Noniiii sõbrad-sugulased. Nüüd on jälle see suur hetk kui blogisse saab paar rida juurde. Põhjus miks vahepeal ei kirjutanud on  väga lihtne. Nimelt huvitavat on juhtunud täpselt sama palju nagu viimase 3-4 päevaga siia postitusi juurde tulnud. Keda huvitab kuidas meil töö leidmine/saamine edeneb... väike ülevaade siis. Kõik need päevad oleme me tegelikult ikkagi tööd otsinud. Kõikvõimalikud saidid on lahti ja kogu aeg hoiame silma peal. Nii kui midagi netti üles pannakse, saadame kohe kirja ära. Kuna siiamaani on selline suhtumine väga tulutu olnud, siis haarasin härjal sarvist. Panime mõlemad kella 8'ks äratuse ja lubasime et oleme krips-kraps üleval. noo peaaegu nii oligi. Ehk umbes 20 mintsa lükkasime kellakest edasi. Tegime kiired kohvid ja võikud, vaatasime meilid ning ilmateate üle, viskasime lühkarid selga-jalga ja panime linna poole ajama. Kuna me polnud siiani oma pangakaartide pin-koode saanud siis oli esimene sihtpunkt Pacificusse, kus asub meie panga kontor. Seal koodid muudetud, suundusime oma esimesse peatuspaika Surfersitesse, Eveli, Jaqueline, Mariami ja L.A juurde. Jubbeeeedaaalt tuli kodune tunne peale. Palju kodusem kuidagi kui siin praeguses majas ja no seltskond ja suhtlemine olid ju kaaaa seal. Nii kuna Evelit ei olnud, saime taaskord oma inglise keelt kasutada ja natsa rahvaga juttu puhuda. Edasi suundusime lähedalasuvatesse hotellidesse Mannile tööd otsima. Käisime läbi mingi 6-7 tükki, kuid vastus oli igal pool sama. Siis võtsime sihi linna, hüppasime riiete poest läbi, kus müüja lahkelt ulatas kaardikese. Et nad vist tegelikult vajavadki kunagi varsti töölist, Mann peab sinna homme helistama ja eks siis näis mis saab. Järgmine pood oli Billabong kust tuli vastus et nad juuuust võtsid uusi töölisi... seega oleks selle peale pidanud nädal-kaks tagasi tulema. Okei kõht kiskus vahepeal jube tühjaks sest kellake hakkas ka juba palju saama, võtsime Colesist mingid pirukad ja fanta moodi jooki ja läksime oma tusaste nägudega Surfersitesse tagasi. Mariam endiselt õppis seal midagi. Sebisin omale rätiku talt ja võtsime suuna randa. Nii ilus ilm oli täna, et ei saaanud ookeanis käimata jätta kui juba seal lähedal olin. Vahepeal võtsin julguse kokku ja helistasin hommikul valmis vaadatud banaani istandusse kus olid kõik vajalikud töötajad olemas ja siiis ehk ehitusfirmasse mis vajas tislereid, ehitajad ja niisama abitöölisi. Proovisin sinnagi, et natsa ju äkki midagi oskan kuid pandi mind automaatvastaja peale, et helistavad ESMASPÄEVAL tagasi, kuid ma siis ei tahtnudki väga teadet jätta. Niisiiis ranna juurde tagasi. Võtsime pool tunnikest päikest.. noh kell oli juba palju ja väga ära ka siin kõrbeda ei taha, jube intensiivne ju see päike. Siiiis läks härra lainemurdja oma tööpostile. Uuuujee täiega vinge on kui mitu korda üle pea laine tuleb ja täpselt sinu ees/kohal murduma hakkab ja siis sukeldud laine alt läbi ja tunned õrnalt kuidas laine katki läksss. Ikka täääiega mõnus. Tegelesin seal sukeldumisega oma pool tundi ikka. Välja tulin ja ära kuivasin olin üleni soolane. Tõsiselt soolakiht oli peal. Viisime siis rätiku Surfaritesse tagasi neile ja läksime bussi peale. Teepealt võtsime veel piima ja saia hommikuks.. MUIDEE! kui Eestis on poes piim 2.5% siis siin on see 12% ! :D no edu varsti oleme mingid kohalikud rasvarullid. Aga muidu super hea maitsega piim on küll. Jõudsime siis kunagi koju ja võtsin neti lahti ning oli veel paar kuulutust tulnud. Helistasin siis ühte farmi. sjuuke käheda häälega noo vast 40-50 aastane päss oli. Rääkisime päris pikalt, ütles et vahepeal peab töötama umbes 8 nädalat ja siis saad 2 vaba päeva ja lõpptulemus oli et palka umbes 2000 dollarit KUUUS! Heaküll te nüüd mõtlete et mis see siis on, jumala norm ju 20 tonni jne. Siinse maa kohta ikka väga ei ole. teised teenivad sellise summa nädalas põhimõtteliselt. Heaküll jah praegu juba ju pikalt otsime tööd ja pole saanud et iga võimalus peaks olema kulla hinnaga kuid siiski. No ta ei öelnud ka et me kohe kohale lendaks. Sai ise ka aru et noored ja ei tea kas väga tahame jne. Ütles et võtaks aega ja uuriks veel, kui midagi paremat leiame et siis võtaks selle parema. Pärast seda helistasin maasika korjamisse. Appi kell oli 8 paiku õhtul juba aga võttis vastu. küll natsa tülpinud häälega aga siiski. Nooo nalja sai tiba. Aktsent oli teistsugune siis kordasime mõlemad mingeid teatud sõnu aeglaselt ja tähthaaval üle et ikka aru saaks mida teine nüüd öelda tahab. Muidu jutt kõik arusaadav aga lihtsalt hääldus teine. Jutu keskel küsis täitsa lampi et ooot te olite Eestist jah? kuigi ma polnud talle seda mitte poole sõnagagi maininud. No lõppeks selgus et tal seal juba 1 eestlane korjab kaa, sellepärast sai aru. No ega ta midagi tarka ausaltöeldes ei rääkinud. Nagu Eestiski tahetakse viisakalt ära öelda siis jaa jätke oma number, ma helistan tagasi :D. Niisiis õhtutund juba selleks korraks hiline et pakime ennast tuttu vaikselt. Kuid ei siiski. Marianna sõbranna Nele hakkas meiega suhtlema MSN'is... ta nimelt siin aastake elanud, hetkel Eestis, kuid sai viisapikendust ja jõuab 26dal siia tagasi. Temalt saime nõu et tuleks helistada ühel teatud numbril mis on nagu kogu riigi korjamiste ja lõikuste keskus. Ütles et seal peab oma asukoha andma ja iga päev pommitama hakkama niikaua kui nad tööd pakuvad. Ütles et sealt peaks paari päevaga kindlasti juba midagi tulema. Ning endiselt ei ole ammendanud meie GrainCorpi teema kuhu esialgne plaan oli kõrgpalgalisteks minna. Nimelt siis uues kohas hakkab teine nende tehas tööle varsti ja see nädal valitakse töölisi. pommitame sedagi nüüd siin iga päev et kas ikka saime ja kuna teada saame jne. Sinna saamine oleks küll superluks ikka, kõik täiega loodame. Ka Nele ja üks kutt Kaido kellega nad kahekesi tulevad. Neljakesi oleks ikka väga palju vingem siin trippida ja tööd teha. Aga nüüd küll tõesti on kell sealmaal, et me lähme nüüd küll tuttu ära. Eks nüüd hakkame telefone iga päev punaseks ajama ja siis kui midagi uudist, anname ja kohe teile teada. Ilusat päeva jätku teile ja head ööd meile :)

Mirko & Manna