Jõujõuuu taas on järjekordne päev õhtusse jõudnud. Pärast ärkamist ja hommikusööki läksime randa. Ulme ilus ilm oli nüüd taaskord pärast neid 2 vihmast ja sombust jura. Päike lõõmas kõrgel ja taevas polnud ainsatki pilveräbalat. Siin ongi kuidagi nii, et hommikul on natuke pilvi, aga kui päike juba välja tuleb ja kell nii 12-1 paiku saab, kaovad tavaliselt kõik pilved. Eestipärasest 10-15 kaitsefaktorist pole siin küll mingit tolku. Soovitatakse ikka vähemalt 30-40... isegi 50 kohati. Muidugi praegu kevad, eks päike ole tiba nõrgem, aga meie tunni ajane päevitamine rannas andis kohe märgatavad randid. Siin kuidagi salakavalalt kaa see asi seatud, et ooeani pealt ju puhub kogu aeg tuul ja siis ei saa arugi kui otsast kõrbema hakkad. Selline jahe briis käib üle kogu aeg. Rannast ära tulime siis ostsime 7elevenist (selline suuremat sorti R-kioski sarnane koht) omale Go kaardid. Maksid 5 dollarit, aga ilma nendeta oleks bussiga liiklemine iga kord umbes 1-2 dollarit kallim, seega tasuvad need ennast juba esimeste päevadega ära. Mirko helistas siis siin kohapeal elavale Ivole, kellega pidime kohtuma, et uue nn. alalise kodu võtmed saada. Leppisime kohtumise kella 5ks. Umbes neljani mängisime veel Jaquelini ja Eveliga kaarte hoovis. Mängu nimi oli vist neegrid ja kuningad... polegi sellist asja varem mänginud. Kuna aeg hakkas meie kahjuks tiksuma siis korjasime kompsud kokku ja panime Pacific Fairi poole ajama, kuna Varsitysse (uude majja) otse ükski buss Surfersitest ei sõitnud. Muidugi suutsime Pacificust Varsitysse minevast bussist maha jääda ja järgmine oleks alles tunni pärast tulnud... Helistasin siis Ivole veel korra, et olukorrast teada anda ja ta sootuks pakkus välja variandi, et tuleb korjab meid peale. Väga meeldivad inimesed on. Nemad on siin juba 3.5a elanud, tulid 2007 aastal koos terve perega ja ajavad siin kinnisvara äri. Sõitsime ka kogemata nende majast mööda ja meil pidi karp lahti jääma. Siinsed kinnisvara haid küll sitasti ei ela :D Peenem 2 korruseline suur villa vaatas vastu. Okei jõudsime siis meie majani ja olenemata sellest, et me olime varem pilte näinud, saime siiski üllatuse osaliseks - oligi sama ilus nagu piltidel. Väga kena maja on rahulikus linnaosas. Asub pisikeses tupiktänavad umbes 3km kaugusel ookeanist ja 2km kaugusel sellest Pacific Fairi kaubanduskeskusest. Colesi toidupood tundus küll kaugemal olevat kui eelmises kohas, kuid saime sealgi ilusti ära käidud. Seekord mõtlesime poes pikalt mida meil ikka kõike vaja läheb, et enne nädalat tagasi ei peaks minema, sest no tõesti ega ta väga lähedal ei olnud, eriti veel kui arvestada seda, et Tartus oli poodi 5 või max 10 minuti tee või siis sai üldse autoga seda teed läbida. Koduteel hüppasime ka mäkist läbi, sest seal pidi tasuta kiire internet olema... Mõtlesime homme istuma minna, et omale natuke laulegi või midagi tõmmata. Selle tobeda kalli ja mahuga internetiga ei saa ju isegi Youtubest videosid vaadata, muusika/filmide allalaadimisest, videokõnedest ja mängimisest räägimata. Marianna tegi õhtusöögiks ahjukartuleid kanašnitsliga mis maitses isegi üllatavalt hästi austraalia toorainetest tehtud toidu kohta. Kartulid ei olnud nii vesised kui tavaliselt jne. Korraldasime natuke romantikat ja egas midagi erilist ei juhtunudki rohkem. Seiklemist ühe päeva kohta piisavalt ja mõlemad rampväsinud, niiet tuttu ära. Head ööd issid, emmed, õed, vennad, sõbrad, sugulased ja Jaana kaa :D
Ahjaa enne kui lõpetan, siis veel kohalikest veidrustest niipalju, et tanklatest pole siltidel mitte liitri hind, vaid ulmelised arvud naeravad vastu... 131.9 dollarit jne. Ma pole veel siiani aru saanud mida see hind siis tähistama peaks. Tankides jooksevad siiski vist tavalised liitrid ja nende peal hind, nagu Eestiski. Liitri hind pidavat erinema sisemaal rannikualadest umbes 2 krooni võrra, aga noh Nele (marianna endine trennikaaslane, kes ka austraalias aasta elas ja tagasi tuleb septi lõpu poole) ütles, et liitri hinnad vist 12-14 krooni vahele peaksid jääma. Austraalias eriti väikese mootoriga autodest lugu ei peeta, kuna nende palkade ja kütuse hinna suhe on niivõrd hea, et iga 3 liitrised mootorid on siin pea igal autol peal.
Busside ja need Go kaardid töötavad sedasi, et paned kaardi vastu bussis asuvat alust ja see alustab sealt raha maha lahutamist. Kui bussist väljud, siis pead uuesti seda alust kaardiga puudutama ning saad teada palju su sõit maksis ja palju arvele alles jäi. Laadida saab näiteks bussijuhi enda juures, talle lihtsalt sularaha andes. 5 dollarit on miinimum mida laadida saab. Töötavad need kaardid veel ka rongides ja vist isegi osades laevades.
Vasakpoole liikluse kohta ütles Ivo sedasi, et sellega harjumine ei võtnud küll eriti kaua aega.. Pigem on jalgsi käies isegi raskem - kogu aeg vaatad ikka enne valele poole enne kui üle tee hakkad minema. Kuna siin liikluses ka kõik üsna tolerantsed, siis autoga sõitmine mingeid ebameeldivusi tekitama ei pidavat. Kõik lasevad vahele kui normaalselt suunda näitad ja liikluskultuur hoopis teine.