Teisipäev, 8 märts, 2011 Kell 19.55

Päevad mööduvad meie tagasioidlikus ent hubases hütis kenasti. Külmkapp endiselt töötab ja katus vett läbi ei lase. Marianna sai vahepeal oma sertifikaadi kätte, võib nüüd vabalt igal pool alkoholiga kaubelda ning tubakaäriga tegeleda. Mina käin ikka tööl vahelduva eduga ja vabaldel päevadel kas magame või istume arvutis ja vahime filme. Tööpäevi nüüdseks 2 lühikest ja 2 pikemavõitu. Pikemad olid siis neljapäeval ja pühapäeval mõlemad 13 tundi. Esimene oleks pidanud tulema 15-16, kuid üks põllu omanik avastas keset korjandust, et ta viinamarjades pole piisav suhkru tase seega oli mõttetu edasi korjata. Vaikselt hakkab selle koopaeluga ära harjuma - nagu mutt, kes päevavalgust ei näe. Töötan öösel ja päeval magan nii palju kui võimalik. Tunnihinne jääb küll viljafirmade omale alla kuid palk peaks tänu palju pikematele päevadele... või siis õigupoolest öödele tulema kenasti suurem.  Noh juhul kui see korralik hooaeg nüüd lõppeks pihta hakkab. Praeguseni ikka veel tasapisi, nädalas 3 ja 4 tööpäeva ja kõik tänu nendele tohutult pikkadele vihmaperioodidele. Kuid samas! Kuna viinamarjad vajavad paljupalju vett ja pea igapäevast kastmist, siis tänu suurele vihmale ja päikese puudumisele lükkub hooaeg kõvasti edasi aga saak on palju parem, seega kui kunagi korralikult käima peaks minema siis on tööd palju ja päevad pikad. Ülemus hoiatas ka, et naudiks veel nii kaua kui saab vabamalt hingata, varsti pole enam õieti aega magadagi tema sõnade kohaselt.

Töö seisneb traktori juhtimises, millele on taha haagitud suur mahuti, kuhu läheb sisse kuni 5t viinamarju/mahla. Kui suur harvester põõsaid mugib, pean mina täpselt temaga sammu pidama ja poomilt tulevad viinamarjad sinna haagisesse korjama. Kui mahuti on täis, tuleb sõita rekka juurde, harrastada täppissõitu (sest kui täpselt teatud kaugusel ei ole, siis pillad kõik kastis olevad viinuskad põrmandule või hoopis rihid rekka ja oma traktori ära. Alguses tundus see väga utoopiline olevat kui kogenud kutid näitasid kuid nüüdseks on asi selgeks saanud ja probleeme ei valmista...Kui ma kunagi kuu aega tagasi arvasin, et juba piisavalt traktoriga sõitnud ja mis seal ikka – lihtne ju!  Siis oi ei, seda masinat korralikult juhtida osata on hoopis teine teema. Ma polnud pöördepiduritest midagi kuulnudki, ainult mõtlesin endamisi et misjaoks neid piduri pedaale 2 on kui nad nagunii samal ajal alla lähevad. Minu praegune töö nõuab justnimelt nende pöördepidurite igapäevast kasutamist sest osad viinamarja read on kas kalde all või lihtsalt on keeramiseks nii vähe ruumi jäetud et pead sõna otseses mõttes täisnurkseid pöördeid tegema, mis ilma vastavate piduriteta ilmvõimatu oleks. Põhimõte siis selles, et olenevalt kuhu poole pöörata tahad, vajutad selle poole rattad plokki nii et ainult teine pool veaks ja traktor põhimõtteliselt keerab ennast mitte ei pööra. Lisaks veel igasugu pehmed liivateed kuhu väga visalt võib kinni jääda jnejne.

Üks õhtu võtsin esimest korda ka isa kalli raamatu lahti ning nagu needus seal somadhi koopastes sisenemise keelab, keelas raamat enda käest panemise. Lugesin tubli mitusada lehekülge jutti niikaua kuni juba hommikul päike tõusma hakkas ja isegi luuke lahtihoidvad tikud murduma hakkasid. Nüüd iga õhtu kui tööl ei ole ja linnud siristamise lõpetavad siis käib taaskord raamat lahti. Jõudsin just kohtam kus härra Muldašev isiklikult koopasse sisenes, kuid nagu erilised inimesed olid öelnud, vaatamata ta korduvatele katsetele siiski päris sisse ei suutnud minna. Ei tunnetanud enam käsi ja peavalu muutus talumatuks.

Ja nüüd lõpetuseks veel ilusat naisepäeva kõigile naistele! Ja no muidugi meestele kes ennast naistena tunnevad.

~Mirko~

Kell 20.21

Kurb blogi! :(

Elu siin muutub igavaks! Tahaksin tööle! Sest raha kulub iga poes käiguga ning kuskilt seda nagu juurde ei tule. Loodetavasti helistatakse esmaspäeval puuvilla tehasest ja öeldakse, et davai lenda platsi. Aga samas ei teagi, kas kohe lahkuksin siit, sest Mirko jääks siia ning teisipäeval on ju minu kahekümnes sünnipäev! Masendav.  Ja arvatavasti veedan selle päeva üksinda! Sest Mirko pidi ju alustama järgmine nädal tööga. Nii väga sooviksin oma 20dat sünnipäeva lähedastega tähistada! Aga mis seal ikka, tulen varsti ju koju ja küll siis tähistab kõik siinmaal olemata olnud sündmused. Täna on minu kalli issi sünnipäev! :) Kallis issi, Palju palju tervist ja õnne sulle sünnipäevaks! :) Sinu tütreke! :) 

Okei, tsauki, olge mõnusad! Suured kallid teile kõigile! :) 

Manna

Meie tagasihoidlik aga nunnu elamine :)

Meie tagasihoidlik magamistuba

Minule kõige tähtsam, suur peegel :)

Meie elutuba ja köök

Vannituba ja WC

Vannituba

Tsauu, nii, hea uudis, et saime pakikese kätte, mida nii kaua ootasime, pakki nähes tekkis jõulu tunne! :) Nagu väike laps, kes saab jõuluvanalt kingi :) Paki sees oli küll hulganisti vanu asju, aga siiski tundusid nagu uued, sest ju 6 kuud ei olnud neid asju ei katsunud ega näinud! :)

Aitäh tavaari eest !:) Emme ja Mirko issi :) Ning suuur suuur Aitäh Reelikale paki vedamise eest !:)

Nii ja täna võtsime end kokku ja pakkisime lõppude lõpuks oma asjad kokku ning võtsime suuna Loxtoni poole, sõit iseenesest ei olnud pikk ainult 100 km. Nüüdseks oleme juba oma uues kodus sisse seadnud. Algul kui oma umberiku poole keerasime ja nägime väljast, ei tundunud asi üldse nii hubane ja mõnus. Väljast näeb meie koduke välja nagu eestis olevad kolmnurksed kämpingud! Ja seest on rohkem nagu suvila. Siia mahuks veel inimesi elama ja loodetavasti varsti ka tuleb keegi , pidasin silmas hetkel Nelet ja Kaidot, kes on selle 3 kuu jooksul kui perekonnaks saanud. Aga ega siin ei olegi rohkem midagi kirjutada, et kui oleme uues pesas, kus saame ISE korrallikku süüa teha ja ISE pesu pesta oma kodus oleva pesumasinaga :) Homme päeva valges püüan teha mõned pildikesed, et näeksite meie odavat elamist !:) Maksab ainult 100 dollarit nädalas kahe peale. Ehk siis 50 dollarit nägu :)

Okei, tsauki mauki, homme näete pilte kaa:) Päikest :)

Noo, jälle leidub aega, viitsimist blogi kirjutada. Uudist nii palju, et töö siin Murrayvilles on läbi. Viimased päevad läksid kiiresti. Istusime reedel ka depoos, et siis viimased dringid teha lahkumise puhul ja lasin siis oma vestile enda kohta natukene kirjutada kaa, eks varsti teen pilte, et näeksite, mida kirjutati. Laupäeval käisime Mirkoga Loxtonis, et üle vaadata tema tulevane töökoht traktori roolis, see töö pidavat kestma umbes 10 nädalat. Ja mina peaksin leidma seal siis mingiks ajaks töö. Meie ülemus pakkus , et saaksime minna ka Swan Hilli tööle, et sama firma aga seal kandis veel töö täies hoos , üleujutuste tõttu, et vaja roiskunud vilja koristada. Samas peaks vist Swan Hilli minema, sest minul ju ei ole veel Loxtonis mingisugustki tööd. Kasvõi nii kaua kuni töö viljas läbi saab. Ning hetkel ootame ka Queensland Cottonist uudiseid, et märtsi lõpust sinna saaks tööle, sest too on pikaajalie töö ja 12 h –sed vahetused. Põhimõtteliselt eraeluks aega ei jäägi. Ainult töö ja kodu vahet.  Raske otsus. Raha ju oleks vaja.  Aga kui Nele ja Kaido ei soovi hiljem Loxtonisse minna siis ei näeks me Mirkoga teineteist 3 kuud. Ennem ära sõitu Loxtonist ostsime ka suure arbuusi.  Austraallased usalavad inimesi. Arbuusidele oli peale kirjutatud hinnad ning seal samas oli ka kassa, kuhu paned raha. Aga keegi seda ei kontrolli, kas sa siis ikka maksad või mitte. Vot nii, aga natukene siis rõõmsamaid uudiseid kaa.

07.02.11 - Nägime snake neck turtle-it (Mao kaelaga kilpkonn)

 Perepilt, Mirko lastega. :)

Niisiis, eile käisime jällegi 4WD sõidul ehk  neljaveoliste autodega sõitsime Big Deserti kõrbes. See oli lahedam kui eelmine kord, sest enamus inimesi me ikkagi teadsime rohkem. Vahepeatustel tegime ozi sööki, mis koosneb saiaviilust, pikast hot dogi vorstist ja ketsupist. Väga maitsev, nämmi. Tegime ka pilte selasest viibimisest, pausist.  Töökaaslasel olid oma pojad kaasas, kes lihtsalt nii tohutult armsad ja targad. Dillon(väike Mirko/pildil), kes on 4 aastane,  meenutas vahest isegi Oskarit mulle.  Hiljem vallutasime liivaseid mägesid autodega, kes punnitas mitu korda üles saamisega, kellel õnnestus ühe korraga. Meie koos ülemusega olime eelviimased, kes üles said ning me ei saanud ka päris üles, seisime mäe nuki peal. Auto vildakalt.. Oli päris mitu korda, kui kais mote läbi, et noo see on küll nüüd viimane seiklus minu elus. Sest ühel korral, kui liivapealt ei saanud üles, siis ülemus läks läbi puude ja põõsaste. Ja ükshetk  kui auto enam edasi ei läinud, olime me peaaegu 90 kraadise nurga all. Kõik hiljem rääkisid ja kirjeldasid, mida nad olid kuulnud autost, ehk siis minu kiljumist .. Õnneks olin ma turvavööga kinnitatud, muidu oleksin  arvatavasti nagu väike kärbes vastu aknaklaasi lennanud .  Täna sõbrapäeva puhul  lõikasime lahti siis ostetud suure arbuusi. Väga maitsev ja mahlane oli. 

                                                 Mäetipp, mida proovisime vallutada mitmeid kordi.

Vot, kui midagi rohkemat selgub, eks siis võtan end uuesti kokku ja annan teada meist! :) Ilusat päikselist ilma teile! :)

Marianna



Tsau- olen elus ja terve! 

Nii teeme päevast päeva tööd! :)

Suur loader ja loaderi kuningas Stewie askeldab!

Ämmelgas

Vasakult meie muhe ülemus Teddybear(kaisukaru), siis loaderi kuningas Stewie, tagapool Kevin, minu kõrval Knucksi ja siis mina.

Meie super töö tiim! 

Vasakult: Nathan, Kaido, mina, Nele, tagapool Mirko, ülemus Teddybear, Loaderi kuningas Stewie, tagapool Kevin ja kõige paremal Knucksi

Hehh, eile õhtul siis tahtsime Melbsi sõita, aga kahjuks, eile õhtu poole hakkas meie kandis äikest ning vihma kallama. Ja kui olime Ouyen poole ära sõitnud, et sealt bussi peale hüpata, siis teatati meile roadhouse'ist , see buss on tühistatud sellise vihma tõttu! Teed on suletud! Seega proovisin ma küsida inimestelt, et äkki lähevad Melbourne aga ei üks paar läks hoopis Syndeysse , aga ennem kui neil meelde tuli, et neil autos 2 kohta siis olid vaikslet juba nõus meid ära viskama, aga jah, paha juhus. Sellise autoga oleksin küll soovinud sõita, must nissan ja sport auto! Vot , aga siis otsustasime ikkagi koju tagasi tulla, esiteks oli Hayley meiega kaasas, kes ei oleks saanud olla kodust nii kaua ära ja kuna ikkagi kõik teed suletud, siis ei hakanud autot kah rikkuma. Jällegi üle tunni aja sõitu kodu poole ja ilusti koju magama ära. 

Täna on jäälegi vihmane päev, hetkel küll ei saja aga pilved on ähvardavad. Mirko siin kõrval ikka vaikselt mõtleb, kuidas seal Melbsis ikkagi paari lähima päeva jooksul ära käia ! :) Eks ole näha, mis välja mõtleb! :)

Tsauka :)

Marianna

Noo tere!
Nii, nädalalõpp käes - reede. Täna saime jällegi ühe hea uudise, et tööd jätkub veel vähemalt üheks nädalaks! Ja   natuke kurvem uudis oli see, et üks töökaaslane lahkub meie seast ning seetõttu pidime natukene nendega depoos õlut jooma. Ning täna otsustasime sõita Melbourne , õigemini Mirko otsustas ja kutsus mind kaasa! Miks siis lähme Melbsi, sellepärast, et Mirkol on väga kaua kihelenud osta autot ning nüüd kui on rohkem raha siis teine liikumisvahend kuluks marjaks ära, mugavam juu.. Niisiis lähme chekime auto üle. Aga mis auto siis, selline mida ta juba Eestis soovis osta (veel ei kirjuta, mis auto, kes teab, see teab). Loodetavasti saame hinda alla. Hetkel hinda ei maini. Niisiis hetkel seda kirjutades istun autos teel Ouyen poole, kust siis buss sinnapoole sõidab. Sõit kestab umbes 7h . Hea öine uinak :) Hayley kallis, tegi meile teepeale muffineid :) Ilusad roosa ja valge glasuuriga :) Nii nunnu.

Ja nüüd teile, kes veel on viitsinud järjepidevalt blogi lugeda ja oodata kõike, palun kirjutage ise kaa midagi või vähemalt küsige, kommenteerige! Aitäh!

Päikest teile!
Marianna

Hei,

Pole jällegi vägagi kaua aega kribanud. Kõigest 2 nädalat teadmatust meist! J Aga mis siis vahepeal kõike huvitavat ka juhtunud on?! Põhimõttelislet suurt midagi, töö ja kodu vahet sõitnud.  Viimane nädal on olnud väga kiire. Oleme pidanud taluma meeletut kuumust umbes 46 kraadi sooja keskpäeviti,või  pigem ütleksin kuuma ! Kuigi vale on kirjutada, et nädal väga kiire oleks olnud, võib-olla ainult pühapäevane päev sellest oli tegude rohke! Ülejäänud päevad esmaspäevast- reedeni ainult töö, mõned õhtud ka oma kodu ees töökaaslastega istumist ning vahest ka joogi mängu mängitud. Seoses joogi mänguga oli selles üks reegel, mida pidi iga sõna või lause järel ütlema ehk siis ‘’in the pants’’ (pükstes). Näiteks kui keegi küsib, kuidas läheb? Siis pidi vastama, et väga hästi pükstes vms.. Inglise keeles kõlab see palju paremini!

Töökaaslased rääkisid meile yabbyde ehk siis homaaride püüdmisest pigem ütleksin krabid. Nägid nii nende moodi välja! :D Seega laupäeval jäi siis jut, et pühapäeval lähme neid püüdma töö juures olevas tiigis pidavat olema. Väga tore oli. Püüdmine kais siis nii, et vette asetatud tokkidele oli pika tamiiliga seotud külge lihatükike. Ja püüdmine kais siis kas sulgpalli või tennise reketitega . Kuigi jaa võrgud olid kaa vees. Kui aus olla, siis Mirkoga julgeksin ma iga kell kuskil suvalises kohas elada, sest temaga nälga ei jää! J Ta oleks nagu seda varemgi teinud! Lausa professional! Iga püügiga ikka tuli mõni krabi välja, aga minuga jääksid kõik nälga, kuigi jah kui aus olla, siis pika harjutamise peale, sain minagi mõne kätte !

 Algsete plaanide järgi pidime minema pärast krabide püüdmist basseini äärde päikest nautima, aga üks töökaaslane pakkus vällja, et äkki läheks maastiku sõitu tegema! Ja me ei mõelnud kaua, käisime korraks kodust läbi ja juba sõitsimegi kuhugile kaugele. Ja muidugi tegelikult lubasime me ühele teisele töökaaslasele Kevinile, et õhtul lähme tema juurde krabisid sööma, mis ta pidi valmis tegema, aga seal kaugel ei olnud levi ja ei saanud take ka kahjuks helistada, ja seega, ta ootaski meid kaua, ja järgmine päev oli natukene pahane, aga selgitasime kõik ilusti ära ja õnneks kõik korras J. See maastiku sõit oli vahva, käisime siis soola järves, korjasin ka soola kaasa. Kristallne , ILUS! Püüan säilitada ja tuua suveniiriks kodustele, või siis vahepeal saata kuidagi pisikese pakiga.  See oli nii ilus ja roosa! Hiljem käisime ka aaret otsimas. Aga mida ei leidnud oli aare, aga väga palju huvitavat avastasime enda jaoks. Käisime ka ühe pere juures, Gibbsons. Pakkusid Mirkole tööd, aga kahjuks ainult temale. Aga vähemalt teame, et on võimalus! Väga armas pere oli. Mirko sõitis nende pere autoga mööda maastikku ja peremees rääkis väga palju huvitavat, ja mina olin teises autos ja kuulasin ainult muusikat, väga targemaks ma ei saanud! Kade olen! Aga Mirko jagas seda minuga kaa natukene.  Jõudsime pikalt päevalt koju umbes pool üksteist. Ja kodus internetti vaadates avastasin, et meie töödejuhataja Stuuuwie on kirjutanud, et alustame tööd kell 6 hommikul, sest ilma pidi palavaks minema, ja nii on olnud kuni tänaseni, homsest pidi natukene jahedamaks minema. ÕNNEKS! Seega alustame jälle kella 8-st hommikul.  Aga ilmateade lubab vihma ja äikest ka siia kanti. Ja selline tormisem ilm tuletas mulle meelde, et ei ole vaja meie pärast muretseda me ei asu hetkel selles nö katastroofi piirkonnas ehk Queenslandis. Kõik tsüklonid peaksid meist ilusti suure kaarega üle minema, ning kui peakski midagi toimuma, mis võiks meid ohtu seada, siis lihtsalt asjad kokku ja ohutumasse paika! J Selle nädalaga peaks toga ühele poole saama, KAHJUKS! Jällegi on inimesed kalliks saanud ja varsti aeg lahkuda, aga vähemalt on head mälestused! Aaa minu kulul tehakse tööjuures nalja kaa , Esiteks üks kord ütlesin ma Stuwiele natukene helisevama häälega Stuuuuwie ja nüüd teised kopivad mind ning olen saanud natukene suure loadreiga kaa sõita, Wauu ägee, Mirko oskab hästi seda nägu järele teha, kui ma selle rooli taha istun. Ilmselgelt uus ja huvitav on äge ja emotsioone tuleb väljendada!

Vot nii, püüan siis hakata uueks blogi kirjutajaks, sest vana on hõivatud! J Seetõttu on ka blogi pidamine harvemaks jäänud J

Uute seiklusteni! J

Marianna ja Mirko

Palju päikest ja soojust teile sinna. PS! Me ei ole kadedad , tahame, et eil kaa soe oleks! J

Täna koristasime kinni kaetud viljakuhjade ümbrust ja kohtusime maailma ühe märgiseima ämblikuga, kelle mürk pidi google andmetel minutitega inimese meeletutesse valudesse piinlema panema ja surmama üpris kiirelt.

Hei. No nüüd oleme alates esmaspäevast siin uues vilja kohas töötanud. Kuigi nimi on üsna sarnane eelmisele kohale – GrainCorp, ei saa seda mitte öelda töövõtete, masinapargi ja üldse mitte millegi muu kohta. Siin on umbes 2-3 korda rohkem vilja kui meie eelmises firmas, GrainFlow’s, ent näiteks pole mitte ühtegi traktorit, ohutus- ja turvanõuded eiratakse täiesti, inimesed käivad alko haisudega tööl jnejne. Näiteks eelmises kohas meie naised sõitsid traktoriga kahekesi ja sellest tuli kohe selline skandaal nagu sõda oleks lahti, mõned ütlesid isegi et ei tööta enam kui selline asi lubatud on... siin firmas aga on see täiesti igapäevane nähtus. Tegelikult pole lubatud lühikeste varrukate ega ka pükstega töötada sest uv on väga kõrge, kuid siin midagi muud ei kantagi. Osad ei kanna üldse peale helkiva vesti mingit särki. Aga olgem ausad, tegelikult ei ole asi nii hull kui tundub. Seltskond on väga lahe, olenemata sellest et eelmises töökohas töötaks parema meelega ja sealsed töökaaslased olid kuidagi omaks saanud. Siin vist kuulujuttude järgi peaks saama isegi rohkem palka. Veidikene imelik küll, sest töövõtted ja kõik muu tunduvad ajast ja arust olevat.

Ööbime kohalikus motellis, saime toa 2 suure ja 1 väikese voodiga. Nagu juba ütlesin, siis hinna saime 770 pealt 400 peale mis on sellise koha kohta päris soodne. Oma telekas, dušš, külmkapp jne.. selle koha omanik on ikka omaette kuju. Ei oskagi kohe kirjeldada.. ei saagi aru kas ta on nüüd siis pede või mitte. Käitumine on küll vahepeal vastav. Tema olek on kaa väga libe ja kohe väga vastikult nilbe. Nii naised kui mehed arvavad, et temaga on väga ebameeldiv suhelda. Peaks ära mainima selle koha juures ka teise hea omaduse peale motellitoa – söök. Siin on šnitsel mis on nõnda suur et ei mahu taldrikule ära. Ausalt alguses kui kõik kirjeldasid ja näitasid käega, arvasime, et eks ta paras kalamehe jutt ole ent kui praad lauda jõudis soovis ettekandja ka ettenägelikult edu.

Suhtleme endiselt eelmise koha töökaaslastega kuna nad elavad nüüd meist vaid 6km kaugusel. Oleme käinud õhtusöögil ning ka paar korda suuuuure kotitäie aprikoose saanud. Jube head on ikka oma aiast pärit viljad.

 Eluke veereb tasapisi, neljapäev ning reede olid vabad, täna töötasime, homme vaba ja esmaspäevast uus töönädal. Rahad on ikka suht nullis kõigil. Või no mul ei oleks aga ma maksin kõigi eest üüri ja teised tsipa võlksi aga muidu jah. Peame kolmapäevani kuidagi vastu pidama.. siis tuleb palk eelmisest kohast ja neljapäeval tuleb ka juba sellest uuest kohast ühe nädala palk, siis oleme jälle normis omadega.  Ei tea veel kaua see töö siin kestab, kuid üks nädal on juba läbi ning paariks nädalas ju lubatigi, seega ei tea täpselt mis elu edasi toob. Vaikselt siin haume plaane mida edasi teha ja kuhu minna. Vaikselt tahame kõik Melbourni minna ja seal veitsa õnne proovida, kuid vaatame ka siin lähedal asuvaid viinamarja istandusi ja veinikeldreid. Pidi sealt ka kopsakalt teenima, aga jällegi tahetakse ainult kogenuid töölisi vähemalt viimastesse. Istandustesse harvestitele ikka saaks kui kohti oleks. Iseenesest 1 koht on kindel kuhu saaks aga sinne tahetakse ainult 1 inimest. Muidugi võime loota, et naised saaksid kohalikku pubisse või klubisse ja inimene kes seda 1 kohta lubab ütles ka, et tal võib veel tuttavaid olla kellel vaja läheb kuid midagi täpsemalt ei tea veel. Rohkem kuuleme siis räägime jälle.

Ilmad on siin ikka jube kuumad. Üleeile küll sadas ladinad kuid see oli siiski ühe päevane mitte nagu mujal ja täna polnud mitte ainsatki pilveräbalat taevas ning termomeeter näitas viludas 35 kanti. Ilmaennustused ütlevad õnneks et lähipäevade ilm tõotab tulla 22-27 kraadi.

Nonii ettekuulutused läksidki täide, niiet kes veel meie blogi vahepeal külastavad siis nüüd teile pisike ülevaade. Pikalt ei tee, ütlen ette ära.

Ei teagi kohe kust alustada.. Vahepeal siis töötasime suures vilja hoidlas niiöelda. Seal oli 4 suurt punkerit – pikad kolmnurksed viljahunnikud. Mina ja Kaido olime pärastlõunases (14.30-23.00) ja Marianna ning Nele hommikuses vahetuses (6.30-15.00). Meie pärastlõunased vahetused aga venisid tavaliselt kella 1-2’ni öösel, saime kena hunniku ületunde kogu aeg. Hommiku vahetus vist enamasti koristas öövahetuse tekitatud segadust ja meie tavaliselt tegelesime nende suurte viljahunnikute katmisega, kuna meie tiimis oli kutt, kes ainukesena oskas katteid/vakstuid korralikult kokku sulatada. Nimi on tal Rhys Inglis. Siinkohal peaks ära mainima, et see kutt on 21 aastane ja juba 5 hooaega seal töötanud ning isegi tõsiselt meie ülemused ja ülemuste ülemus küsis kogu aeg Rhysilt kuidas midagi parem teha oleks ja mida tema asjast arvab jne. Võib kindlalt väita, et see meie vanune tegelane oli seal kõige kogenum ja targem inimene. Siis sõitsime palju traktoritega ringi, kühveldasime natukene vilja, kui midagi tarka teha polnud siis ka harjasime. Õmblesime ka põhjakilesid kokku  ning vahepeal (tegelt vist üsna tihti) passisime niisama ja ootasime kuna Rhys valmis sulatama on. Vahepeal läks selle peale isegi 2 tundi ja siis lihtsalt istusime ja ootasime. Palka saime väga korralikult ent kahjuks jagus tööd ainult 3 nädalaks kokku ja põhjus miks ma räägin minevikus ongi see, et kolmapäeval oli seal me viimane tööpäev.

Jõulud möödusid üsna rahulikult. 24 detsember me üldse töötasime kella 17-ni, edasi läksime koju pessu ja siis töökaaslastega linnapääle lällama. Siin 24 polegi mingi püha, nemad tähistavad rohkem 25’dal. Sel päeval läksime ühtede toredate töökaaslaste, Blake ja Hayley juurde jõululõunale, kus olid kohal kõik vanavanemad, sugulased ja loomulikult vanemad, kes meid väga lahkelt vastu võtsid. Loomulikult suutsime me pool tundi ka hiljaks jääda, sest nad elavad küll vaid 20km kaugusel meie hotellist kuid siiski juba uues osariigis. Meie hotell on Lõuna-Austraalias, nemad aga Victorias ja viimases on nimelt kell pool tunnikest ees. Külakostiks viisime 2 veini. Meie jaoks olid lauas kohad kaetud, pakuti kalkunit ja kartulit koos salatite ja kõrvitsaga. Taldrikute kõrvale olid pandud ka christmas crackerid, mis kujutavad endast suure kommi kujuga pisikest suvalist üllatust. Üks inimene hoiab ühest otsast kinni ja teine tõmbab teiselt poolt ning seest leiab igasugu nänni. Mina sain pisikese harja, Nele sai lukuga koti, Marianna rohelise klammerdaja ning Kaido puzzle. Söök söödud siis Hayley tegi meile ringkäigu farmis ja selle aias. Neil on öko farm -  kõik elekter  tuleb päikesepaneelidest, vee pumpab üles tuulik jnejne. Maja ise ka oli antiikses stiilis ehitatud ja nägi väga kena välja. Õhtu jätkus noortel õuemajas koos snäkkide, shampuse, muusika ja lauatennisega. Edasi kulgesid kõik päevad jälle tööpostil ning pühade tõttu saime 2.5x palka.

Uut aastat sõitsime vastu võtma Adelaide’i, mis on Lõuna-Austraalia pealinn. Töökaaslaste käest kuulsime, et seal on kuulus rand nimela Glenelg, kuhu kogunetakse tavaliselt 31 detsembril. Kõik kohad olid täis politseinike, kes rangelt valvasid, et keegi alkoholi ei tarbiks. Terve rand oli „Dry zone“ ehk siis alkoholi ei tohtinud ei tarbida ega isegi kaasas kanda ja väga virksalt tehti kohe trahve. Õhus oli hunnikuga adru haisu ja kohale veetud laval mängisid erinevad live bändid. Saluuti, mis oli kehvem kui Tartus muide, lasti laevadelt. Kuna kõigil olid kõhud tühjad ja alkoholi tarbida ei võinud, siis võtsime kohalikust kiirsöögikast friikartulid kalaga ja selle saatel võtsime uue aasta vastu. No rannaliivale küll politsehärrad ei tulnud oma viksitud kingadega, niiet shampuse saime siiski lõpuks avada. Nele kohtus seal ka oma vanade töökaaslastega, kes olid ka tulnud Adelaide’i uut aastat vastu võtma. Õhtu jätkudes veetsimegi aega nendega ja rääkisime juttu. 2 neiut ja 2 kutti - kõik saksamaalt pärit. Tagasi hakkasime sõitma 2-3 ajal ja kinnivajuvate silmadega oli päris ebameeldiv mööda pea 300km inimtühja sirget maanteed litsuda. Kuna Kaido jäi tookord meie väikelinna, siis olin mina roolis seekord. Aina enam hakkab tunduma see vasakul pool liiklemine loogilisemaks ja just vaatasin vanu Rootsi töö pilte, seal istusime mingis autos ja see vasakul pool asuv rool oli ikka jube kummaline nii imelik kui see ka pole. Kõik on kuidagi muutunud.

Vahepeal nüüd pärast kolmapäeval lõppenud tööd ja enne tänast käisime veel korra Adelaides ja ostsime kõik omale uued arvutid kuna KÕIK eelmised lõppesid otsa. Tuiasime ka niisama mööda linna ringi sest eelmine kord käisime ju suhteliselt pimedas. Isehakanud tänavamuusikuid olid kõik kohad täis. Kes mängis viiulit, kes pasunat, kes tegi niisama nalja ja no kitarristid olid väga tavaline iga nurga peal olev nähtus. Kutsuti ka teiste töökaaslaste juurde peole. Peol lubas üks neist meid mootorratastega sõitma viia järgmine päev ja no võite üks kord arvata kas me läksime kohale ka järgmine päev. Paraku olin mina ainuke, kes sõita sai. Krossikad olid ja no väääge lahe igatahes. Sõitsin mitu korda pikka liivateed läbi. Korra tegin pahandust kaa. Hakkasin kohalt ära minema kuid kui avastasin et käiku pole sees ja selle lõpuks sisse vajutasin olid pöörded juba suht laes ja ratas lasi naks jalgevahelt minekut, lendasime koos rattaga üle kaela. Midagi ei juhtunud ei minu ega rattaga õnneks. Töökaaslane ka ütles, et ratta terveks jäämine oli täiesti ime.

Täna hommikul mahutasime oma kaks asja autosse ära, ei pagass ega ükski uks ei tahtnud kinni minna aga no kummiauto siis pitsitasime end sisse ära. Iga väiksemagi augu korral käis põhi lups ja lups vastu põrandat. Helistasime ka ühte uude vilja firmasse, millel täpselt sama põhimõte, öeldi kindlalt, et neljale pole ruumi. Otsustasime siiski kohale minna ja asja ise oma silmaga kaeda, kuna see oli ainult 25km kaugusel. Kohale jõudes juba ülemus ootas meid ja kui autost välja saime ei jõudnud sõnagi lausuda kui juba ütles, et jaajaa tulge siiapoole, ma täitsin juba teile paberid kaa ära. Küsimuse peale, et kas meid kõiki nelja tahab siis vastas, et jaa muidugi, tulge tulge edasi. No täitsime paberid ära, siis saime teada, et peme kohe täna alustama. Kiirelt pidime otsima majutuse ja söögi jne. Leidsime motelli kus saime väga kena toa mille hinna suutsime 770 pealt 400 peale kaubelda ja asi oligi otsustatud. Siin siis 12 tunnised tööpäevad ja kestab vast kuni 2 nädalat, mis iseenesest sobib suurepäraselt meile hetkel. Kuna juba tööd tundsime, saime kohe käe külge panna ja kõik ütlesid, et nad olidki viimane nädal mega pikki tunde teinud ja väga raske ning hea et me tulime ja kõike teha oskame jnejnejne.

Nüüd istume oma motellis, pesust tulnud ning vaatame telekat, täidame blogi ja maksude ankeete uue töö jaoks jne. Ilusat külma talve ja mõnusat kühveldamist teile sinna. Töötasime pool päeva käised üles keeratuna ja päääris korralikud randid on juba.

TSAUUUU