Noniii seekord saime isegi lennukis magada. Kuna pool lennukit oli tühi siis hõivasime mõlemad kohe omale 3 kohta, et saaks normaalselt pikali visata. Hommikul ärgates vaatasime aknast välja ning vastu vaatas AUSTRAAAALIAAAA :D Piiikad liivarannad ja kõrghooned, ei jõudnud maandumist äragi oodata. Maandudes tungis ninna juba hooopis teise lõhnaga õhk ja kohe torkasid silma ka palmid. Alguses oli jumala rabav vaatepilt mõlemale - PALMID! Aga no tõesti neid on siin igal pool ja igas suuruses. Pagasikontrollis imekombel ei võetud ära ei tubakat ega alkoholi nagu paljud meile rääkisid. Malaisia tax-free poes oli 25.- pakk kõik erinevad margid... siin saime teada et kõige odavamad on mingi holiday suitsud 50tk pakis ja 29 dollarit (290.-). Ostsime siis lennujaamast bussipiletid nii nagu siin kohapeal elav eestlanna Eveli oli soovitanud ja sõitsime bussiga Surfers Paradise bussijaama. Sinna tuli vastu meile Eveli majakaaslane Jaqueline (rootslanna). Väääga sõbralikud on siin kõik inimesed ikka. Mitte ainult need majakaaslased, vaid absoluutselt kõik kohalikud. Ta näitas kätte meile toa kus magama hakkame - suure voodiga on :D Seejärel istusime natukene terrassil (aias on bassein ja 2 palmi ka muide), aiast väljaspool kõrguvad palmid ja tohutud pilvelõhkujad. Eveli teadis rääkida, et need mis pole hotellid vaid elumajad on 70% tühjad tavaliselt. Kuna kant nii suurepärane, siis lihtsalt suvekodudeks ostetud. Hetkel on siin teine kevadpäev, ehk siis talv lõppes just ning väljas oli täna sooja 25 kraadi kanti. Õudsalt tüütud mustad sipelgad on siin, kes pidevalt urineerivad jala peale. Edasi läksime Jaqueliniga randa kuhu oli umbes 2 minutit jalutamist. Kõik oli veel ilusam kui piltidel või kuskil fimides. Meile vaatasid vastu helesinine täiesti läbipaistev ookean ja kilomeetrite pikkune kuldne rannajoon. Soolased lained loksusid jalgadesse ja kerge briiis jahutas nahka. Vesi ookeanis oli meie arust üllatavalt soe kuigi jah... kohalikud meiega arvamust väga jagada ei tahtnud. Liikusime mööda rannajoont natukene, tegime pilte ja nautisime niisama ilma. Jalutuskäik jätkus linnas. Käisime mööda kesklinna peatänavaid ja hüppasime ühest kaubanduskeskusest ka läbi, kus hakati mingisuguseid peo pileteid odava hinnaga pähe määrima. Kuna meil rahakotte kaasas polnud rannas, siis pikemalt peatuma ei jäänud. Riidematerjal pole ka siin eriti kallis isegi eestlase jaoks. Hiljem käisime rahvaga poes süüa ostmas. Nii pea nädala kraam läks kahepeale umbes 25 dollarit maksma. Et need kes räägivad et nädalas 5000 krooni söögile kulub... Kust selline jutt? Muidugi kui väljas söömas käia kogu aeg siis ehk jah. Väljas söömise kohta nii palju, et siin on väga palju kohti kus on All You Can Buy sildid ehk siis maksad mingi summa ja sööd palju jaksad. Pannkoogi restoranis maksad näiteks 10 doltsi ja topi hunnikutes vahtra siirupit ja shokolaadi ning söö pannkooke palju jaksad. Pühapäeviti siin ühes restos on suur beefi praad pühapäeva puhul 5 dollarit, mis on odavam kui seda ise tegema hakates. Klubides siin ikka täielik meeste ahistamine. Naised saavad näiteks neljapäeviti klubidesse tasuta. Noo mis see siis ikka, Eestis ju ka?! Aga naised saavad tasuta ka KÕIK joogid terve õhtu jooksul. Muidu seal on vist 20 dollarit pilet ja joogid 10 dollari kanti. Täis juua on küll kallis, kuid kui tööl käia siis ei ole see ka eriti mingi priiskamine. Koju jõudes tegime söögiks kartuleid ja burgeri pihvi. Oli selline toores ja verine aga küpsetatuna oli täitsa hea. Kalleid asju omale lubada ei saa kuni tööl ei käi seega enamus ostlemine käib Colesi kaubanduskeskuses, mis on siin kõige odavam. Nüüd hetk tagasi käisime meie peatumispaigast 30 minuti jalutuse kaugusel asuvas ulme suures Pacific Fair kaubanduskeskuses.
Teepeal pildistasime palmidel ringi lendavaid papagoilisi ja siin lähedal asuvat parki. Palme on siin küll nagu Eestis kuuski või kaski. Võtsime omale kohalikud telefoni numbrid ning interneti arve, seega nüüd saame igapäevaselt netis kaa passida kui ookeanis ujumas käimisest aega üle jääb.