No tsaukimauki. Hommik oli jube vihmane. Kuna Marianna oli vahepeal perenaisega linna poodi läinud toidu materjali tooma, siis mina hakkasin süüa tegema. Kuna külmkapis ainuke soolane asi, millega võikut teha, oli lehtjuust sulatatud (nagu Eestiski need mis on ilmselt mõeldud burkside vahele panekuks) ja see maitseb minu arust nii kohutavalt, siis ma jätsin soolase toidu vahele, asusin kohe magusa kallale… Paar nutella- ja moosisaia ajasid asja ilusti ära. Vahepeal olin käinud ka kasvuhoones ja noppinud mõned piparmündi lehed tee jaoks. Nüüdseks olen söönud ja ootan naisi linnast tagasi, mõtlesin et niikaua siis viskan paar rida eilse mao püügi kohta.
Noooh alguses kui perenaine üksi läks ja järsku karjuma hakkas et “Bring me shovel, FAAAST” (too mulle kiiresti labidas) siis käis juba korra jõnks läbi, et noniii nüüd seal midagi ikka siis olema peab. Labidat ei leidnud, võtsin kirve :D aga kuna maoni ulatumiseks pidi alla natukene upitama, sest ta oli aia sees ja perenaine oli kanade pea otsast löömise noaga teda kinni hoidmas, siis kuidagi ma kirvega ligi ei pääsenud. Perenaine ei tahtnud ka loomulikult looma tappa, tal oli juba suur kanister valmis pandud et noh panema sinna sisse ja viime hiljem metsa.  See mõte mulle küll ei meeldinud. Hakkasin siis läbirääkimisi pidama, et kui see metsa viia siis võib see ju tagasi tulla ja mida sa hiljem kanadele rahustuseks ütled? Et viisid mao metsa ja enne homset ta teid ei tüüta? Olgu selleks korraks kandsid läbirääkimised vilja. Tõin nurga tagant pika raske raudkangi millega siis pea otsast sai lõigutud, sest muudmoodi teda surmata ju ei saa. No täpselt nagu angerjas. Liigutab ka pärast sissesoolamist! Närvid pidid veel 24h tõmblema. Okei siis vedasime mao ja viimase pea maja ette, ning perenaine küsis et noo mida sa nüüd temaga teha tahad. Kohe kargas pähe mõte, et see asi tuleb ära proovida, Eestis vaevalt et mao liha saab. Kahekesi punnisime tal naha maha, mille panime ilusti kuivama, et seegi mälestuseks jääks. A ja pea tahtsin ma ka kindlasti kuivama panna, et hiljem sellest miski ehe teha. Isale siis et kui ma neid krokodilli hambaid ei peaks saama siis äkki lubatakse mul see pea läbi tuua. Äkki nad ei näe või midagi. Kui see vahepeal katki ei lähe muidugi. Nahk kooritud, siis perenaine lõikas selle lõhki, et ilusti kuivama saaks panna, mina pidin seda nahatut madu hoidma, millel soolikad välja rippusid. Ausalt noo see oli tiba rõve :D Mann üldse karjus ja kriiskas kõrvalt mida Eestisse jõudes  ka videolt näha võite. Teglikult kaa.. alles teine päev siin maakohas ja juba selline action käib. Ütlesin juba eos ära kaa, et kuigi see oli väga lahe ja hullult tahaks seda liha maitsta, siis tegelikult on nüüd madudest küllalt ja mitte üheks päevaks või kuuks vaid no ma arvan, et üheks eluks. Niisama läbi puuri klaasi miks mitte, aga vabas looduses kohata ei tahaks, päris nõmedad elukad ikka. Väänlevad nagu… nagu… nagu maod! Perenaine kookis need soolikad välja ja siis viisime ussikese tuppa, nõnna õnnetu nägi ta välja ilma riieteta. Pesime sellest vähesest verest puhtaks mis tema kehasse jäänud oli. Tõesti liha oli täiesti valge, mitte ühte rasvajupikest – ainult puhas tai. Soolasin siis sisse ja panime ta rõngasse keeratuna potti, et täna ta tükeldada ja küpsetada saaks. Perenaine kurtis et tal ju pole ühtegi mao küpsetamise retsepti kuid noo vahet ei ole. Vana hea sool + pipar aitab ju alati, vastasin ma seepeale. Eks me mõned ürdid ka sisse leia ja vast saabki jube hea. Perenaine ütles et tal käivad siin koraanid ka mune söömas – sellised priiisked sisaliku laadsed. Pidavat kutsutama ka mingiteks draakoniteks vms. Prantslased, kes nende juures enne meid olid peatunud, olid selle koraani kätte saanud ja seda lõkkel küpsetanud. Perenaine küll loomakest söömast oli keeldunud kuid prantslaste arvates oli super maitseelamus aga samas nad ju vanad konnasööjad.

The End!