Hei,

Nii samal ajal kui Mirko käis välja õppetel käisin mina koos sõbranna Silvaga Dreamworldis. Täna oli mul õnneks kuni esmaspäevani vabad päevad ja sain omale sellist lõbustust ka lubada. Mida see Dreamworld endast siis kujutas. See oli super-üli-tohutu suur lõbustuspark. Ostsime kalli pileti, mis maksis 72 dollarit. Aga see sisaldas kõiki atraktsioone, kus võisid käia mitu korda järjest. Nii jõudsime sinna Dreamwoldi kella 12 paiku. Me sõitsime sinna tund aega. Kõik lõbustus-, vee-, filmipargid asusid linnast natuke väljas. Kuid põhimõtteliselt on Gold Coast nii suur, et selle rannajoont on 80km. Ja seega olid need pargid ka linna sees. Aga metsade sisse peidetud.

Astusime parki sisse, algul ei osanudki kuhugile minna. Nii mõtlesime, et astume edasi ja teeme tiiru ja pildid kõik ära ning siis viime oma kotid kotihoidu. Aga kuna see park oli nii tohutu siis lihtsalt vedasime oma kodinaid kaasa igale poole. Silva kui hulljulge soovis minna väge metsikutele atraktsioonidele. Kuid algul ma ikkagi meelitasin ta bumper autodega sõitma(nagu meil tivolis). Ja hiljem läksime käsnakalle karuselliga lendama, tekitas kaa natukene adrealiini. Aga ikkagi see oli rohkem väikestele lastele.

Edasi ma lubasin, et okei ma tulen sinuga the glawi. Oii sel hetkel kui ma sellele atraktsioonile istusin tundsin, et see on mu elu suurim viga. Sest see masin see lennutas inimesi julmalt 75 km/h-is ühelt küljelt teisele ja 360 kraadi ringiratast. Me lendasime 9 korruse maja kõrgusele ja nägu oli vastamisi maaga. Enamus ajast olid mul küll silmad kinni kui kui Silva ütles, et comoon tee silmad lahti ja kui lahti tegin siis see oli täiesti sõnuseletamatult hirmus. Kui vahepeal piilusin silmadega, et kus pool me nüüd oleme ja selline lennutamine pani mind tundma nagu oleksin kirp pesumasinas. Pärast kui maha tulime värisesin üle keha. Minu jaoks ei olnud tol hetkel midagi hullemat kui just läbi elatu. Kuid nüüd tagant järele ma olen täiesti uhke selle üle, et ma proovisin kasvõi ühe hullu atraktsioonigi järele.

Väike link, et saaksite aimu, missugune see atraktsioon välja nägi.

http://www.youtube.com/watch?v=ga-jhn9arGw

Nii pärast seda atraktsiooni soovis Silva minna Wipeouti, mina ei soovinud, sest sellest viimasest atraktsioonist oli rohkem kui küll. Küll see Wipeout väntsutas inimesi küll ühte küll teist pidi, natuke diagonaalis kuid Silva ütles, et korraks tuli selline öak tunne aga hiljem oli see juba täiesti mõtetu, et Eesti Tivoli tuuris on see Ranger äkki kaa ägedam või hullem kui see siin. Ühesõnaga polnud ta sellega rahul. Siis läksime Giant Droppi, mis on kui vabalangemine. Mis sõidab 120 meetri kõrgusele siis natuke praeb inimesi ning siis ükshetk lendavad inimesed alla kiirusega üle 135 km/h. Nooh kui võis tekkida küsimus, et kas ma käisin seal siis vastus on , et EI MINGIL JUHUL!! Seal pidi järjekorras ootama 1h ning see oli liiga õudne minu jaoks. Aga ootasin siis kuna Silva sealt atraktsioonilt alla sajab. Ja ainukene reaktsioon oli tal , et SEE OLI NII JUBE; POLE ELU SEES MIDAGI NII JUBEDAT TUNDNUD!! Seega, mul oli ülimalt hea meel, et ma sinna ei läinud. Pärast seda atraktsiooni kui ta värises mõtlesin, et oleks hea nüüd thea väike jalutuskäik loomade läheduses. Nii, mis oli kõige huvitavam ja ägedam kogemus – Ma nägin, katsusin ja toitsin kängurut mu oma enda käe pealt. Nägin ka väikest Joeyt. Nad olid nii armsad ja nad ei kartnud inimesi. Vau! Ja hiljem, mina läksin tiigreid vaatama ja Silva kui hulljulge läks The Tower of Terrorisse, mis kujutas endast 161km/h kihutavat atraktsiooni(sekunditega), mis jällegi pürgis kõrgustesse, umbes 38 korrusele.

Mina kui nii öelda armsate asjade armastaja käisin vaatamas siis tiigri showd. See oli äge, Pole varem näinud sellist etendust. Tegin palju pilte, kuid arvatavasti ei saa täit ülevaadet sellest ja arvatavasti ei ole vaja seletadagi, mis seal toimus. Kuid üks asi oli naljakas. Siis kui lasti pruunikad tiigrid sisse siis nendel oli komme märgistada oma territoorium. Põhimõtteliselt siis saba püsti ja väike puuks puu peale ja ongi märgistatud. Ja seda materjali ikka jagus väga paljudesse kohtadesse. Ja kindlasti peab ära mainima, et helistati ka kahest töökohast, mis on kaalumisel nagu juba Mirko eelnevalt vist kijrutas, minul loomulikult kui saab kõhklemata, sest Austraalassed on ikkagi räpased inimesed ja päris igapäev ei taha nende segadust ja mustust koristada. 

Manna