeva maha ja midagi suuremat korda ei jõudnud saata.
Ahjaaa saime kirja ka oma uue kodu omanikult. Esmaspäeval kolime siis sinna edasi. asub see samas linnas (Gold Coast), kuid teises linnaosas (Varsity Lakes). Pole veel uurinud kui kaugel see meie praegusest asukohast on, kuid väga kaugel ei saa vast olla.
Ja veel avastasime, et siin (vist kliima tõttu?!) autod ei roosteta üldse. Võivad nad olla mõlkis ja ära rihitud aga isegi 85-90 aasta sarad ei roosteta mitttte kuskilt. Tiivakaared ja kõik on jumala siledad. Imelik autode kohta veel see kaa, et siin on üks auto mark mille mudelid on täiesti Opeli koopiad igalt nurgalt, ainult nimi ja märk on justkui ära muudetud. Valdav enamus kohalikest sõidukitest on automaadid. Kohalikud pidid jube laisad olema ja tööd ei viitsi teha eriti... ju siis sellest ka automaatkast tingitud.
Uurisime natukene surfivarustuse hindasid kaa ja lauad on nii 200dollari ringis. Oleks arvanud midagi palju rohkemat aga ei. Riietus kokku umbes sama hinnaga või natukene vähem. Igasugu billabongi ja roxy ning quicksilveri asjad on poole soodsamad kui Eestis... Hawai Express müüb vist billabongi lühkareid 1000-1500 eeku paar... siin maksavad need umbes 45 dollarit (450 krooni).
Nüüd õhtul proovime veel kuidagi oma telefonid ära aktiveerida ja ega ongi õhtu käes. Kui viitsime siis ehk randa jooksma ja kui ei siis lihtsalt peaaegu et magama ära juba.Ahjaa ja veel Mirko pükste nööride peal oli kirjutatud SURFERS PARADISE, seega oli see vist saatus, et me siia tulime... Äge! :)

Aidaaaaa!